Kuidas panna Venemaa mätta otsast vaadatuna lääne pisipoliitikuid, analüütikuid ja muid nõunikke muretsema enda populaarsuse ja „piisavalt riigimeheliku“ imago pärast? Kuidas panna neid tootma sõnumeid stiilis: „ei maksa vene karu ärritada“? Kuidas panna neid ütlema: „käitugem ometi mõistlikult, tehkem Moskvale järeleandmisi!“
Kuidas saavutada seda olukorras, kus tuumarelva olemasolu kui selline on muutunud nagu tapeediks infoseintel või katuseks julgeolekuhoonel? Jah, ka katus võib pähe kukkuda, kuid üldiselt me ei räägi sellest kui aktuaalsest ohust, millega tuleks tegeleda nüüd ja praegu.
Kuritegelik ähvardus
Vene kriminaalses kultuuris, mis on praegu dominant ka poliitikas, eriti julgeolekupoliitikas, eksisteerib mõttekujund: „держите меня семеро!“. See on selline ähvardav rabelemine, kus jäetakse mulje, et kui mind kinni ei hoita, siis ma annan kohe ja kõigile ja ilma põhjuse või valikuta pasunasse.
Venemaal on tuumarelv, tõsi. Aga kuidas panna nüüd oma vaenlasi sellest hirmunult rääkima? Üks võimalus on tõsta see ühest taskust teise, viia Venemaalt Valgevenesse. Umbes nagu tänavaröövel hüpitab nuga ühest peost teise, saavutamaks kartliku kodaniku tähelepanu keskendumist ohtlikule esemele.
Teine võimalus on panna omaenda õukond sellest tõsiselt ja hirmunult rääkima. Umbes nii et „see hull võibki ju Seda Nuppu vajutada!“ Nii pandi alguses Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu auesimees Sergei Karaganov soovitama kasutada ennetavat tuumalööki, seejärel aga ilmutati sellesama nõukogu liikmete avalik pöördumine, et taoline ähvardus on lubamatu.
Usutav heidutus
Mõistagi järgnes sellele lainetus kõikvõimalike poolt- ja vastuväidetega erinevates Telegram-kanalites. Nii näiteks lihtlabaselt: „Te arvate, et nad on tuumasõja vastu? Mina olen ka vastu! Aga pöördumisele allakirjutanud on ka Presidendi vastu. Aga mina olen poolt!“ Või siis veidi detailsemalt: „Me vajame konkreetset nimekirja olukordadest, millal Venemaa garanteeritult kasutab tuumarelva. Näiteks kui Eesti sulgeb meie juurdepääsu Soome lahele, tabab Tallinnat tuumalöök!“
Seda nimetatakse info-operatsiooniks ja mõjutustegevuseks. Aktiiv-meetmeks, kui soovite. Eesmärk lihtne – suunata „klient“ tegema ja arutama enda jaoks soovitavaid asju. Koos loodetud järeldustega. Või siis vähemalt ahistava hirmu saavutamisega.
Mis on minu soovitus? Mitte lasta ennast hirmutada. Mitte lasta ennast mõjutada ja juhtida agressori poolt. Sest vastasel juhul oleme oma tahte juba kurjale allutanud. Selle asemel tuleb keskenduda enda võimekuse ja usutava heidutuse ülesehitamisele.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment