Need on ju kõigest sõnad

Mõni aeg tagasi pidin esinema mundrikandjate ees, rääkides Venemaa mõjutustegevusest. Auditooriumis viibis ka veidi käredama temperamendiga tegelasi, kes pausi ajal üritasid vähendada vene propagandarelva olulisust. „Need on ju kõigest sõnad“ ja „See on ju vaid propaganda“ kõlasid nendepoolsed argumendid.

Ühest küljest võib täiesti mõista, et neile, kes on harjunud liigutama tanke ja hoidma käes relva, võivad vastaspoole sõnad tunduda millegi tühisena. Sõnad ju ei tapa. Las nad räägivad.

Teisest küljest ehk tõesti minusugune, sotsiaaltedusliku taustaga tegelane, kes peamiselt töötabki sõnaga, dramatiseerib asju üle. Otsib iga väljaütlemise taga mingeid suuremaid skeeme ning omistab sõnadele suuremat kaalu kui väljaütleja ise seda mõtlebki.

Riigiehitamine ja -lammutamine

Loengu jätkudes sain aga kuulajatega ühele lainele, kui hakkasin kasutama rohkem nende jaoks igapäevaseid sõnu. Rääkisin meeskonna ehitamisest (i.k. team building), ilma milleta militaarses keskkonnas kuidagi hakkama ei saa. Võrdlesin seda riigi ja rahvuse ehitamisega (state building ja nation building) ning kõik asetus omale kohale.

See igapäevane sõnapilv, mis meid ümbritseb, loob meie reaalsuse. Need tekstikatked ja pildikribalad, mida me üha tihedamaks muutuvast informatsioonilisest taustamürast endani lubame, kujundavad meie „normaalsust“, mille sisse me vaikimisi usume ja mille nimel oleme valmis ka vestluskaaslasega tülli minema, kui viimane sama normaalsust vaidlustada üritab.

Toon lihtsa näite ka mõttekäigust, mida ka meie jaoks nö normaalseks üritatakse korrata. „Omariiklus – see on ju kõigest sõna. Tegelikkuses pole mingit sõltumatust olemas, saate ju isegi aru“ - manatakse meile. Et noh aga siis pole ju vahet, kellele te allute, küsimus on vaid hinnas, mille eest ennast müüa, kas pole, pilgutatakse sinna juurde silma.

Realpolitik’i lubamatu võlu

Teine näide, mida pidevalt korrates „normaalseks“ manatakse. Et: „Krimmi äravõtmine Venmaa poolt oli küll halb asi, aga see on nüüdseks juhtunud, katsume kuidagi edasi elada. Ega tehtut enam olematuks ei muuda“.

Realpolitik on midagi sellist, mida väikeriik endale lubada ei saa. Selle, tugevamate ülemvõimu ainuõigeks pidava mõttekäigu kohaselt ei saaks väikeriike üldse olemas olla. Pisemad rahvad ei oma selles raamistikus iseotsustamise õigust.

Jah, meie maailm pole just kuigi õiglane paik ning kogu ebaõiglusega korraga tegelemine näib võitlusena tuuleveskitega. Kuid on väga lihtsaid ja tehtavaid asju, mis on jõukohased meile kõigile. Üks nendest on kontroll selle üle, mida me oma tegudega heaks kiidame ja mida mitte.

Igaüks on ajakirjanik

Mõni päev tagasi toimus Moskvas küberturvalisuse teemaline konverents. Selle raames ühe paneelina vestlusring vale-uudiste teemal (fake news). Omamoodi pikantse tooni asjale andis see, et paneeli juhtijaks oli Margarita Simonjan, kurikuulsa kanali Russia Today peatoimetaja, aga see selleks. Oma ala spetsialist ikkagi.

Kõneväärseid momente selles paneelis oleks mitmeid, kuid tõstan esile ühe, raadiojaama Eho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktovi poolt öeldu. Me elame uues informatsioonilises ajastus. Igaüks, kes kasutab sotsiaalmeediat, on ka ise ajakirjanik. Iga kasutaja, kes kasvõi märgib meeldivaks ja jagab teiste postitusi, korraldab ümber inforuumi.

Ajakirjaniku kohustus on aga kontrollida infot. Mitte usaldada pimesi seda pilti või videot või teksti, mida ta näeb. Tänapäevane infotehnoloogia külvab meid üle inforämpsuga, kuid annab ka tööriistad selle rämpsuhunniku puhastamiseks. Ja nüüd on lihtsalt igaühe enda vastutustunde küsimus, kas levitada sorteerimata infoprügi või puhastada ennast ümbritsevat ruumi.

Sest mõnikord on sõnad palju enamat kui lihtsalt sõnad.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis