Saturday, October 13, 2018

Ohtlik ohjeldamine


Kas NATO liikmelisus on teie meelest alternatiivitu julgeoleku-tagatis Eesti jaoks? Või siis koormav ja ohtlik kohustus, mis on meile peale surutud ookeanitaguste peremeest poolt, kes meid seeläbi orjastavad? Või jääb kuhugi vahepeale?

Eks vabal maal tuleb arvestada arvamuste paljususega. Ka nende küsimuste osas, mida meie isegi küsida ei oska. Või ei viitsi. Või ei taha. Nt omariikluse kohta. Või selle omariikluse püsimise ehk julgeoleku kohta.

Pindmiselt pisikese Eesti sisse mahub palju suurem infoväli. See on suisa nii suur, et mahutab diametraalselt vastupidiseid seisukohti. Nt hiljuti tootis siinsamas meie keskel tegutsev ajakirjanik loo sellest, kuidas Eesti elab USA orjuses. Ja selle kohta, kuidas Eesti tassib sellesse orjusesse ka teisi, antud juhul Ukrainat.

Tellimuslugu?
Kui neid lugusid oma sotsiaalmeedia kontol tutvustasin, siis esitati seal küsimus. Et kuidas säherdused tekstid sünnivad? Et kas autor tõesti nii arvab, või kirjutab tellimuslugusid?

Ma pole kunagi päriselt mõistnud süüdistusi tellimuslugude kirjutamises, olgu need kirjutised suunatud siis ühe või teise poole vastu või toetuseks. Lootusetu optimistina arvan, et inimesed on siirad ja kirjutavad asjadest nii nagu nad seda tegelikult arvavad.

Noh tibake konjunkturismi võib mõistagi mängus ka olla. Aga arvan siiski, et see ei ole müüdavuse, vaid meelsuse mõttes. Et siis vastav väljaanne lihtsalt avaldab selliseid tekste, mis toimetuse nägemusega haakuvad (kasvõi diskussiooni algatamise mõttes, kui tegu on vaba meediaga, mida Sputnik aga ei ole).

Impeeriumimeelsed mõtted
Oletame et te olete Rooma impeeriumi sees üles kasvanud kodanik, kes on igati põhjusega oma riigi vägevuse üle uhke. See, et see vägevus ja hiilgus on saavutatud vere ja allutuste tulemusena, pole absoluutselt oluline.

Uhke roomlasena olete aga sattunud elama kuhugi impeeriumist väljapoole. Oma- või vastutahtsi, vahet pole. Igatahes kannate te te endas südames uhkusega impeeriumi lippu. Kohalikele, seni või ajutiselt nö iseseisvust mängivatele tegelastele vaatate te igatahes ülevalt alla. Heatahtlikult või allasurutud pahameelega. Et noh, las nad siin mängivad oma mänge, küllap varsti ...

Olete te ju ise täiesti kindel, et teie impeerium on kultuuri kants, korra tagaja, õiglase elukorralduse lipulaev. Igasugune jutt sellest, et Rooma impeerium võiks olla ohtlik, kõlab naeruväärselt! Kuidas saab Rooma impeerium olla ohtlik mulle, roomlasele?

Venemaa äärealad
Nüüd aga pange Rooma asemele teine riiginimi – Venemaa. Äärealadeks on aga Pribaltika, Kaukaasia ja muud Ukrainad. Okrainad ehk ääremaad.

Kui te oma südames olete Russkii Mir ehk Vene Maailma kodanik, siis kuidasmoodi te vaatate mingile sõjalisele ja/või poliitilisele liidule, mis üritab vastustada Venemaa mõjutustegevust? Ohjeldada impeeriumit!? See on ju ometigi ohtlik tegevus, mis võib sundida impeeriumit tegutsema!

See toob meid loo alguses toodud küsimuste juurde, mida me tihtipeale ei taha või ei viitsi või (enam) ei oska küsida. Et kas omariiklus on midagi taevast ülalt antut ja loomuldasa igikestvat? Ja kas meil on tegelikult alternatiive oma sõjalise ja majandusliku julgeoleku praegustele tugisammastele (vastavalt siis NATO ja Euroopa Liit)? Ja kas ohjeldamine on ohtlik?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

No comments: