Rahvusvahelised lepingud pole tavaliselt kuigi „seksikas“
teema, enamik kahe- ja mitmepoolseid lepinguid sõlmitakse ära nii et laiem
publik ei pane asja tähelegi. Eesti pole siin mingi erand, välispoliitika
kitsamalt ja rahvusvahelised suhted laiemalt on suhteliselt kitsa seltskonna
huviorbiidis.
Kuid Eestis on vähemalt üks teema, mis tõmbab alati käima
nii ajakirjanduse kui ka suure osa arvamusliidritest, see on Venemaa. Antud
hetkel on suurima tähelepanu all Eesti-Vene piirilepe.
Kuna piir on üks olulisemaid riigi enesemääratluse elemente,
mõtteline joon „meie“ ja „nende“ vahel, suveräänse otsustusõiguse alguskoht,
siis pole imestada, et sedasorti lepingud on suurema tähelepanu all. Eesti-Vene
piirileppe puhul on see tähelepanu tõusnud keemispunkti lähedale, kõlavad
vastastikused süüdistused ja erinevad seletused toimuvale.
Käesolev kirjatükk vaatleb mõningaid küsimusi, mille osas
pole olemas ühesugust nägemust.
Miks seni pole?
Tõepoolest, miks meil siis siiani pole olemas kehtivat
piirilepingut, ehkki riikluse taastamisest saab mööda juba enam kui 20 aastat?
Maismaa- ja merepiir Lätiga ei sündinud kah ilma vaidlusteta, kuid sai ometigi
tehtud. Rohkem meil otseseid piiripuuteid ju polegi. Kaks piiri – no kui
keeruline see siis ikka on korda ajada?
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste saaga on veninud nii pikaks,
et sel teemal on kirjutatud mitmeid uurimusi. Eestikeelsetest tuleb meelde
tuleb vähemalt kaks bakalaureusetööd (2000[1]
ja 2006[2])
ning nt Mart Nuti põhjalik ülevaade[3]
2010 a Tuna 4, Eiki Bergi üldisemast Eesti piiride käsitlusest[4]
rääkimata.
Hetkel on olukord selline, et pole isegi päris selge, mis
olukord meil nö laual on. Selge on ainult see, mida pole – meil pole
mõlemapoolselt jõustatud piirilepet. See tähendab et piirileppe tekst on
olemas, mõlemad pooled on oma allkirjad pannud, Eesti pool ka lepingu
ratifitseerinud, kuid ... Vene pool väitis, et nad kutsuvad oma allkirja
lepingult tagasi (mida iganes see ka ei tähendaks) ja Vene Duumas
ratifitseerimiseni ei jõutudki.
Preambula lugu
Siinkohal on vaj veelkord lahti rääkida see lugu, mis siis
ikkagi sai Venemaa solvumise ja allkirja tagasikutsumise põhjuseks. Ekslikult
levib (või levitatakse) versioon, mille kohaselt lisas Eesti parlament
lepingule mingi preambula, konksu, mis olla muutnud kogu leppe sisu. Sellele
järgnes vene poole solvunud reaktsioon ja kogu protsess jooksis liiva.
Tegelikkuses aga Riigikogu mõistagi ei lisanud lepingule
mingit preambulat. Ei saanudki seda teha. Parlament ei saa riikidevahelistes
lepingutes mitte midagi muuta, ei juurde lisada ega vähemaks võtta. Parlament
saab selliseid lepinguid kas ratifitseerida või mitte ratifitseerida. Juhul kui
otsustatakse ratifitseerida, siis koostatakse selle kohta vastav dokument ehk
antud juhul piirilepingu ratifitseerimise seadus. Ning selle seaduse preambula
oligi see, mis vastaspoolt ärritas.
Olgu selguse huvides selle preambula vastav lõik siinkohal
ka ära toodud: „silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping
muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2.
veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei
mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete
küsimuste käsitlemist,“[5]
Ärritajaks Venemaa poolele oli osundus Tartu rahulepingule,
mis justkui jätvat võimaluse esitada hilisemaid territoriaalseid pretensioone.
Tartu rahu ja territoriaalsed pretensioonid
Et mitte laskuda
liiga sügavatesse historiosoofilistesse aruteludesse, tõdeb allakirjutanu
lihtsalt – tegemist on Eesti Vabariigi sünnidokumendiga, mille osas meie ja
Venemaa ametlik ajaloo-ideoloogia ei leia iial ühist keelt. Eesti jaoks on see
võit ehk tunnistus meie suutlikkusest ja õigusest olla iseseisev riik, Venemaa
ajaloonägemuse jaoks aga kaotus ehk ühe osa oma kunagise impeeriumi
vabakslaskmine.
Öeldes „Tartu rahu“, kerkib paljude silme ette koheselt ka
nn kaotatud territooriumite küsimus. Me peaksime aga leidma võimaluse need kaks
asja lahutada. Tartu rahu ehk „täieline rippumatus“ ja pooljuhuslikult meie
kätte sattunud maatükid on kaks eri asja. Esimest on meile vaja, teist mitte
(jah ma tean, et suur osa tulihingelisematest patriootidest tahaks mind nüüd
risti lüüa).
Jah, ma tean, et lõunapoolses osas on tegu setude asualaga
ning praegune piir lõikab selle pooleks. Kuid nii nagu Narva-tagusedki alad, ei
sattunud see terroorium Eesti kätte mingi nö etnilise õigluse või mõne muu ülla
põhimõtte tagaajamise, vaid lihtsa sõjalis-tehnilise kalkulatsiooni alusel.
Vaenupoole suurestükid sooviti lihtsalt enda piiridest pisut eemale nihutada.
Nii et kui me räägime Tartu rahust, siis pidagem endal
meeles ja rõhutagem oma partneritele, et me räägime iseseisvuse ja omariikluse
järjepidavuse ideest, mitte „kaotatud territooriumite“ küsimusest. Eesti
Vabariik on nende alade tagasitaotlemisest ametlikult loobunud juba 1996.a.
Leppigem selle faktiga ja küsigem endalt – kui mingi veidra sündmuse mõjul need
alad meile tagasi antaks, kas see teeks meid õnnelikumaks? Riigina
suutlikumaks, kui soovite?
Kellele on seda vaja ja miks just nüüd?
Tuleme nüüd tagasi piirileppe saaga viimaste arengute
juurde. Konsusltatsioonid läbirääkimiste taasalustamise teemal on täies hoos.
Kuigi on veidi raske hoomata, mille üle uuesti läbi rääkida, sest praeguse
piirijoone ja piiriületuspunktide osas ju pooltel teineteisele sisulisi prtensioone
pole. Kuid olukord on vaja kuidagi lahendada, tupikust välja tulla ning
soovitavalt mõlema poole näo säilitamise tingimustel.
Kas Eestile on piirilepingut Venemaaga vaja? Ma arvan et
pole vist kedagi, kes vaidleks põhimõtteliselt vastu. Naabriga on parem omada
kokkulepitud ja toimivat piiri kui seda mitte omada. Küsimus on vaid
tingimustes, et missugusest piirist me räägime ja mis asjaoludel me lepingu
allkirjastame.
Kas Venemaal on vaja piirilepingut Eestiga? Ühest küljest on
Venemaal loomulikult vaja korrastada piir Euroopa Liiduga kui oma strateegilise
partneriga ning Eesti on juhtumisi selle partnerorganissatsiooni liikmesriik. Teisest
küljest on Venemaal mitmeid piire, mis on vaidlusalused – Jaapan on selle parim
näide – ja pole midagi, elu kulgeb ka ilma selleta edasi.
Kogu piiriloo juures ongi üks veidraim moment see, et
tegelikkuses toimib nii riikidevaheline suhtlus kui ka piiriülene toimetamine ka
ilma lepinguta. Miks seda nüüd siis korraga vaja on ja kellele?
Korrates seda põhimõtet, et piirilepet on vaja mõlemale
poolele, tuleb siiski tõdeda, et antud hetkel on Venemaal seda rohkem vaja kui
meil. Eesti jaoks ei muutuks strateegilises ega taktikalises plaanis suurt midagi.
Venemaa jaoks on saavutatav taktikaline võit läbi oma läbirääkimispositsiooni
parandmise Euroopa Liiduga. Eesti-Vene kahepoolsed erimeelsused ei kao seeläbi
aga kuhugi, ehkki majandussuhted võivad mõningase täiendava tõuke saada.
Kumma algatusel toimub uus lähenemine?
See ongi peamine küsimus, mis vaevab vandenõuteoreetilisi mõtlejaid.
Kui see toimub Venemaa algatusel, siis on neil midagi vaja ja meie võiks ju
midagi vastu nõuda. Kui aga Eesti algatusel, siis mida võidakse meie käest
selle leppe allkirjastamise eest tahta?
Eesti poolelt vaadates jääb pilt, et lähtepunktiks on Vene
presidendi korraldus korrastada riigi välispiirid. Vene publik on aga
veendumusel, et algatus tuli Eestist, kelle diplomaadid ja poliitikud olla
küsinud, et millal me saaks oma piiri ära seadustatud.
