Diplomaatiline ping-pong

Diplomaatia meenutab mõnes mõttes ping-pongi ehk lauatennist. Üks pool saadab palli lendu ning teine pool peab reageerima. Teravale servile võib vastata vindiga, jõulisele surumisele võrku riivava hiiliva pallinguga. Võib ka lasta teisel poolel ise oma löögiga end välja mängida. Kuid reageerima peab. Aktiivselt või passiivselt. Reeglid on sellised.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahetati hiljuti jällegi diplomaatilisi pallinguid. Mõnikord saadetakse noote, teinekord – nagu tänapäeval kombeks öelda – message’id. Seekord põrgatati inimesi.

Esimesele pilgul on kõik lihtne. Eesti keeldus vastu võtmast Venemaa diplomaati, uut Narva peakonsulit. Venemaa teatas selle peale, et Eesti peakonsul Peterburis peab lahkuma. Eesti pool avaldas protesti, Venemaa imestust protesti üle. Ja olekski justkui kõik.

Kirjutamata reeglid
Kuid rahvusvahelistes suhetes üldiselt ja diplomaatias kitsamalt ei käi asjad üldsegi mitte lihtsalt. Igal liigutusel on oma eel- ja järellugu. Peale selle määravad mängu paljud (enamasti mittekirjutatud) reeglid, millest üle astumist peetakse halvaks tooniks.

Üks peamisi reegleid on võrdväärsus. Diplomaatias jälgitakse pariteetsust, subordinatsiooni ja kõiki neid teisi keerulisi võõrsõnu väga piinliku täpsusega. Antud juhul on asi pisut nihkes.

Narva eelmise peakonsuli ametiaeg sai läbi ning Venemaa välisministeerium pidi esitama uue kandidaadi. Eesti pool pidi sellega kas nõustuma või mitte. Otsustati mitte nõustuda. Venemaa poolel on loomulikult õigus avaldada imestust, pahandada või mis iganes, kuid heakskiit või tagasilükkamine on vastuvõtva poole suveräänne õigus.

Vastusammuna – kuna reaktsioon peab järgnema – oleks Venemaa võinud mitte lasta sisse järgmist ametisse määratavat Eesti diplomaati. See oleks olnud tavakohane ja mõistetav. Kuid Moskva otsustas välja saata juba heaks kiidetud ja ametisse asunud Eesti esindaja. See aga ei ole võrdväärne samm.

Tit-for-tat
Asi on seda veidram, et siiani on Venemaa ja Eesti analoogsetes olukordades järginud analoogsetel juhtudel vana hea tit-for-tat reeglit ehk siis võrdväärsete sammude poliitikat. Viimase näitena tuleb meelde Ivi Eenmaa Moskvasse mitte-lubamine. Tõsi küll, see on pigem spekulatsioon kui fakt, sest tavaliselt taolisi mitte-lubamisi suure kella külge ei panda ning loomulikult ka avalikult ei põhjendata.

Samamoodi ei põhjenda keegi ka avalikult, mis oli Narva peakonsuli kandidaadi nimi või mis põhjusel see tagasi lükati. Sahistatud on võimalikku seotust luurega. Ning võib arvata, et tegu pole mitte kahtlusega, vaid küllap on kõnealune kodanik varem ka vahele jäänud. Kuid taaskord – seda infot ei saa keegi ei avalikult kinnitada ega ametlikult ümber lükata. Ning üldse – andku mulle andeks nii diplomaadid kui luurajad – nende kahe ameti erinevus on tihtipeale üsna mõtteline. Oma algselt olemuselt olidki diplomaadid ja saadikud nendeks, kes pidid sihtriigis infot korjama ja oma koduriigi sõnumit levitama. Küsimus on vaid mõlema ülesande teostamise vahendites, legaalsuses ja tegevuse … no ütleme innukuses.

Teisest küljest aga pole midagi uut siin päikese all. Eesti ja Venemaa on omavahel varemgi diplomaate välja saatnud, viimati 2004.aastal. Venemaa esindajaid on välja kupatatud mujaltki – nii tuleb ainuüksi 2009.aastal meelde vähemalt kolm juhtumit: maikuus NATOst, juulis Ukrainast ning oktoobris Tšehhist. Ning pole ka Venemaa siinkohal mingi erand maailmapraktikas. Selsamal 2009.aastal juhtus sarnaseid intsidente Venezuela ja Iisraeli, Ecuadori ja USA, Togo ja Prantsusmaa vahel jne.

Laiem taust
Paraku lisandub sellisele nö tavapärasele diplomaatilisele praktikale ehk ühekordsele vahejuhtumile ka laiem taust. Viimased uudised Vene-Eesti suhetest pole aga kuigi roosilised. Enne Narva vahejuhtumit oli Pihkva. Eesti esindus Pihkvas soovis tähistada Vabariigi aastapäeva ning teha seda tavakohaselt ühes sealses esinduslikumas kohas ehk Pihkva Kremlis. Vastuvõtt oli määratud 26.veebruarile. Paraku teatati Pihkva võimude poolt justnimelt pidupäeval ehk 24.veebruaril, et kõnealune ruum on juba hõivatud.

Jah tõepoolest, 26.veebruaril avati samas saalis kultusliku staatusega 6.roodu mälestusnäitus (tegu on Tšetšeenias 200o.a. hukkunud sõjaväelastega). Kuid Eesti pool oli ruumi broneerinud juba kuu varem ja selle eest rahagi maksnud.

Kriitilisemad hindajad võivad üldisse pilti lisada veel selle, et Venemaa otsustas paigutada Eesti piiride lähedusse Iskander-tüüpi raketid. Irvhambad vastata, et aga Eesti poolel püstitati piiri lähistele lumest tank.

Alati ei pea vastama
Nii ehk teisiti, kõik see kokku moodustab teatud mustri. Viimasel ajal on sellesse niigi keerulisse mustrisse hakanud kahetsusväärselt lisanduma tumedaid toone.

Mis saab olema aga järellugu? Eks näis. Lähiajal peaks ametisse asuma Venemaa uus saadik. Vaevalt et sellega algab uus ajastu. Diplomaatiliste läbimurrete ja nö suurte hüpete sisse uskumine oleks liialt naiivne.

Kuid lõpetuseks lubage mul tagasi tulla võrdluse juurde ping-pongiga. Kui selles mängus on võitja üsna selge ja mäng saab lõpeb sõbraliku käepigistusega, siis diplomaatias pole võit kunagi nii selge ja mäng ei lõpe iial. Ning mõnikord on targem jätta teravalt sinu lauapoolele surutud löögile vastamata.

Karmo Tüür
3.03.2010

-------------

lugu ilmus 5.märts 2010 DzD numbris