Teravmäed kui järgmine Krimm?

Igasugune jõud vajab rakendamist, muidu ta muutub jõuetuks. Et olla tõsiseltvõetav, peab aeg-ajalt raksatama. Võim, mis on üles ehitatud jõule ja hirmule, peab aeg-ajalt käituma vägivaldselt.

Venemaa on juba pikka aega üles ehitanud oma sõjalist võimekust Arktikas. Vaikselt ja visalt, ilma seda suure kella külge panemata. Arktilistesse tingimustesse sobivate relvade soetamine, eriüksuste varustamine vastavate mundritega, õppused jääväljadel – kõik see toimub tasase nohinaga ning suuri teleekraane väga ei köida. Puudub ju otsene konflikt, mis sellest siis ikka rääkida.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverentsil lipsas põgusalt läbi üks katke, mis pani mõttemasina tööle. Teravmägedest võib saada järgmine (või siis üks järgmistest) Krimm(idest).

Kas ikka on loll jutt?
Enne kui te põlglikult huuli kõverdades mühatate: „loll jutt, milleks seda peaks Venemaale vaja olema“, tuletage meelde, mida kogu nö valge publik arvas enne Krimmi annekteerimist. „Seda ei saa juhtuda, sest nii ju ei tehta“ Kas polnud nii? Aga näe juhtus.

Teravmäed on Põhja-Jäämeres paiknev saarestik, millel tavaliselt pole nn suurtel malelaudadel kohta. Svalbardi lepingu alusel on see varem majandustsoonideks jagatud saarestik – millest vaid üks on asustatud – ühiskasutuses kõigi riikide vahel, kes antud lepet ratifitseerivad. Kuid see ühiskasutus on piiratud kahe olulise klausliga: esiteks peab kõik saarel toimuv olema allutatud Norra seadusandlusele ja teiseks on tegu demilitariseeritud tsooniga.

Venemaa historiograafias on saarestiku avastamise au mõistagi pomooridel, Nõukogude liit üritas kokkuleppeid korduvalt vaidlustada, kuid seni ühiskasutuse kord kestab. Venemaa on säilitanud peasaarel söekaevanduse vaatamata tegevuse silmatorkavale mitte-tasuvusele.

Sõjatrummide kõla
Pikantsust lisab detail, et kaevanduses töötavad suuresti Donbassi taustaga inimesed. Ja teine kentsakas seik – siin leiduvad siiani kaks kõige põhjapoolsemat ausammast Leninile.

Viimati kõmisesid sõjatrummid saarestiku ümber 10 aastat tagasi, kui Venemaa saatis piirkonda oma sõjalaevu, kaitsmaks oma kalandushuve. Ühtlasi taastati strateegiliste pommituslennukite retked üle Arktika. Kuid siis tuli vahele Gruusia sõda ja impeerium pööras oma tähelepanu mujale.

Mida saarestiku ülevõtmine ja/või sõjaliseks tugipunktiks muutmine annaks? Kui jätta isegi kõrvale soov ankurdada sealse merepõhja loodusavarade kasutamise õigus Venemaa külge, siis üha olulisema argumendi mängib kätte kliimamuutus. Jääväljade sulamise tõttu muutub käegakatsutavaks Põhja-Meretee kasutuselevõtt, mille nimel tegutseb aktiivselt Hiina. Teravmäed võimaldaks selle strateegilise marsruudi edukalt oma kontrolli alla võtta sellisel moel, mida teistel saab olema üüratult keeruline vaidlustada.

Mis puutub siia Krimm?
Tuleme tagasi selle võrdluse juurde „Teravmäed kui järgmine Krimm“. Esmapilgul võib ju hüüatada, et see on nonsenss! Moskvameelne õigustus kõlab – Kreml pidi ju päästma Krimmi venelasi Kiievi hunta ja NATO baaside eest! Õigusratsionaalne vastuväide: Spitsbergen on ju kuulutatud demilitariseeritud tsooniks, mis formaalselt allub Norrale!

Minu küsimus seepeale kõlab – kas tõesti usute, et Kreml tegutseb maatükikesi kokku ahmides venelaste kaitsest lähtudes? Ja millal ennem on mingi varasem leping takistanud Moskval tegutseda oma plaanide elluviimisel? Küsimused on retoorilised ja vastust ei vaja.

Lõpuväite aga sõnastan nii: Kremlil napib ressursse, et pidada suuremahulist sõda Läänega, sestap on tal vaja nö noppida madalal rippuvaid õunu. Teravmäed ripuvadki väga madalal. Kas Lääs on valmis Spitsbergi nimel sõtta minema?

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis