Ideaalseid valimisi pole olemas. Ükskõik kui pika demokraatliku traditsiooniga riigis kaasneb sellega ikka mingeid rikkumisi. Küsimus on ainult nende rikkumiste määras ja iseloomus.Afganistanis pole valimis kuigi palju olnud. Peale nõukogude vägede lahkumist on üldisi valimisi läbi viidud kolm – ühed parlamendi- ja kahed presidendivalimised. Pole siis ka ime, et ausate, läbipaistvate valimiste korraldamisega on sealmail probleeme. Vaatamata sellele, et kasutusel olid läbipaistvad hääletusurnid.
Afganistani suurim eripära on see, et läänelike standardite kohaselt on ta riik ainult osaliselt. Keskvõim ei kontrolli ei oma riigi territooriumi, rääkimata olukorrast. Tõsi küll, praegu on asjade seis parem kui mõni aeg tagasi, mil pealinna võim ulatuski heal juhul linna enda piirideni. Kuid siiski, Taliban ja erinevad klannid kontrollivad kiivalt oma alasid ning keskvõimu esindajatel, saati siis välisvaatlejatel sinna eriti asja pole.
Nii ongi üsna loomulik, et viimastel presidendivalimistel toimus massiliselt võltsimisi. Suur osa valimisjaoskondadest tegutsesid keskvõimu kontrolli alt väljas. Kuidas – kui üldse – toimusid nendes reaalsed valimised, teab ainult Allah, kui temagi.
Senised valimistulemused on teada. Üle poolte häältest sai senine president Hamid Karzai ja ligi kolmandiku endine välisminister Abdullah Abdullah. Rikkumisi oli aga nii palju ja nii ilmseid, et isegi osalise ülelugemise järel otsustas vastav komisjon, et tulemused tuleb tühistada.
Õnneks nõustus president selle otsusega ja kuulutas välja uued valimised. Õnneks seetõttu, et nüüd võib tõepoolest rääkida seaduslikkuse võidust. Head tavad ja reeglid võitsid vale ja võltsingu. Kuid kas kõik on nii hästi, kui esmapilgul näib?
Paraku on asjal mitu miinust kah küljes. Esiteks on lähenemas talv. 7. novembrile määratud valimiste päevaks ei pääse ilmselt suur osa afgaanidest enam liikvele, olles aheldatud oma mägiküladesse. Teiseks õppis esimesest tuurist ilmselt ka Taliban. Ähvardas too juba eelmisel korral valimistest osavõtjaid kättemaksuga, nüüd võib ta oma hirmutamistaktikas veelgi edukam olla.
Kolmandaks tähendab Karzai otsus paljude afgaanide silmis seda, et president on läinud liigsele koostööle läänega. Tõepoolest, kes ainult ei käinud Karzaid keelitamas – jänkid, briti, prantslased jne. Selline koostöö võib aga vähendada niigi nappi sisemaist toetust.
Tõsi küll, kõige selle halva taustal terendab üks võimalus. Nimelt võivad kaks rivaali – Karzai ja Abdullah – omavahel kokku leppida. Näiteks et üks saab presidendiks ja teine peaministriks. See ei tähendaks mitte ainult sammukest poliitilise kultuuri edendamise teel.
Asja võlu ja valu seisneb selles, et Karzai esindab Afganistani lõuna- ja Abdullah põhjaosa. Vastavalt puštusid ja tadžikke. Tinglikult Talibani ja Põhja-Allianssi. Ehk siis kahte vaenupoolt.
Kui seesugune kokkulepe sünnib, võib Afganistanis elu tõepoolest laabuma hakata. Nii et lootust on, kuigi tuleb tunnistada, et see näib õhkõrn.
Karmo Tüür
26.10.2009
No comments:
Post a Comment