Tuleb täiesti siiralt tunnustada Venemaa välispoliitilise masinavärgi võimekust. Tänase päeva võib Moskva kanda enda töövõitude autahvlile. Vladimir Putin saavutas selle, mida oli aastaid taotlenud – Venemaa ja USA presidendid arutavad nagu võrdne võrdsega maailma kõige olulisemaid küsimusi.
Tõsi küll, me ei tea, mida kaks meest kaheksa silma all tegelikult arutasid (lisaks presidentidele osalesid kinnises ruumis toimunud vestluses ka tõlgid). Sellele järgnenud pressikonverentsil oli aga peateemaks Donald Trumpi hiilgav võit presidendikampaania ajal ja see, kuidas Hillary Clinton kaotas.
See, et Donald Trump peab vajalikuks poolteist aastat hiljem rääkida oma kampaania edukusest, võidu vägevusest ja vastaskandidaadi kaotusest, pole ju otseselt imelik. Šõumehe maneeridega ettevõtja teab üsna täpselt, et tulebki rääkida oma tugevatest külgedest ja sellest, kuidas tema vastased on põrmu paisatud.
Kuid et samast asjast pidas vajalikuks rääkida ka Vladimir Putin, see on näide lihtsast, kuid mõjukast manipulatsioonist. Kiida menetluses olevat objekti tema tundlikumaist küljest ja poolehoid on tagatud.
Ahjaa, eks räägiti ju ka muust. Tõenäoliselt kinniste uste taga kõneldi rohkem Süüriast ning sellest, kuidas tagada Iisraeli turvalisus nii, et USA käed oleks Süüriast võimalikud vabad. Kuid pressikonverentsil libiseti sellest üsna sõbralikult ja üksmeelselt üle, vaid markeerides teema mõnede üldsite väljenditega.
Valimistesse sekkumine? Donald Trump kinnitas, et Vladimir Putin eitas sekkumist. Putin kasutas oma lemmikvõtet, korrates pähekulunud küsimust: „aga kus on tõendid?“
Krimmi osas markeeriti ära seisukohtade erinevus, ida-Ukraina osas vajadus täita Minski leppeid. Ausõna, see kõik oli nii ümar ja igav, nagu polekski küsimustele vastamas oma reljeefsete väljaütlemist poolest tuntud presidendid, vaid kolmanda järgu tuhmid karjääridiplomaadid.
Isegi otsekohesed küsimused Trumpi suhtumisest NordStream 2 projekti ja „kes on süüdi halbades suhetes“ kuhtusid vastuste mittemidagiütlusesse.
Huvitav oli üksmeel kahe riigi sõjavägede koostöö osas Süürias. Kui poleks teada, kui teravad ja suisa kineetilised olid need suhted veel mõni aeg tagasi, oleks võinud jääda mulje, et kõnelemas on vanad liitlased.
Aga üks mis on kindel – mitmekordse punktivõidu pressikonverentsilt nokkis Vladimir Putin. Esiteks ürituse toimumise kui sellise pärast (ja viisaka vabanduse eest Helsingi elanikele põhjustatud ebamugavuste pärast). Ja kui mitte millegi muu eest, siis ühe efektse punkti teenis Putin pallitriki eest. Kui tema käest küsiti, et kas USA-Venemaa suhetes on nüüd pall Moskva käes, siis laskis Putin endale ulatada äsjalõppenud maailmameistrivõistluse värvides jalgpalli ning ulatas selle Donald Trumpile. Sellised visuaalsed sümbolid on võimsad asjad, nende kasutamine on näide heast ettevalmistusest.
Tõsi küll, see kõik on nüüd nö sibula esimene kiht. Teine kiht lisandub sellele täna-homme, kui kumbki president hakkab kas läbi Twitteri või siis läbi pressisekretäri seletama, mis tegelikult juhtus. Seni aga jääb kõlama Donald Trumpi ütlus – USA-Venmaa suhted olid läbi aegade kõige halvemas seisus ... kuni selle kohtumiseni.
---
No comments:
Post a Comment