Kui jääme oma nägemuse juurde, et uus algatus tuli Vene
poolelt, siis kas me peaks hakkama nüüd siduma piirileppe küsimust mingite
muude teemadega? Noh näiteks Tartu ülikooli varade tagastamisega? See oleks
kuidagi väike ja väiklane – röövitud varad tuleks tagastada nii ehk teisiti
(kuigi sellega haakub üks kohutavalt lai ja keeruline teemade ring, mille
kohaselt tuleks enamik maailma muuseumeid tühjaks vedada võõrsilt kokkutassitud
varadest).
Mida meil oleks üldse Vene poolelt vaja? Ja kas taoliste tingimuste
seadmisega me ei muutud Venemaa enda sarnaseks, kelle armastust taoliste
pakettläbirääkimiste vastu me ise kirume?
„Läbimurre“ ja vastastikmõju
Oi kui palju kordi on väärkasutatud seda kunstilist
liialdust – saavutada läbirääkimistes „läbimurre“. See sõjaline või
geodeetiline termin lendab tavaliselt huulilt siis kui tegelikkuses on olukord
üsna lootusetu. Prooviks sellest loobuda ja mitte üle tähtsustada toimuvat.
Eesti pool kipub alati erutuma, kui jutuks tuleb Venemaa.
Hiljutises arvamusloos kirjeldas Eesti üks teravamasõnalisi kolumniste Andrei
Hvostov (kes muuseas on ka RSR poolt saanud parima välispoliitikast kirjutaja
auhinna!) seda sarkastiliselt kui „täitorni efekti“: „Täitorn vallandab meis
Pavlovi refleksi. Me oleme manipuleeritavad. Me oleme “neil” pihus.“[6]
Eesti riik, ühiskond ja tema arvajad peaks Venemaa teema
käsitlemisel jääma sama hillitsetuks kui me räägime näiteks oma suhetest Leedu,
Poola, Rootsi, Taani või Saksamaaga. Kui pisut meenutada, siis kõigi nendega
seob meid killuke ühisajalugu ja jupike seotud majandust. Jah, Venemaa puhul on
see killuke suurem / hiljutisem ning jupike kopsakam, kuid siiski, me peame
Venemaast rääkides meeles pidama seda, mida me ise tahame endast arvata – et
oleme võrdväärsed partnerid. Ning kahepoolsetes läbirääkimistes enese seadmine
ette nõrgemasse / manipuleeritavasse positsiooni pole just kõige targem tegu.
Me oleme Venemaaga vastastikuses sõltuvuses. Neil on meid
samapalju vaja kui meil neid. Piirilepingul on kaks osapoolt. Raudteel on kaks
otsa. Transiit kulgeb kahes suunas. Müüjal on vaja ostjat ja vastupidi.
Mis saab edasi?
Mis siis ikkagi saab edasi? Kas konsultatsioonidest jõutakse
sisuliste läbirääkimisteni? Mis on läbirääkimiste sisuks? Kas läbirääkimised viivad
(uue) piirileppe (uue) allkirjastamiseni? Kas see piirilepe läbib mõlema poole
parlamentide ratifitseerimisprotsessi? Kas kõikvõimalikud preambulad ja muud
häirivad lisamomendid jäävad seekord ära? Kas nt Eesti president peab uuesti
välja kuulutama sisuliselt sama seaduse? Küsimusi on tunduvalt rohkem kui
vastuseid.
Kuid kuna Venemaa välispoliitiiline mehhanism (mis allub
otseselt presidendile) on saanud sisendi, nö suunava jalahoobi Temalt Endalt
ehk Vladimir Putinilt, siis oleks väga keeruline oletada, et protsess peatub
enne uue, eelmist käsku tühistava korralduse laekumist. Tõsi küll, Venemaa enda
analüütikud on öelnud, et isegi otsestest presidendi ukaasidest täidetakse vaid
paarkümmend protsenti, muudest seadustest-määrustest veelgi vähem, siis ei saa
välistada ka vastupidist.
Kuid praegu näikse märgid näitavat siiski seda, et on olemas
valmisolek käesoleva aasta jooksul jõuda selle teemaga lõpuni.
Karmo Tüür
Aprill 2013 (lugu valmis
Pihkva-Tartu bussireisi ajal)
[3] Mart
Nutt. Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir. Tekkimine, muutmine, taastamine. http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/NuttMart_Eesti_ja_Venemaa_vaheline_TUNA2010_4.pdf
[4] Eiki
Berg. Eesti tähendused, piirid ja kontekstid. http://www.tyk.ut.ee/pdf/berg_eesti_piirid.pdf
[5] Eesti
Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade
piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadus. Vastu võetud 20.06.2005 https://www.riigiteataja.ee/akt/915915
[6] Andrei
Hvostov. Arvamusliidrid. Eesti Ekspress 11.apr 2013. http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/andrei-hvostov-arvamusliidrid.d?id=65952096
-------------
lugu ilmus RSR semestrikirjas
No comments:
Post a Comment