Mõni päev tagasi pühitseti Vladimir Putin uuesti
presidendiks, nüüd juba kolmandat korda. Samas võib öelda, et tegemist on tema
neljanda ametiajaga, kuna ka peaministriks olles jäid riigi ohjad suuresti Putini
kätte.
Veelgi enam, võib koguni väita, et see oli juba viies kord
ametisse astuda, sest 31.dets 1999 sai Putinist presidendi kohustetäitja seoses
Boris Jeltsini ennetähtaegse tagasiastumisega. Noh ja kui seda rida veel
pikemaks venitada, siis võib nüüdset võimustumist nimetada kuuendaks, sest juba
augustis 1999 sai Putinist peaminister ja ametlik „järeltulija“, nagu Jeltsin
teda nimetas. Ja kui tahta, siis võiks rääkida ka varasemast nö varivõimust,
mis kuulus Putinile kui FSB ülemale ja Julgeolekunõukogu esimehele … aga see
läheks juba väga pikaks ja liiga vandenõuliseks.
Vandenõulisi sosinaid on Putini ümber teisigi, kuid jätkem
need kõrvale ja vaatame asjadele pisut asjalikuma pilguga. Noh ja mis saaks
olla veel asjalikum ning kuivem kui arvud. Mida räägivad need arvud meile nö
Putini ajastust, mille uue etapi pompöösse tähistamise tunnistajaks me hiljuti
olime?
Karm reaalsus
Millest siis alustada? Prooviks millestki nii triviaalsest
nagu territoorium ja rahvastik.
Venemaa pindala on ühest küljest killukese vähenenud – Hiinale
loovutati 2008.a pisuke jupike „püha ja jagamatut“, täpsemalt osa Amuuri ja
Ussuuri jõgede saarestikust. Teisest küljest aga kuulutati enda omaks lahmakas
arktilist merepõhja, kinnitades sinna muistsete maadevallutajate kombel oma
lipu.
Rahvastik on paraku tublisti vähenenud. Ametlike andmete
järgi on kadu vähemalt kolm miljonit – 146 miljoni asemel on nüüd 143. Süveneb
nö varjatud migratsioon ehk mujale „ajutiselt“ tööle või õppimaasumine ning
paraku puudutab see just parimat osa rahvastikust. Samas on viimaste aastate
demograafiline trend lootusrikas, pidev kahanemine on peatumas ning optimistid
räägivad koguni võimalusest, et Venemaa rahvastik hakkab jälle kasvama. Tõsi
küll, toimub see suuresti migratsiooni arvel ning see ei jäta mõjutamata muid
Venemaa siseprotsesse.
Majandusnäitajad kõlavad see-eest üpris kenasti. Kui võtta
kõige üldisem ja levinum näitaja ehk SKP, siis see on Putini ajal nominaalselt kasvanud
suisa üheksakordistunud
(200 miljardilt vs 1,8 triljonit USD) ning paikneb maailmas auväärsel
üheksandal kohal. Kui võtta seesama arv nüüd pisut mõistlikuma skaala järgi ehk
siis ümberarvutatuna ostujõu järgi ja inimese kohta, siis tuleb pilt
tagasihoidlikum – u 16 tuh USD inimese kohta aastas ja 69 koht maailmas, kuid
see-eest on ka see näitaja Putini ametiaja jooksul vähemalt neljakordistunud!
Tõsi küll, see suurenemine pole ilmselt siiski toimunud
Putini isiklike teenete tõttu, vaid pigem vastupidi. Putini üks lubadusi on
olnud riigi sissetuleku allikaid mitmekesistada, kuid läinud on vastupidi. Kui 1999.a
moodustas toormemüük 45% Venemaa ekspordist, siis nüüd on see näitaja u 70%. Ja
ühe peamise müügiartikli ehk nafta hind on kerkinud u 20 USD pealt vähemalt viiekordseks
(tipphetkel 2008 küündis see kuni 140, siis langes järsult ning viimastel
aegadel on kõikunud kuskil 100-110.-USD kandis).
Need magusad lubadused
Mida on siis veel lubatud? No kindlasti võitlust
korruptsiooniga. Üldistatult võib öelda, et muutunud pole suurt midagi.
Teaduspärast pole tegu valdkonnaga, mida saaks sama hästi mõõta kui näiteks
nafta hinda või keskmist temperatuuri, kuid korruptsiooni taju indeksi
järgi oli Venemaa näitaja aastal 1999 2,4 ja on täpselt samal kohal ka praegu.
Levada keskuse küsitluse
järgi on pilt pisut hullemaks muutunud: võrreldes 10 aasta taguse ajaga on
vähenenud nende hulk, kes arvavad et altkäemakse annavad ainult sulid (13%
asemel arvab nüüd nii 10%) ja kasvanud nende arv, kes teavad et altkäemakse
annavad kõik probleemidega kokku puutuvad inimesed (51% asemel nüüd 55%).
Mõistagi lubab iga poliitik paremat elu. Kõikvõimalikud
elukvaliteedi näitajad, sh keskmine eluiga (70 aastat ja 112.koht maailmas), tervis
jms jätavad üsna niru mulje. Samas haridustase jms sikutab keskmist ülespoole
ja Venemaa kuulub siiski kõrge
elatustasemega riikide hulka (66 koht maailmas). Rikkuse jagunemise
järgi pole see kõrge tase aga mitte kõigile kättesaadav (ebavõrdsuse indeks
37,5%), „õnneindeksi“
järgi jääb Venemaa viimase kolmandiku hulka (108.koht), kuid mõlema
näitaja osas olukord tasapisi paraneb!
Lubatud on ausaid valimisi. See teema on Venemaal mõistagi
valus ja Putini enda viimatised valimised pole selle osas erand. Massilised
protestid, mis toimusid ka selsamal inauguratsioonipäeval, politseivägivald jms
ei jäta Venemaa uue/vana valitseja võimuleasumisest mitte just kõige paremat
muljet.
Kui nüüd aga üldistada, siis tuleb tunnistada, et ega
Vladimir Putin pole parem ega halvem nö keskmisest riigijuhist. Tal on olnud
nii vaieldamatuid õnnestumisi (olgu selleks või aastaid korratud lubadus
säilitada riigi terviklikkus) kui ka ebaõnnestumisi (nt toormemüügi sõltuvusest
vabanemine). Rahvas on üldiselt igal pool rahulolematu ning valitseja
vahetumist tahab aeg-ajalt igaüks.
Mõistagi võiks Venemaal paremini minna. Kuid olgem ausad –
kõik oleks võinud olla ka palju hullem. Kuni riigil jätkub raha toretseva,
kullast ja karrast nõretava inauguratsioonipeo jaoks, pole ju asjad päris
halvad. Või kuidas?
Karmo Tüür
9.05.2012
No comments:
Post a Comment