„Põlvili langeme su ette, et paluda abi“ umbes selliste sõnadega pöörduvad üha sagedamini Venemaa elanikud Vladimir Putini poole. Ning mitte ainult sõnadega, vaid ka füüsiliselt kaamerate ees põlvili laskudes ja plakateid käes hoides abi anudes. Ning seda riigis, mis oma enesenägemuse kohaselt alles tõuseb põlvilt. See on nii karjuv vastuolu, et paneb lähemalt uurima, milles küsimus.
Esmapilgul on asi väga lihtne – sealne poliitiline kultuur on juhikeskne. Rahvas on harjunud kummarduma tsaari ees ja teeb seda ikka ja jälle, kandku troonil-istuja mistahes ametinime. Kui ennevanasti sai saata tsaarile ainult palvekirju, siis tänapäeval on lihtsalt muutunud tegevuse formaat, mitte sisu. Kogu küla poolt koostatud kaebekirja ei toimeta kohale mitte viiskudes taat, vaid videosõnum.
Kohalikud irvhambad tuletavad meelde Mihhail Saltõkov-Šedrini poolt värvikalt raamatusse raiutud stseenikest Juhmiste linnast (gorod Glupov), kus kohalikud elanikud said aru, et mässavad, aga ei suutnud ka ülemuse ees põlvitamist lõpetada.
Kohaliku taseme võimetus
Sügavamalt aga peegeldab see sealse juhtimis-mudeli umbteed. Kohalike võimude ja õiguskaitse organite käest abi lootmata langevad elanikud põlvili keskvõimu ette, lootuses et see lahendab olukorra. Riigi mastaapide tõttu on aga ilmselge, et ei keskvõim tervikuna ega isegi superpresident eraldivõetuna ei saa mitte kunagi kõikide üksikjuhtumitega tegeleda.
Kohalikud omavalitsused siplevad üha süsteemsema rahapuuduse käes. Enamiku asumite peamine kulurida läheb administratsiooni töötajate palkadeks ja nende kontorite kommunaalkuludeks. Põhiline tuluallikas regioonide jaoks on lisaks füüsiliste isikute tulumaksust kohapeale jäävale osale ülekanded kõrgema tasandi eelarvetest – need mõlemad on aga kahanevad näitajad.
Samal ajal kasvab ametnike üldarv, erinevate arvutuste kohaselt on neid 1 ametnik 90 inimese kohta. Võrreldes sellega oli isegi ülebürokratiseeritud NSVL poisike – siis tuli 1 ametnik 136 inimese kohta. Üha suuremad kulud selle ametnike armee üleval pidamiseks jätab mõistagi järjest vähem vahendeid päriselu probleemide lahendamisele. Kui ametliku statistika kohaselt on ametnikke u 1,5 mln, siis teised allikad loevad neid kokku 6 mln.
Praktiline põlvitamine
Kui aga jätta kõrvale need hääled, kes seletavad põlvili laskumise lainet orjameelsusega, siis ilmub ka mõistlikumaid seletusi. Nii seletas selle lahti tuntud Peterburi majandusteadlane, õppejõud ja ajakirjanik Dmitri Travin: tegu on täiesti praktilise ja pragmaatilise käitumisega.
Olukorras, kus kõik selles riigi otsustatakse ühe mehe ehk presidendi tasandil, siis tuleb selle inimese tähelepanu nimel võistelda. Laskuda kaamerate ees kollektiivselt põlvili ja loota, et video saab massilise tähelepanu osaliseks, on lihtsalt efektiivne PR-trikk. Ning seejuures pole üldse vahet, kas murekohaks on kohalikust prügilast imbuvad mürgised gaasid või petetud korteriosakute ostjate mure jääda ilma nii rahast kui elamispinnast.
Suuresti tuleb aga tunnistada on selle põlvitamiskultuuri loonud praegune Venemaa režiim ise. Teadlikult või ebateadlikult, see pole tähtis. Tele-ekraanidelt näidatakse oma rahvale korduvalt ja korduvalt ainumõeldavat lahendit muredele – saavutada Putini tähelepanu, kes siis omakorda paneb kohalikud ametnikud tööle.
Nii et kokkuvõtvalt võib tõdeda: Putini-Venemaa toimiv riiklik mudel seisneb vähemalt hetkel selles, et välisriiklikult „tõustakse põlvilt“, samas kui siseriiklikult laskub rahvas põlvili.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
1 comment:
Kui nad jõuavad nafta hinnatõusu ära oodata, siis hakkab neil järjest paremini minema. Ning meil järjest halvemini.
Post a Comment