See on suurepärane õpikunäide välispoliitilisest retoorikast, stiilierinevustest ja seeläbi ka sõnumitest. Veelkord: toimus üks, kõne, mitte kaks. Kuid sellest tekkis kaks erinevat sõnumit, üks Eesti välisministeeriumi veebis, teine Venemaa Föderatsiooni omas.
Eesti tekst on pikk, detailne ja teemaderohke, mainides ligi tosinat teemat alates piirilepingust ja võitlusest inimkaubandusega, lõpetades raudteelepete ja Arktikaga. Jääb mulje, et toimus võrdväärsete partnerite vaheline pikem vestlus, mille käigus võrreldi jutupunkte. Mh Eesti pool räägib oma murest vene vägede kuhjumise pärast Ukraina piiri äärde, aga lõpetab positiivse, tulevikku vaatava teemaga.
Vene versioon on lühike ja tunduvalt karmim. Peetakse vajalikuks rõhutada nö alluvus-suhet: kõne toimus Eesti poole soovil ning Vene pool luges seejärel ette oma pretesioonid, mille kohaselt peab suhete normaliseerimiseks oma käitumist muutma: loobuma ühemõtteliselt territoriaalsetest pretensioonidest ning tegelema oma siseprobleemide lahendamisega (massiline kodakondsusetus, vene keele ja kaasmaalaste staatus, ajaloo võltsimine).
Sõnumite sisu seega: Eesti pool räägib võrdpartnerluse keeles, mainib murekohti ja pakub perspektiive; Vene pool räägib alluvus-suhtest, noomib nooremat partnerit ja käsib korralikult käituda.
Kahe kõne pole veel kahekõne.
---
pilt võetud VF välisministeeriumi vastavalt lehelt
No comments:
Post a Comment