Läti valimised kui matrjoška

Lätis äsja möödunud kohalikud valimised meenutavad omal veidral moel matrjoškat – seda kuulsat vene nukku, kus välise kesta sees peitub teine, kolmas jne.

Ametlikult ja nähtavalt toimunud valimised räägivad mõnevõrra kiretult ja samas vasturääkivalt madalast valimisaktiivsusest ning tugevatest pingetest. Valimas käis umbes pool hääleõiguslikest, kõrgeim oli see näitaja Riias (u 60%) ja madalaim maapiirkondades (u 40%). Milles siis peitus see pinge?

Asi selles, et Läti partei-poliitiline süsteem erineb Eesti omast üsna tugevalt. Lätis on edukaks osutunud nö vähemusparteid ja tegutsevad ka regionaalsed parteid – kumbagi nähtust Eestis pole. Riias, kus elab umbes pool Läti elanikkonnast, on seljad kokku pannud venekeelse elanikkonna seas populaarne linnapea Nil Ušakov (esimene etniline venelane sel kohal) ja pealinna-partei „Au teenida Riiat,“ võites sellise tandemina veenvalt (praegustel andmetel 58%).

Siia aga lisandub teine erinevus Eestist – nimelt pole Lätis mittekodanikel õigust osaleda ka kohalikel valimistel. Ja see ongi võimaldanud sootuks kummalise olukorra tekkimist, kus Läti ametlikust poliitilisest elust eemale jäetud inimesed on tahtlikult või tahtmatult jäänud „Venemaa kaasmaalaste“ rolli.

Nende kaasmaalaste ühendus käivitaski tõeliselt kummalise nähtuse, mida võiks tinglikult nimetada varivalimisteks variparlamenti. Või nagu nad ise seda nimetavad „Esindamatute parlament.“ Kuna tegemist on ametlikult mitte-eksisteeriva ühendusega, siis üritavad nad pärisvalimistega samal ajal korraldada oma valimisi. Ning kuna pole, keda saaks selle eest vastutusele võtta, lubasid nad endale ka rahumeeli kampaania korraldamist siis kui ametlikult pidi saabuma „vaikuse päev“.

Iseloomulik on see, et kui jälgida Läti viimatisi valimisi läbi Venemaa meedia (sh peamine riiklik leht Rossiiskaja Gazeta), siis räägitakse ametlikest valimistest pisut nina kirtsutades (et kuidas on suur osa kohalikest elanikest valimisõigusest ilma jäetud), varivalimistest aga toetavalt (kirjutades nt „neofašistide“ kartusest seeläbi ettevalmistatava riigipöörde suhtes).

Millised iganes poleks ametlikud valimistulemused, on kolmanda matrjoškakihina koorumas huvitav küsimus. Aga mida teeb see variparlament ja selle taga seisev seltskond peale varivalimiste lõppu? Missugused on nende tegelikud ambitsioonid ja võimekused? Kuna varivalimiste lõpp on alles 11.juunil, siis pole seni tulemused teada. Riigipöördest Lätis pole ilmselt mõtet tõsiselt rääkida. Aga tõsiselt jälgida protsessi maksab kindlasti.

-----

loo tellis BNS, ilmunud seni DELFIS

------

pilt siit