Tegemist on väljavõttega pikemast artiklist, mis räägib Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumisest. Alljärgnev osa sellest:
---
Viis põhjust, miks seda (kohtumist) on vaja Putinile
Eksisteerib vähemalt viis põhjust, miks Putin hea meelega kohtub Trumpiga, seejuures andes endale aru, et vaevalt õnnestub USA’ga midagi kokku leppida ja isegi kui õnnestub, siis neid leppeid ka täita.
Esiteks saab see olema võrdsete kohtumine, kusjuures praktiliselt oma territooriumil, Euroopas. Kohtumine ilma eeltingimusteta, USA presidendiga, kes juba ammu ise taotles seda kokkusaamist – see on kogu maailmale Venemaa suurriikliku vägevuse demonstratsioon. See on tunnustus, et kõik mida Venemaa on viimastel aastatel teinud, sh välispoliitilisel tandril, on tehtud õigesti. Nii Krimm kui Süüria ja mitte ainult need.
Teiseks on suhted USAga, perioodilised tippkohtumised midagi sellist, millele vene eliit on juba nõukogude aegasest saadik andnud erilise tähenduse. Selliseid kohtumisi armastasid korraldada Stalin, Hruštšov, Brežnev, Gorbatšov, Jeltsin, Putin – nii ameeriklaste, prantslaste, sakslaste kui nüüd ka hiinlastega... Sellised kohtumised kinnitasid vene inimese sügavalt sisemist veendumust oma messianistlikust rollist, et tema riik ei jää mingil moel kellelegi maailmas alla, et Venemaaga tuleb arvestada. Seetõttu on taoline kohtumine väga oluline vene võimu sisemise prestiiži mõttes.
Kolmandaks on Trumpi ja Putini kohtumine positiivne signaal positiivne signaal Venemaa sõpradele välismaal. Neile, kellele pole oma Venemaa suhtes soojade ja sõbralike tunnete ilmutamine kuigi mugav selle demoniseerimis-kampaania pärast, mille on korraldanu Lääs eesotsas Londoni ja Washingtoniga. Kui Trump kohtub Putiniga, nad naeratavad üksteisele, räägivad meeldivaid sõnu, siis miks ei tohiks sama teha ka teised? Itaalias, Ungaris, Austrias ja paljudes muudes riikides võetakse seda kohtumist kui käitumisjuhist. Sama toimub ka riikides, mis suhtuvad Venemaasse ettevaatlikumalt või isegi vaenulikult, seda nii Euroopas kui väljaspool. Nende juhtivad ringkonnad ehmuvad, nähes, et Moskva ja Washington võivad normaliseerida oma suhteid, kuid noil tuleb vastutada rahakotiga oma kunagise soovi eest teenida kõvemaid kannuseid Washingtoni ees.
Neljandaks, kohtudes Trumpiga annab Putin võimsa löögi Lääne kollektiivsetele huvidele, süvendades lõhesid „atlantilises solidaarsuses“. Putin lööb kiilu nende kahe laagri vahele, kellest esimesed mõistavad reaalpoliitkat ja saavad aru, et on rumal ingnoreerida Moskvat ja loota maailmas nii olulist rolli mängiva Venemaa peatset krahhi ning teised, kes järgivad läänelikke „väärtusi“. Need viimased kavatsevad jätkata kättemaksu Moskvale selle eest, et Moskva on teistsugune. Ja mitte lihtsalt julgeb olla teistsugune, vaid ka avatult teatada sellest, põlates läänelikke „poliitkorrektsuse“ tabusid. Lääs koosneb nendest kahest laagrist ning nüüd hakkavad nood suhteid klaarima juba omavahel.
Viiendaks nõrgestab tippkohtumine Venemaa peamist vaenlast – USA’d, kuna kutsub seal uue jõuga esile süüdistused Trumpi „vene sidemetes“; kutsub esile järjekordsed erimeelsused nende eliidis, mille hulgas paljud pole nõus Trumpi poliitikaga Venemaa suhtes, näiteks tema idee osas tuua Venemaa tagasi G8 liikmeks.
---
Lõpetuseks tuletan meelde, et seda teksti ei kirjutanud "russofoob Karmo Tüür" ega mõni muu „peavoolu valvekoer“ nagu teatud kommentaatoritel on kombeks väljenduda.
Selle teksti autor on Venemaa imperiaalse suuruse üks ihalejaid. Üks selliseid, kes oma siiras otsekohesuses ei annagi endale aru, kui värvika materjali on ta tootnud. Selle avameelse retoorilise kontsentraadi, omamoodi mõõdupuu najal on hea mõõta lääne arvajate ütelusi. Kui kasvõi üks-kaks punkti langevad kokku tõlkeloos toodutega, siis saab olema üsna lihtne panna diagnoosi.
---
Pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment