Põnev on jälgida, kuidas muutuvad need sõnad, millega oma käitumist õigustatakse ja teiste süüd rõhutatakse. Käisin mõni päev tagasi Pihkvas, konverentsil, kus räägiti Teise Maailmasõja puhkemisest. Arvan, et see on üks enim läbinämmutatud perioode Euroopa ajaloos. Kuidas sõda siiski puhkes, selle eellugu ja konkreetsed sündmused ning isikud. Kuid selgust pole siiski veel mitte. Ei, sündmuste ja faktide osas ollakse enam-vähem ühtemoodi teadlik, kuid seletused nende ümber erinevad.
See tõestab jällegi, kui subjektiivsed on meie ajalood. Me valime minevikust teatud faktid, ehitame nende vahele suhteliselt meelevaldsed sillad ja veeretame neid mööda ma jutukest. Rohkem või vähem veenvalt.
Üsna julgelt üldistades võib öelda, et Venemaa ja tema naabrite vahel jookseb üsna sügav veelahe.
Vene poole ajaloolased on paljuski naasnud nõuka-aegsete seletuskäikude juurde. Seletades, kuidas vaenulik ja salakaval Saksamaa ajas Venemaa nurka, nii et vaesel ärahirmutatud Moskval ei jäänud muud üle kui sõlmida vastastikune mittekallaletungi lepe. Mida reeturlik Berliin siis hiljem murdis.
Konverentsil osalenud Balti riikide, Poola ja isegi Valgevene esindajad rääkisid aga teist keelt. Et kokkuleppe algatus lähtus siiski vähemalt samavõrd Moskvast. Et toimus küüniline huvisfääride jagamine. Et Nõukogude Venemaa okupeeris seejärel nö oma osa Euroopast ning asus siin jõhkralt oma korda sisse seadma.
Täiesti paratamatult vehklesid õhus ka sellised sõnad nagu okupatsioon ja vabastamine, tsivilisatsioon ja barbaarsus. Parimaks näiteks oli üks sõjaaegne foto Valgevene ajalehest, kus kehvakeses Nõukogude mundris sõjaväelane vestles tänaval viisakas mantlis ja mütsis kodanikuga. Pildiallkiri – inimene bušlatis vabastas inimesi lipsudes.
Venemaa ajaloolased ja ajaloo ümber keerlevad poliitikud on enamasti alati okupatsiooni eitanud. Praegu on nende hulgas üks eriti ere täht – Aleksandr Djukov (kes muuseas juhib äärmiselt huvitavat asutust: Ajaloolise mälu fondi). Ka sellel konverentsil esines ta oma tuntud headuses. Tõsi küll, vaieldes vastu ühele Pihkva enda õppejõule, kes rääkis repressioonidest, astus Djukov üle elementaarse ettevaatlikkuse piiri. Nimelt väitis Djukov otsesõnu, et tuhandeid küüditatuid ja loomavaguneid – seda kõike pole ju olnud.
Muuseas, üritus kandis vägagi head pealkirja. Vene-Saksa mittekallaletungi lepe: kas pealesunnitud kompromiss või pikaajaline strateegia? Eks iga osaleja andis sellele küsimusele kaude mingi hinnangu, kuid otsest vastust ei kõlanudki.
Proovin nüüd siit tagantjärele anda oma vastuse. Tookordne kokkulepe (mida meie enamasti tunneme MRP ehk Molotov-Ribbentropi pakti nime all) oli mõlema osapoole arvates pigem osa pikaajalisest strateegiast. Mõlemad lootsid sellest enda jaoks kasulikku tulemit. Kuid ühe jaoks osutus see pealesunnitud kompromissiks. Vihjeks soovitan mõelda, kes kaotas selle sõja?
Karmo Tüür
11.10.2009
No comments:
Post a Comment