Meedial on kombeks tituleerida Aleksei Naval’nõid kui „Venemaa opositsiooni liider“. Tunnistan ausalt, et minul on keeruline selle määratlusega nõustuda, seda vähemalt kahel põhjusel. Näha teda kui uut Venemaa liidrit on samamoodi keeruline, kuid kõigest järgemööda.
Nõrkused
Esiteks – Venemaal pole olemas opositsiooni selle sõna ühemõõtmelises tähenduses. Eksisteerib naeruväärne opositsiooni imitatsioon nn süsteemse opositsiooni mõttes (KPRF, LDPR ja Spravedlivaja Rossija). Eksisteerib paar poliitilist projekti, mida võiks isegi pidada opositsiooniks, kuid kelle mõju on minimaalne (tuntuim neist on ehk Jabloko). On olemas praegusele võimule käredalt vastuseisvad marginaalid (eelkõige erinevad marurahvuslik-sõjakad ühendused). Ja siis on veel olemas organiseerimatu mass mõtlemisvõimelisi inimesi, kes pole rahul olemasoleva režiimiga.
Teiseks – Naval’nõi pole liider selle sõna klassikalises mõttes ehk siis mingi selge sihiga suunamudija. Tal pole siiani õnnestunud formuleerida selget positiivset programmi peale ühe, aga selle eest lihtsa: „Venemaa ilma Putinita“. Olen enam kui kindel, et absoluutne enamik neist, kes on valmis protesteerima preguse olukorra vastu, pole võimelised sõnastama Naval’nõi eesmärke.
Kolmandaks – aga see ei tulene enam Naval’nõi isikust, vaid praegusest Venemaa elukorraldusest, oleks mul äärmiselt keeruline ette kujutada, et Naval’nõi poolt oleks valmis hääletama enamik Venemaa elektoraadist, kes sõltuvad eelarvest. Tõsi küll, see seltskond pole niivõrd lojaalne praegusele juhile, kuivõrd nad eelistavad teadaolevat, stabiilset ja toimivat süsteemi – ja kes saaks neile seda pahaks panna.
Tugevused
Samas tuleb loomulikult tunnistada, et Aleksei Naval’nõi on hetkel kõige tuntum nägu Vladimir Putini vastasleerist. Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, on see juhtunud suuresti tänu võimude enda pingutusele. Igasugune võrdlus on alati kohmakas ja eksitav, aga nt ka Nelson Mandelast poleks saanud kõige tuntumat omaaegset vabadusvõitlejat ja hilisemat Lõuna-Aafrika presidenti, kui eelmised võimud poleks nii kohmakalt tema tuntusele kaasa aidanud.
Teine tugevus on kahtlemata täiesti subjektiivne asjaolu – see nägu on noor ja energiline. Võrreldes selle halliks tõmbunud ja korruptsioonist lubjastunud nomenklatuurse eliidiga, kes praegu on Venemaa ladviku eesotsas, on Naval’nõi oma 44-aastase ja energiast ning elujanust pakatav kuju kui värskuse enda kehastus.
Kolmas aspekt tuleneb mingil määral eelmisest, kuid ühtlasi ka jällegi senise võimkonna saamatusest. Naval’nõi poolt on noored, aktiivselt ja energiliselt. Naval’nõi suudab neile pakkuda mingitki sädet, mille nimel väljendada oma igikestvat noore põlvkonna protesti senise, tardunud ja elutu süsteemi vastu. Kremli korduvad katsed käivitada erinevaid noorte-projekte (nt Naši või Molodaja Gvardija jne) on kõik kuhtunud ja viimasel ajal pole isegi üritatud midagi usutavat selles suunas tegema.
Kokkuvõtteks
Kõige suurem viga oleks näha autoritaarse-korruptiivse süsteemi vastu võitlejas automaatselt kõige hea kehastust. Nn läänelikest standaritest on Naval’nõile ilmselt kõige lähedasemad õigusriigi põhimõtted. See, et riiki hoiaks toimimas institusioonid, mitte isikud koos omavaheliste, lojaalsuse ja korruptiivsuse segaste suhetega.
Samas on Venemaa praegune poliitiline süsteem oma pideva kruvide kinnikeeramisega saavutanud sellise jäikus-astme, kus tugevus muutub hapruseks. 20 aastat tagasi võimule tulnud seltskond on selle võimu külge nii ahastava ja ahne haardega haakunud, et on muutunud haavataks.
Seda võimalust kasutab ära seltskond, kelle kõneisikuks, nö rääkivaks peaks on kujunenud Aleksei Naval’nõi. Kas tema arreteerimise järel aktiviseerunud protest murrab vana režiimi selgroo, ei oska öelda ei Naval’nõi, Putin ega kõikvõimsana nävad eriteenistused. Kuid igatahes on see signaal, et vanamoodi jätkata enam pikalt ei saa.
---
lugu ilmu siin
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment