Variserlaevastik

Üks tont käib mööda maailmamerd ringi. Varilaevastiku tont. Veab vene naftat ja lõhub sidekaableid, luurab ja külvab segadust.

Miks nimetasin seda aga pealkirjas „variserlaevastikuks“? Sest pisut mõistet väänates võib variseriks nimetada seda, kes sööb ja salgab. Annab ehk lugeja andeks sellise väikese sõnapettuse, seda enam et pettusest ja petistest tuleb siin loos ohtralt juttu.

Variser-käitumine ehk söömine ja salgamine on Venemaale süvaomane. Rahvusliku valetamise eripärad, kui soovite. Venemaal valetatakse alt üles ja ülevalt alla ning kõik teevad näo, et usuvad üksteist ja usutakse võltsitud aruandeid sillaehitustest ning sõjakaid multifilme imerelvadest.

„Aga nii ju ei tehta“

Läänemaailmas ollaks aga iga kord jahmunud, vaadates maha ja esitades üksteisele kohmetunult küsimusi – et „kas nii ka siis tohib või mis?“ Vast olete kuulnud lugusid sellest, kui vene maffia hakkas ajama juuri USA’s ning hakkas seal autokütust veega lahjendades raha teenima – kellelegi ei tulnud pähegi, et niimoodi teha saab.

Või see lugu, kus vene väed kaaperdasid Krimmi ja hakkasid mängima „kohalikke kaevuritest separatiste“ ida-Ukrainas. Ja kuidas siis Puutin tuima näoga valetas, et „meie vägesid seal ei ole“. Või kuidas nad lasksid alla Hollandi lennuki ja hakkasid mitte kellegi poolt usutavat häma ajama kümnete eri versioonide kohta, kuidas see ikkagi pole nende kätetöö.

Venemaa sisestest salatsemise sildi all korda pandud sigadustest pole siinkohal mõtet rääkidagi, alates Nord-Ostist kuni Beslani ja Moskva korrusmajade plahvatustest kuni režiimivastaste mõrvamiseni – see nimekiri saaks mõtetult pikk ning ei lisaks enam midagi sisulist.

Kurjategija edumaa

Sisuline on aga see, et Venemaa on kasutusele võtnud nüüd „varilaevastiku“ nimelise nähtuse. Justnimelt kasutusele võtnud, sest ka seda pole nad ise välja mõelnud. Analoogset võtet on kasutanud muudki kuritegelikud seltskonnad alates Kuri-Koreast kuni narkomaffiateni.

Selge on see, et kurjategijad on alati sammukese korrakaitsjatest ees, leiutades uusi nippe ja võttes kasutusele vanasid, mille osas pole õigusriigi ja rahvusvahelise õiguse raamistikus päris selge, kuidas reageerida.

Aga selle varilaevastiku osas on tubli annust variserlust ka senise rahvusvahelise korra tugisammaste käitumises. Sest selles „salalaevastikus“ pole ju mitte midagi salajast. Hinnanguliselt 1000 laeva on praegu kasutamas seda võimaluste akent, mille Lääs on seni paokile jätnud, aidates Kremlil mööda nihverdada.

Võttes kasutusele sõna „varilaevastik“ loome me ise illusiooni millestki müstilisest ja kontrollimatust. Kujutluspildi mingitest "lendava hollandlase" tüüpi piraadilaevadest, mis ilmuvad udust rebenenud purjede ja lippude plagisedes ning kaovad samamoodi ei kuhugi, jättes üksikud pealtnägijad hämmingusse.

Kahepoolne variserlus

Kas tänapäevase tehnoloogilise taseme juures pole selline jutt kummaline? Need 1000 alust on kõik dokumenteeritud, nähtavad ja risti-rästi andmebaasistatud alates liikumislogidest kuni kindlustuste vastavusteni nõuetele.

Seda kõike oleks võimalik puhtalt legaalsete ja legitiimsete võtete abil nö surnuks kontrollida. Kontrollida, veelkord kontrollida ja siis uuesti kontrollida, seniks kuni neil puudub sisuliselt võimalus tegutseda "varjus".

Nii et kas selles variserlaevastikus pole tubli annust kahepoolsust? Kelle või mille survele me allume, lubades kuri-Kremlil meid lõputult hanitada?

---

lugu ilmus siin

Viis vigastatud sõna

„Ninakarvade gangreen“. Kuidas see väljend teile tundub? Jabur, onju? Kui keegi teile tõsisel ilmel hakkaks rääkima millestki sellisest, siis te koputaks endale otsaette, märkimaks et niimoodi rääkija on millestki sügavalt valesti aru saanud või lihtsalt veidrik.

Eriti valulikult oigaks sellise väljendi peale mõistagi meditsiinivaldkonna inimene, aga tõenäoliselt tema ka ei hakkaks valestirääkijaga ei vaidlema ega midagi seletama. Sest tema mätta otsast vaadatuna on tegemist ilmselgelt lootusetu juhtumiga, millele aja ja energia pühendamine oleks üsna tühi töö.

Mina politoloogina oigan sama valulikult, nähes ja kuuldes, kuidas tihti ka vägagi pädevatena näivad inimesed kasutavad vihuti ühiskonnateaduste alaseid termineid. Kuid erinevalt eeltoodud kujutletavast meedikust üritan siiski mõnikord ka seda sõnakasutust parandada.

Demagoogia

Enamasti kasutatakse teatud sõnu mitte nende tähenduse järgi, vaid seetõttu, et nood „kõlavad halvasti“ või vähemalt nii arvatakse. See on umbes sama nagu venekeelses kultuuriruumis on kinnistunud sõna „fašist“, mis on muutunud tänu kinokunsti ja nõukogude propaganda viljastavale mõjule kõige halva sünonüümiks.

Mõiste „demagoogia“ on muutunud massiteadvuses samamoodi millegi negatiivse markeriks. „See on ju puhas demagoogia“ – hüüatatakse tavaliselt siis, kui tahetakse öelda, et „see on ju valejutt!“ Algselt tähendas demagoog lihtsalt oskuslikku kõnemeest, kes suutis vana-Kreekas rahvast üles kütta ja tegudele juhtida.

Seega on demagoogia lihtsalt õilsa kõnekunsti üks võttestik, mille abil saab nii vestluskaaslasi kui kuulajaid mõjutada, nendega manipuleerida. Tõsi küll, see võttestik on omamoodi eba-aus, mõneti pahakspandav, sest võimaldab ausast vaidlusest mööda hiilida. Aga nt ka jala taha panemine on küll halvasti kõlav, kuid täiesti lubatav võte maadluses. See tuleb lihtsalt ära tunda ja kasutada mõnda vastuvõtet.

Äärmuslus

Samamoodi kõlab ka enda jaoks ebameelivate ideede ja tegelaste süüdistamine äärmusluses. Eriti õhinal kasutatakse „vasakäärmuslus“, mis mõne aktiivsema tekstitootja sõnumites kordub mõnikord igas lauses suisa kinnismõttelise mantrana.

Loomulikult mõista – kui on olemas mingi –poolsus, siis saab sellel esineda ka äärmuslus. Kuid enamasti on selle mõiste kasutamine lihtne lajatamine. Kuid iga enda jaoks ebameeldiva idee või tegelase markeerimine kohe „äärmuslaseks“ muudab selle mõtte kulunuks ja sisutühjaks.

Äärmuslaseks saab ehk siiski nimetada vaid tegelast, kes paneb toime äärmuslikke tegusid, kasutab nt vägivalda või suisa terroristlikke võtteid oma sõnumi jõustamiseks. Muidugi on see vaieldav, kas nt radikaalsete või revolutsiooniliste ideede sõnastamine on äärmuslus, kuid mõistlik on selle termini kasutamisel jääda mõõdukaks.

Populism

Veel üks analoogne lajatus-sõna on „populism“, mis kleebitakse enda jaoks ebameeldiva või arusaamatu sõnumi kohta. Mõnikord mõistetakse selle all ka „lubama kõigile ja korraga ning üksteist välistavaid asju“, kuid ka see on vaid väärkasutus.

Populism tuleneb sõnast „populus“ ehk rahvas. Populism seega on väga konkreetne retooriline võte, millega pöördutakse „rahva“ poole vastandavas, solvumisele ja ilmajäetusele rajatud võtmes. Populistlik tekst püüab kuulajaskonnale jätta mulje, et hea ja õilis rahvas on millestki ilma jäetud alatute ja küüniliste võimurite poolt.

Populist on seega kihutuskõneleja, kes tavaliselt üritab ise ennast võimule rääkida, rääkides kuidas „need pätid“ seal kõrgel ja kaugel on kõige kurja juur. Aga vaata kui kõneleja ise saaks võimule, küll siis saaks kõik olema teistmoodi ja õnn ning õiglus valgub seni kannatanud rahva õuele.

Sanktsioneerimine

Üks väga spetsiifiline sõna, mille osas leidub praegu kõige enam väärkasutust, on sanktsioneerimine. Seda kasutatakse enesekindlalt kahes kardinaalselt erinevas, suisa vastandmärgilises mõttes, tehes nägu et kõik on korras ja küll kuulaja aru saab.

Need mõtted on „lubamine“ ja „karistamine“. Sanktsioneerimine on lubamine, nt loa andmine meeleavalduse või nt linnaruumi sulgemise osas mingi ürituse jaoks linnavõimude poolt. Sanktsioonide rakendamine on karistamine, nt mingite kaupade liikumisele või varade kasutamisele piirangute kehtestamine.

Jah loomulikult on võimalik luua ka lause, kus sanktsioonide rakendamist sanktsioneeritakse, kuid see tähendabki justnimelt karistuse jõustamist või meetmete kehtestamist. Kasutada sõna „kollane“ nii kollase kui kandilise kohta on aga jabur ja eksitav.

Liberalism

Väärkoheldud poliit-terminitest on see ilmselt hetkel kõige enam emotsionaalselt laetud, olles siin meie enda poliit-ruumis paljude jaoks midagi diagnoosi ja solvangu vahepealset. Eriti halvasti ütelda tahtmise tuhinas on see paljudes suudes muundunud suisa „liberastiks“.

Rääkida liberalismi erinevatest tähendusväljadest Ameerika ja Euroopa poliit-maastikel, rääkimata selle muutumisest ajas läheks liiga pikaks ja keeruliseks, kuid tasuks üle korrata selle poliit-filosoofilise mõttesuuna alusmõte – tees inimese vabaduste ülimuslikkusest nii majanduses kui ka nt sõnavabaduse kontekstis.

Mis siis on kogu selle loo moraal ning miks tasub enne lajatussõnade kasutamist (mis mh on üks demagoogilistest võtetest, mida võivad kasutada ka populistid) nende sisu endale veidi selgemaks teha? Aga seepärast, et kui järgmine kord keegi käratab: „Põhja-Koreas on rohkem vabadusi ja demokraatiat kui meil“, siis te oskaks aru saada, et just meil siin ja praegu on vabadusega kõik väga hästi. Põhja-Koreas ei saaks keegi väita, et kuskil mujal on vabadusi rohkem, meil siin aga saab.

---

lugu ilmus siin

Süüria ja Venemaa – ühe keti kaks lüli?

Süüria türanni võimu langemine tõi endaga kaasa muuhulgas ka rahulolevat kätehõõrumist – kukkus see, kukub ka teine. Silmas pidades järgmisena mõistagi Vladimir Putinit, kes tõepoolest mõnes mõttes toimis ju paarisrakendis Süüria kolleegiga.

Täpselt sama palju leidus aga ka otsaette koputajaid, et „need on nii erinevad juhtumid, et neid pole isegi mõtet võrrelda!“

Võrrelda aga, kas teate, on mõtet alati, kasvõi selleks et mõista, et vaadeldavad juhtumid on erinevad. Isegi kollast on mõtet võrrelda kandilisega, kui mitte muu, siis intellektuaalse harjutuse mõttes. Ja siin pole siiski tegu kollase ja kandilisega, vaid kahe mitmeti sarnase juhtumiga.

Sarnasused

Mõlemad mehed tulid enam-vähem ühel ajal võimule 2000.a paiku, mõlematega seoti alguses mingeid ootusi reformide osas. Mõlemad kehtestasid hiljem aga autoritaarsed juhtimismudelid, kus parteipoliitiline ja parlamentaarne süsteem sisuliselt tasalülitati, tõsi küll erineva tasandusastmega.

Sisepoliitiliselt tugines mõlema režiim repressioonidel ja isiklikel lojaalsusvõrgustikel. Välispoliitiliselt toimisid mõlemad rahvusvahelise isolatsiooni keskkonnas, Süüria peale kodusõja vallandumist 2011.a, Venemaa peale 2014.a ja eriti peale 2022.a kallaletungi Ukrainale.

Ahjaa, mõlemad liidrid olid „palavalt armastatud“ oma rahva poolt. Süüria puhul see armastus pudenes juba kildudeks, Venemaa puhul pole seda veel juhtunud, kuid vähe on Venemaa juhte, keda armastataks peale võimult kadumist.

Erinevused

Erinevusi tuleb siiski esile rohkem kui sarnasusi.

Sisepoliitiliselt tugines al Assadi võim siiski kahele segelt mõõdetavale vähemusele – šiiia ja alaviitide omale, samas kui sunniitlik enamus siiski vaid talus seda kuni teatud piirini. Venemaal ei saa kuidagi välja tuua ühtegi selget sotsiaalset vähemusgruppi, kelle ülemõimu ülejäänud rahvas taluks.

Välispoliitiliselt Assad tugines suuresti kahe välisjõu – Iraani ja Venemaa sõjalisele argumendile, samas kui Venemaal pole ühtegi selget sõjalist tugisammast, millega arvestada. Iraan ja Põhja-Korea ei anna mingi valemiga sama mõõtkava mängureid välja ning Hiina pole mitte kellegi liitlane.

Peamine erinevus on aga nö alternatiivse eliidi olemasolu, kes on valmis võimu mitte lihtsalt üle võtma, vaid ka selle nimel sõdima. Nii veidralt kui see ka ei kõlaks, siis Süürias oli tegu aktiivsete „kodanikeühendustega“, kes polnud nõus kehtiva režiimiga ning sõdisid selle kukutamise nimel aastaid elu ja surma hinnaga. Venemaal pole midagi sellist olemas ... kui jätta kõrvale tšetšeenia ja Kadõrovi fenomen.

Kas üks lüli tõmbab teise kaasa?

Kui nüüd aga vaadata seda, et kas Süüria režiimi kukkumisel võib olla mingi mõju Venemaa käekäigule, siis vastus on „nii ja naa“.

Sisepoliitiliselt ei too Assadi langemine endaga otseselt rohkemat kui diivanil istuva ja pagenduses oleva opositsiooni rahulolevaid üminaid. Või siiski mõtestab nö alternatiivse jõu omaja Groznõis enda võimalusi veidi ümber, aga sellele kindlasti töötatakse juba välja ka vastumeetmeid. Ning ehk mõõdab mõni mees endale ka jalga kadunud Prigožini saapaid, mõeldes sellele, et kuidas tegelikult ei tõuse ju keegi režiimi ja Putini kaitsele?

Suurim löök on aga välispoliitilisele kuvandile, mis võib juba tuua endaga suuremaid mõrasid Venemaa kolossi savijalgadesse. „Maailma enamuse“ eestkõnelejaks pürginud Moskva ilmutas nõrkuse märki, lastes allavoolu minna oma liitlasel ja sõjalise võimu käepikendusel Süürias. Kui aga hundikarja juht näitab nõrkust, siis hakkab kari üksteisele mõtlikult otsa vaatama ja vaikselt urisedes omavahel mõõtu võtma, et kes saab uueks Akelaks.

Kokkuvõtteks võib siis tõdeda, et kuigi Süüria ja Venemaa võrdlemine näib erinevate taustsüsteemide tõttu kentsakas, siis on sellel mõtteharjutusel rohkem iva sees kui esmapilgul näib. Jäikade nähtuste haprus on universaalne fenomen, alates malmtorudest kuni „rahva palava armastuseni suure juhi vastu“.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Süüria, Saksamaa, Vene opositsioon, Hiina

Lõppeva aasta kolm peamist sündmust / protsessi: sõda, sõda ja valimised. Sõda Ukrainas määrab ära julgeolekupildi Euroopas pikas perspektiivis, sõda Lähis-Idas määrab ära julgeolekuoluolukorra sealses regioonis lühiperpektiivis, USA presidendivalimised määrasid ära suure raamistiku situatiivselt aga see-eest globaalselt.

- Süüria režiimilangus on tõstnud senisest olulisemaks mitte Süüria enda, vaid tema naabrite rolli

- Saksamaa erakorralised valimised ja tõenäoline uus kantsler Merz

- vene opositsiooni vastuolulised katsed midagigi ära teha

- Hiina-Taiwani suhted Šanghai-Taipei tasemel

Ja lõpuks saatejuhi küsimus, et kas midagi positiivset siis ka oli aastas? Jah, mittesõda Hiina ja Taiwani vahel on väga hea uudis. Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas aasta viimases saates Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Süüriast ja Venemaast Välistunnis

Süürias toimuva osas on laias laastus käibel kolm lugu:

- Läänes domineerib ebalev hirm et asjad lähevad veel halvemaks, kuna pole arusaadav, kes lõppeks võtab võimu üle ja mida selle võimuga tegema hakkab

- Süüria endaga seotud inimesed on enamasi optimistlikud, nähes et nüüd on vägivallarežiim lõppenud ning et on võimalik naasta ja hakata normaalset elu üles ehitama

- al-Assadi seni toetanud selskond, kaas-autokraadid hoiavad asjade kirjeldamisel jahedat joont, üritades enda jaoks sisstöötatud vägivallaskeemi murenemist väiksemana näidata

Regiooniväliste kolmandate osapoolte jaoks on läbirääkimis/reguleerimis-partneritena suurem roll mitte niivõrd ebaselgel Süürial endal, kuivõrd piirkondlikel päris-riikidel, sh Türgi, Iisrael, aga ka Jordaania ja nt ka Katar.

Aga väga pikas plaanis tuleb kõike regioonis võtta arusaamisega, et ei toimu midagi uut päikese all - kuningate kukutamine ja uute situatiivsete liitude sündimine ja taas-lagunemine ning sõttaminek on selles kandis toimunud tuhandeid aastaid ning ilmselt jätkub väikeste variatsioonidega ka edaspidi

Saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Peeter Raudsik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Võimaluste aknad

Ei ole midagi püsivamat muutustest. Inimloomus on kord selline, et igasuguse stabiilsuse perioodil hakkavad tärkama soovid muutuste järgi, iha midagi teha teisiti. Olgu selleks kas soov tõsta kodus mööbel ringi või korraldada ümber toiteahelad riigis. Kõigi nende muudatuste elluviimiseks on aga vaja nö võimaluste akent. Hetke, millal näib olevat sobiv aeg plaanitu teostada.

Rahvusvaheliste suhete süsteemis on selleks nihked jõudude tasakaalus. Kui senised raskuskeskmed enam ei suuda olukorda kontrollida ja uued suhtevõrgud pole veel välja kujunenud.

Et mitte alustada aegade algusest ja kulutada pool leheruumist suurte pintslitõmmete peale, võtame meie lühinägelikust perspektiivist selle kõige olulisema, praeguse ajahetke. Ning selle lühiloo alguspunktiks ameeriklaste taandumise Afganistanist.

Suurvõimude kehtestamise piirid

Taevas näeb, et enne seda on olnud nii brittide kui sovjettide taandumisi samast maanurgast, mis iga kord on tähistanud vastava suurjõu hääbumise episoodi. Mitte sellepärast, et Afganistan oleks kuidagi mõjuvõimas tegija. Oh ei, isegi selle hajusa ja üsna valitsemiskõlbmatu territooriumi nimetamine riigiks on meie piiratud fantaasia probleem. Me lihtsalt tahame näha ennast ümbritsevat maailma korrastatud ruumina, maakaarti värviliste ja selgepiiriliste laikudena, kus igal laigul on küljes kindel riiginimi.

Nii et Afganistan pole selles mõttekäigus mitte protsesside käivitaja, vaid omamoodi tupik. Koht, kus suured ambitsioonid sumbuvad. Indikaator, mis näitab, et suurvõimude soovil maailma enda näo järgi ümber korraldada ilmnevad mingil hetkel piirid, misjärel saabub ümbermõtestamise aeg. See aeg, mida võib nimetada võimaluste aknaks.

Olen sellest nõrkemiseni jahunud erinevate eetrites ja kirjatükkides, kuid kordan – USA taandumine Afganistanis süütas lootuste tulukese kõikvõimalike kohalike ja regionaalsete, väikeste ja suurte avantüristide peades, kes soovivad asju ümber korraldada. Võtta üle võim, jagada ümber ressursid, kehtestada „õiglane maailmakord“. Olgu kasvõi ainult oma riigis, ambitsioonikamates peades aga kuni globaalse julgeolekukäsitluseni välja.

Enesekehtestamise iha

Meie mätta otsast vaadatuna on mõistagi olulisim taoline susserdaja meie idanaaber, kelle praegune võimurkond soovib näha võimalust taastada „ajalooline õiglus“ (oi see on üks kole ja verine sõnapaar), see tähendab enda au ja hiilgus ning õigus valitseda teisi rahvaid. Õigus niimoodi unistada sellel hääbuval impeeriumisüdamel muidugi on, ainult et õiglusest on asi väga kaugel.

Lootus ennast valjusti häält tehes ja tiibu laiali lükates kehtestada on loodusest vägagi tuttav käitumismuster, sama võtet proovib kasutada ennast kahepealiseks vapikotkaks mõelnud seltskond. Et vägevam näida, on nad ennast sõdurisaabastega tallanud nö suurde poliitikasse, kujundades mõni aeg maailma julgeoleku agendat. Suurimaks illusiooniks on hakatud rääkima „maailma enamuse nimel“, üritades seda vormistada mingigski ühtsustundeks BRICS-nimelise katusorganisatsiooni kaudu, millel pole aga ei saba ega sarvi.

Jällegi meie enda lühitaju mõttes näis mõnda aega, et demokraatiad teevad vähikäiku ning diktaatorid saavad järjest rohkem tuult tiibadesse. Nüüd aga toimus teisesuunaline krõksatus, kus Süürias vist on võim vahetumas.

Räägin toimuvast nii kõhklevalt mitte seetõttu, et kahtleksin diktatuuride langemises – need langevad niikuinii, oma jäikusest tuleneva hapruse tõttu. Lihtsalt neid krõksatusi on olnud varemgi, kasvõi kogu „araabia kevade“ raames kitsamalt ja „värviliste reolutsioonide“ mõõtkavas laiemalt. Jäikade režiimide ja nn jõuliste valitsemismudelite toetajad on mõistagi seda kõike joonistanud mingiks hiigaslikuks vandenõuskeemiks. Tõde on tegelikkuses palju lihtsam – võimud vahetuvad niikuinii ning lihtsalt meie tajude piiratus näeb selles iga kord midagi erakordset.

Meie võimaluste aken

Ka praeguse Süüria rappumise käigus tasuks lihtsalt meenutada, et selles iidvanas, tsivilisatsioonide hälliks nimetatud piirkonnas on võimulolijaid kukutatud rohkem kui me iial neid kokku lugeda viitsime. Ajutisi liite sõlmitud, kuningas kukutatud, hiljem jälle omavahel tülli pööratud, usku ja lippe vahetatud, truudust vannutud ja siis jälle kõike otsast peale alustatud.

Kuid iga kord tekib jälle soov muutusteks. Ning lootus leida võimaluste aken, et see muutus ellu viia. Kuningas on surnud, elagu kuningas. Hurraa! Vist?

Mis siis on selle loo moraal, aastalõpuks sobiv kokkuvõte? Aga see, et pikas ajaloolises perspektiivis on demokraatlike õigusriikide tekkimine olnud üsna hiljutine nähtus ning eelnevate, jõupõhiste mudelite püsimine ja revanšikatsed on täiesti loomulik. Nad teevad seda meie kõrval ja meelsasti ka meie arvel. Kusjuures tihti meie enda mõtete ja käte abil. Meil siin maanurgas on seni olnud piisavalt õnne püsida. Proovime seda võimaluste akent ära kasutada, et see aken ei sulguks.

---

lugu ilmus siin 10.detsember 2024.a

Разбор полётов: Süüria, Rumeenia, Prantsusmaa

- Süüria senise režiimi tugevana näiv kaardimajake lagunes ootamatu kiirusega, pannes ilmselt iga "kõvakäelise juhi" sisemiselt võpatama ja olukorda enda omaga võrdlema

- Rumeenia presidendivalimiste esimese vooru tühistamine: õppetund valimiseelse agitatsiooni reeglite muutmise vajaduse kohta, sotsiaalmeedia roll ja selle kaudu tehtava reklaami rahastamine on aspekt, mis tuleb muude piirangutega kooskõlla viia

- Prantsusmaa peaministri tagasiastumine parlamendis toimuva umbusaldushääletuse tõttu: kas järgmisel on lootust püsima jääda?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Mõelda nagu Moskva

Selleks et seista vastu kurjategijale, on vaja mõnikord mõelda nagu kurjategija. Et mis võib olla tema suurem eesmärk ja missuguseid vahendeid ta võib selleks kasutada, kuidas ta võib ohvrit segadusse ajada, teha pettemanöövreid ja kasutada keelatud võtteid.

Selleks et seista vastu Moskvale, on vaja mõelda nagu Moskva.

Andestage kui kõlan katkise grammofonina, kes sama teesi üha uuesti kordab. Väikeste variatsioonidega, aga siiski jätkan ma sõnastamast peamist väidet – Venemaa tahab tagasi seda mida ta peab õiguspäraselt omaks. Seda mille Lääs tema arust ebaõiglaselt ära võttis. Mitte Moskva kaotas oma kohanemisvõimetuse või edutu toimetamise tõttu. Ei-ei, Moskva mätta otsast vaadates ei saa siin Venemaa enda süüd olla, süü peab lasuma väljaspool kahepäise kotka varju.

Suursugusus, suurriiklus, austus. Kuidas iganes seda eesti keeles ka ei väljenda, ei anna see sama mahukalt edasi venekeelse sõna „величие“ kogu sisu. Sõna, mille lausumise eel võetakse impeeriumi südames paus ning lisatakse tämbrisse paatost.

Austuse väärtõlgendus

Just see on see väärtuslik vara, millest Kreml tunneb ennast ilmajäetuna. See seisund, mis oli enne NSVL kokkuvarisemist, kui mõnekümneks aastaks tundus, et kogu maailm on kas valmis kuulama Kremli kellade tiksumist või siis vähemalt sellele vastu seisma. Kogu maailm näis toimivat kolmikkõlas – kaks suurt poolust USA ja NSVL ning nn kolmas maailm, mille arvel siis esimesed kaks omavahel mõõtu võtsid.

Loomulikult ei saa selle nägemuse pooldajad ja „kuldaegade“ tagasi ihalejad aru saada sellest, et NSVL oli ise omaenda hävitaja, kuna ta oli Vene impeeriumi ebardlik ülevõtja. Kultuurikatkestus Vene impeeriumist, mis ennem katkestust arenes enam-vähem samas võtmes ülejäänud Euroopa riikidega. Nõdrameelse ideoloogia nimel asuti kunagise suure riigi ressursse väärkasutama ning tulemuseks oli süsteemne nõrgenemine ja sellest tulenev krahh.

Kuid mitte NSVL lagunemise põhjuste lahkamine pole selle kirjatüki eesmärk, see viiks meid asja olemusest liiga kaugele. Olemus on see, et Moskva omavalitseja tunnetab, et tal on ajalooline missioon taastada „asjade loomulik olek“, Venemaa kõrge aujärg muu maailma silmis. Et ta oleks austatud ja kardetud (mis on tolles kultuuriruumis sünonüümid), kõikid kõrgete laudade taha kutsutud ning igas küsimuses konsulteeritud. Et „Venemaa õiguspärased huvid“ oleks arvesse võetud.

Nii kurvalt ja veidralt kui see ka ei kõla esmapilgul, siis kõiges selles on Ukrainal vaid instrumentaalne roll täita. Ülemvõim Ukraina üle on midagi, mis moskoviitlikus võtmes ei vääri isegi arutamist, see peab vaikimisi olema. Lihtsalt imperiaalse eneseväärikuse pärast. Kõik need maad ja inimesed, varad ja hüved lihtsalt peavad olema impeeriumi varasalves, lähtub sellest nägemusest. Kui selle nimel on vaja sõdida, siis nii olgu. Sõda on isegi hea võimalus, sest saab kõigile vainlastele näidata, kes on majas peremees.

Kurjategijat ei võideta kingitustega

Ukraina toetuseks koondunud liitlaste ähvardamine tuumarelvaga, küber- ja hübriidründed, kaose ja kahju külvamine – kõik see on absoluutselt loomulik tööriistakast selles kuritegelikus mõttemaailmas, millesse kolleektiivne Puutin on fikseerunud.

Mäletate seda teesi, mille kohaselt „Putin olla kaotanud kontakti reaalsusega“ – kui kauge ja naiivne see nüüd näib. Lääne heaolule keskenduv kaupmeheühiskond peab hüveks ja reaalsuseks sooja tuba ning kasulikku lepingut ja maitsvat gešefti. Moskoovias NSVL aegadest juurdunud ja üha rafineeritum blatnoi-mentaliteet peab aga sellist kaupmeest fraieriks, kelle hirmutamine ning endale allutamine / maksustamine on lihtne nagu lapsemäng. Vaja läheb ainult veidi survestamist ning ongi kaupmehe kummardamine kriminaali ees tagatud.

Mis on siis selle loo moraal? Tulen tagasi algse teesi juurde – tuleb mõelda nagu Moskva. Saada aru, et sellisel verisel väljapressimismeetodil soovib ta saada tagasi lugupeetud, st kardetud partneri staatust. Mitte võrdpartnerlust, oh ei! Kergelt väriseva häälega esitatud kutset „tulla läbirääkimislaua juurde tagasi“ ning vastavaid andameid sinna juurde taastunud sidemete ja kaubavoogude näol. Ja vaata seda me ei tohi Moskvale anda, sest et kriminaali kingitustega ei võideta.

---

lugu ilmus siin

Igaüks on kaitseminister

Ukraina vastu peetava sõja kontekstis on palju tõdetud, et mitte iial pole varem olud nii kiirelt muutunud, kus mõnikord tehnoloogiline võttestik muutub loetud kuudega (nt kasutusele võetavate uute droonimudelite näol) või isegi nädalatega (nt nendesamade droonide juhtimise / vastutegevuse sageduste jms osas).

Kuid veelgi enam on muutunud laiem raamistik, mis puudutab mitte ainult vahetult mundrikandjaid või riiklike poliitiliste otsuste langetajaid. See puudutab ka inimesi, kes ei pea ennast tihtilugu ei poliitikast huvitatuteks, ammugi mitte militaariasse puutuvateks.

Seitse aastat tagasi kirjutasin loo „Igaüks on välisminister“, mille peamine sõnum oli see, et „Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikult on rahvusvaheliste suhete võrgustik mitu korda tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku.“

Mitte-riiklik osalus

Mitte-riiklike osalejate panustamine otse või kaude vahetusse sõjategevusse on muutunud sisuliselt kõigile kättesaadavaks. Ma ei pea isegi silmas niivõrd abstraktsemat suunamudimist, kus sajad tuhanded, kui mitte miljonid pärisinimesed sotsiaalvõrgustikes üksteise sõnumeid kas võimendavad või laidavad, lõpmatutest bot’idest ja trollidest rääkimata.

Veelgi olulisem sellest klahvitoksimisest on aga aktiivne ja reaalne panustamine rindel toimuvasse moel ja määral, mis ennem oli sisuliselt tundmata. Maskeerumisvõrke punuvad ja kaevikuküünlaid koostavad eraisikud (kusjuures mõlema poole heaks) teevad seda tuhandete kilomeetrite kaugusel. Varasemate sajandite kogemus, kus mööduvatele sõduritele vett ja leiba pakkusid vaid sõjale vahetult jagu jäänud külade elanikud, on muutunud kardinaalselt.

Nii samamoodi nagu välispoliitikas, nii nüüd ka julgeolekupoliitikas (mis mõneti on ju vaid välispoliitika teine tahk) osalevad lisaks riikidele ka kohalikud omavalitsused ja äri- ning mittetulundusühingud. Kes võtab vastu poliitilisi deklaratsioone (nt ka minu praegune kodulinn Tartu kohaliku volikogu tasemel), kes lülitub sõjatööstuse lainele ja kes kogub nt raha droonide jm sõjatarvikute ostuks.

Jällegi ei puuduta see mitte ainult Ukraina poolel tegutsevaid liitlaskondi, vaid üsna analoogne tegevus toimub ka teiselpool idapiiri. Lihtsalt enamasti on nende askeldamine vormistatud variserlikumalt, nimetades „humanitaarabiks“ ka otseselt nt kaevikuseinte kindlustamiseks saadetavaid lauakoormaid või suisa soomustatud sõidukeid, mida siis vene regioonide ametnikud käivad otse rindel võitlevatele üksustele üle andmas.

Monopoli enam pole

Kuid oluline antud loo kontekstis pole ei –poolsus, -meelsus ega motivatsioon, vaid tegevus kui selline. Sõda kui riikliku vägivallamonopoli üks kõige reljeefsemaid väljundeid pole enam ammu vaid riigi esindajate kanda.

Selle mitte-monopoolse tegevuse parimateks näitajateks selle sõna kurjeimas mõttes on mitte-riiklikud rühmitused, kes peavad sõda nii riikide kui inimeste vastu – olgu selleks vaid formaalselt mitte-riiklikud nähtused nagu HAMAS, DAESH või LNR/DNR. Aga tegelikult ka nn „era-armeed“ (Wagner kui ehk antud kontekstis enim tähelepandu) või siis ka nt meie idapiiri taga toimetavad kohaliku omavalitsused, mis peavad maksma toetusi sõttaminevatele lepingulistele kahurilihadele.

Ja no era- ja äriühingutest rääkides ilmselt pole olemas säravamat näidet kui Elon Musk ja Starlink, kelle/mille mõju vahetule sõjategevusele on ilmselt suurem kui enamikel välis- ja kaitseministritel.

Seda lugu võiks kedrata veel pikalt, kuid lõpuks küsin mina kui kaitseminister (eksoleju?), et missuguse retoorikaga tuleks põhjendada mõtet, et Eesti üksused võiks osaleda avalikult ja oma lipu all Ukraina kaitsmises? Ja mis retoorikaga mõni teine kaitseminister üritaks mind ümber veenda, et see osalemine oleks halb mõte? Eskaleerimise jutuga ei ajaks vist enam hanesid ka naerma.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Gruusia, Lõuna-Korea, Süüria, Šolts, Rumeenia

- Gruusias toimuv on nii sarnane Maidaniga, et seda võrdlust ei saa mitte teha

- Lõuna-Korea president võis küll korraks enda võimu ülehinnata, kuid pidi alluma seadusele ja protseduurireeglitele

- Süürias olukord muutub, kuna senisest valemist on suuresti kadunud üks muutuja ehk Venemaa - sellele muutusele leidub võimaluse ärakasutajaid

- Saksamaa senine abi Ukrainale on olnud hindamatu, kuid praeguse kantsleri visiit Ukrainasse jätab silmakirjalikkuse mulje

- Rumeenia parlamendivalimised (mis kulgesid ootuspäraselt) ja presidendivalimiste esimene voor (täiesti mitte-ootuspärane tulemus) moodustavad kummalise ebakõla, midagi tundub siin valesti olevat

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Gruusia pehme riigipööre

Riigipöördeid on mitmesuguseid. Roomikute lõginal toimuvad võimuhaaramised on nendest kõige selgemad ja meedias kajastatavamad. Raevunud rahvahulkade tungimine valitsushoonetesse ning ühtede inimeste asendumine võimu juures teistega on sootuks segasemad, mõnikord nimetatakse neid koguni revolutsiooni õilsa nimega.

Osad riigipöörded on aga üsna vaiksed ja hiilivad, tihtipeale üleüldse tähelepanu mitte pälvivad. Kõik kulgeb justkui ilma suuremate vapustusteta, kuni ühel päeval vaadatakse üllatusega – oi kuidas me niikaugele oleme jõudnud, see on justkui sootuks teine riik.

Gruusias käivad asjad asjad praegu kuidagi vahepealsel moel. Tanke tänavail küll pole, rahvas üritab küll protestida, kuid võimu juurde sattunud inimesed künnavad oma vagu nüri järjekindlusega edasi.

Enese-putš

Poliitikateaduses nimetatakse seda inglise keeli „self-coup“, mis eestikeelsena kõlab veider-kohmakana kui „enese-putš“. See tähendab et demokraatlikul moel võimu saavutanud jõud kasutavad seda võimu mitte-demokraatia kehtestamiseks.

Sõjaväelise riigipöörde puhul on kõigile arusaadav, et mitte-demokraatlik, mitte rahva poolt valitud võim kehtestas ennast relvade abil. Nüüd aga ... kõik oleks ju nagu vaikne ja reeglipärane, valimised toimusid ... et kuidas siis on tegemist mitte-demokraatiaga?

Aga küsimus ongi selles reeglipärasuses, täpsemalt protseduurireeglite eiramises, lausa senise põhiseaduse üle põlve murdmises. Kui valimistega seotud reegleid järgitakse, pole kellelgi midagi kobiseda, sõltumata sellest, et kas valituks osutunud inimesed on sümpaatsed või mitte.

Reeglipõhisus kui väärtus omaette

Kui aga neid reegleid ei järgita ning keegi seda rikkumist ka kohtusse ei kaeba (sõltumatu kohtuvõim on sellise riigikorra teine alustala) ja/või kohus seda õigusrikkumist seadusevastaseks ei kuuluta, pole enam tegu demokraatliku õigusriigiga.

Jätan kõrvale isikute ja parteide nimed, et toimuva fookust mitte hägustada. Fookus olgu protseduuridel ja õiguspärasel käitumisel.

Esiteks, Gruusia põhiseaduse kohaselt peaks valimiste järel uus parlamendikoosseis alustama presidendipoolse otsusega, mida praegune president teinud ei ole, sest ta peab valimistulemusi võltsituks. Võimuparteile joonistati maapiirkondades suuremad protsendid, mis kokku moodustasid üle poole häältest ning andsid võimaluse moodustada üheparteiline valitsus. Seega alustas uus parlament oma tööd põhiseaduse vastaselt.

Parlamentaarne tupik

Teiseks saab põhiseaduse kohaselt parlament tööd alustada, kui selle otsuse on heaks kiitnud 2/3 parlamendi enda koosseisust – praegusel võimuparteil on aga vaid alla 60% kohtadest. Kõik teised parteid on teatanud otsusest parlamendi töös mitte osaleda valimisvõltsimise tõttu, seega legitiimset võimalust parlamendil oma tööd alustada pole.

Kolmandaks peaks ametisse saama uus peaminister (kelle kandidatuur esitatakse peaministri büroo poolt), kelle peab heaks kiitma parlament ning seejärel kinnitama president. Praegune president seda teha ei kavatse.

Seega peaks kõigi nende kolme reegli kohaselt peaks asi jooksma tupikusse ning päädima erakordsete valimistega. Praegune võimupartei on öelnud, et nad seda teha ei kavatse.

Kokkuvõtteks kordan – juhul kui praegust protsessi kohtusse ei anta ja kohus seda õigusrikkumist seadusevastaseks ei kuuluta ning asi ei lõppe erakordsete valimiste väljakuulutamisega, pole Gruusia enam demokraatlik õigusriik. Seega on toimunud riigipööre.

---

lugu ilmus siin

Kuri-Korea kasutamine

Põhja-Korea (tuntud ka kui kuri-Korea) kasutamine Venemaa poolt Ukraina vastu peetavas sõjas tekitab palju küsimusi, kuid võib anda ka kaugele-ulatuvaid vastuseid.

Esmapilgul näib täiesti narrusena idee, et end pidevalt SUUR-riigiks manav Venemaa on sunnitud pöörduma abi järgi riigi poole, mis on enam kui sada korda väiksema pindalaga ja viis korda väiksema rahvastikuga. Ostma endale riisi ja tehnoloogia eest palgasõdureid ja lahingmoona, seda enam et esimese sobivuses ja teise kvaliteedis antud sõja kontekstis on põhjust kahelda.

Tõsi küll, just nende kahe parameetri osas, et kui palju on ühel ja teisel poolel relvade all mehi ja kasutusel tulistavat rauda, valitseb kahe riigi võrdluses enam-vähem pariteet. Portaali Firepower andmetel on mõlemal tegevarmees üle miljoni mehe, nt mobiilseid raketiseadmeid kummalgi u 3000 ja liikursuurtükke vastavalt 6 tuh vs 4,5 tuh.

Kaks teemapundart

Kuid kui jätta kõrvale asja militaar-tehniline pool, siis annab taolise kentsakas-ootamatu liidusuhte tekkimine kaks vihjet suurematele teemapundardele, millest Moskva ilmselt väga hea meelega ei räägi.

Alustuseks, tajumaks selle, nüüdseks ametlikult kuri-Koreaga vormistatud julgeoleku alase liidusuhte sõlmimisega toimunud kannapöörde äkilisust, tuletan meelde, et veel hiljuti olid Venemaa Föderatsioonil täiesti töökõlbulikud koostööfromaadid kahe peamise Lääne klubiga. Toimisid nii NATO-VF Nõukogu kui ka Strateegilise partnerluse ja koostöö lepe Euroopa Liiduga. Nüüdseks on need viimased mõistagi unustatud.

Esimene, millest kuri-Koreatamine räägib, on see, mida Venemaa tahab teha, ehkki sõnastades seda läbi põiklev-kunstiliste kujundite. Ta tahab üles ehitada mingisugustki liitlaskonda, mis kannaks tinglikult nime „Lääne-vastane koalitsioon“.

Lääne-vastane koalitsioon

Kuna aga sellisesse koalitsooni oleks avalikult raske kedagi värvata, siis öeldakse hundi asemel susi. Nii näiteks hiljuti Moskvas toimunud Balti ja Musta mere uuringute assotsiatsiooni nimelise ühingu üritusel nimetati seda „globaalne mitte-Lääs“ (Коллективный НеЗапад).

Rahvusvaheliste suhete teooriate hulgas on olemas lähenemine nimega konstruktivism, mis räägib sellest, kuidasmoodi moodustatakse ja kujundatakse regioone, liite, ühendusi ja kuuluvusi. Kuidasmoodi lõputu kordamise, triikimise, sisendamise, masseerimise ja pähetagumise kaudu kujundatakse inimestes välja lihtsustavad üldistusd, suhtumised stiilis "need X on kõik taolised" ja "meie siin Y oleme hooooopis teissugused"

Üks parimaid-lollakamaid ja arusaadavamaid näiteid on sõnamärk "fašist" koos graafilise märgiga "haakrist", mis läbi miljonite kordamiste on saavutanud püsiva ajukahjustuse sadades miljonites peades. Nüüd siis tegeleb vene infomasin selle nimel, et esile manada uus ühtekuuluvustunne nimetusega "globaalne lõuna", "maailma enamus" ja "kollektiivne antiLääs"

Strateegiline üksindus

Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, siis kolonialismi-vastasel pinnasel kultiveeritav läänevastasuse tunnetus on omal moel neo-kolonialism. Et kui varem pidid paljud riigid ja rahvad alluma Läänest tulnud kolonisaatoritele, siis nüüd peaksid nad oma ressursid panustama vastuseisule Läänega, lihtsalt nüüd uute juhtide, sh Moskva juhtimisel. Kuri-Koreal on selles mängus täiesti lihtne, kuid värvikas instrumentaalne roll – näidata, et Lääne-vastasust ei maksa peljata. Et: „näete, meil on siin püstihull ja räuskav-agressiivsest retoorikast punsunud partner, kes täristab relvi nii nagu jaksab ning Lääs ei suuda talle midagi tõsist ära teha!“

Ja teine teemadepundar, millele see kuri-Koreatamine tegelikult kõige eredama valgusvihu suunab, on Venemaa strateegiline üksindus. Isegi Moskvaga otseses sõjalises liidus olevad lähinaabrid ei tõtta talle appi. Valgevenegi, kõige tihedam sundliitlane, laseb vaid kasutada oma territooriumi ja ulatab näpuotsaga vana nõukogudeaegset sõjatehnikat.

Vaatamata sellele, et osad palavikulisemad pead võtavad tõsimeeli rääkida Hiina-Venemaa koostööteljest ja BRICS soovist ning võimekusest astuda vastu NATO’le, pole need kumbki rohkemat kui soovmõtlemised. Venemaa katsed näidata ennast „vana maailmakorra“ lammutajana ning „uue, õiglase multipolaarse“ maailma korra ehitajana on arusaadavad, kuid vaadakem otsa reaalsusele.

Kas Venemaa on suutnud kasvõi iseennast tegelikult ära hallata ja tõhusa toimijana üles ehitada? Või viia omaenda plaanide kohaselt läbi kolmepäveast sõjakäiku Ukraina vastu? Samapalju suudab ta uut maailmakorda kehtestada. See muidugi ei tähenda, et Moskva ei kasutaks lammutamise-ähvardust, survestamaks Läänt uuele, endale sobivale koostööle.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Scholz/Biden, Abhaasia, kaablid

- 1000 päeva sõda

- Biden leidis üles otsustamisevõimekuse, Scholz haaras otsustavalt telefonitoru

- Abhaasia kaitseb ennast ülesostmise eest, kuid pole valmis lahti laskma Venemaast

- Läänemere kaablid kui näide meie tsiilisatsiooni haavatavusest

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit

Olukorrast Mordoris Kuku Sihikus

Postitasite sotsiaalmeedias vaimuka näite, kuidas tänasel Venemaal ajupesu toimib. Kui meie, so Venemaa, poleks 1000 päeva tagasi Ukrainale kallale tunginud, oleks võinud sõda puhkeda. Meie jaoks must huumor, aga Venemaal paraku paljude jaoks tõsi?

Paraku mitte ainult Venemaal, ka paljude meie enda heade kaasmaalaste peades elab vene retoorika täiesti edukalt edasi, rääkides sellest et Venemaa oli lihtsalt sunnitud ... ja nii edasi. Suhteliselt hiljuti ühes järjekordses filmikeses, kus küsitleti mh ka Narva elanikke, kuulis seda jutukest erinevate nüanssidega.

See on suurepärane näide sellest, et kui piisavalt kaua läbi piisavalt kuuldavate kõlarite korrata ükskõik missugust jampsi, siis leidub alati neid, kes jäävad kuulama

Sõda võttis tuhandendal päeval justkui uue pöörde. Ukraina kasutas rünnakus Venemaa Brjanski oblastile USA kaugmaarakette, milleks andis Ameerika tänane juhtkond loa. Venemaa välisminister Sergei Lavrov tunnistas seda ja ütles brasiilias G20 tippkohtumisel viibimise ajal ajakirjanikele, et algas “uus faas Lääne sõjas Venemaa vastu”. Lihtsalt veel üks poliitiline avaldus?

USA justkui andis loa ja Ukraina justkui kasutas. Minuteada pole kumbki pool seda veel ametlikult kinnitanud, kasutades veidikese samasugust taktikat, mis vene poolelt kõlab „их там нет“. Aga tõsisemalt rääkides arvan, et USA lahkuv administratsioon on lõpuks leidnud üles need otsustamisjulguseks vajaminevad organid, mida järgmisel presidendil küllaga leidub.

Mis aga puutub Lavroovi avaldusse, siis see on meenutab ühte teist venekeelset väljendit „Держите меня семеро“. Et vat nüüd lähen ma ikka kohe kurjaks kätte ja vat nüüd te saate kõik minu käest peksa. Tegelikkuses, kui Venemaal oleks väljaspool tuumasantaaži nupukest võimalik „kõigile peksa anda“, siis ta oleks eelkõige selle kõik juba Ukraina peal rakendanud.

Venemaa üritab jätta muljet, et Lääs eskaleerib konflikti, samas kui ta on ise oma pidevate raketilöökidega jm rünnakutega Ukraina tsiviilobjektide vastu asja eskaleerinud sinnamaani, et süüdistada teisi millegi „liigse“ tegemises on küüniline narrus.

Agressorriigi diktaator Vladimir Putin meenutab aeg-ajalt maailmale, et ta juhib tuumarelva omavat riiki. Laiaulatusliku Ukrainasse tungimise tuhandendal päeval allkirjastas Putin määruse, mis justkui lubaks kasutada tuumarelva senisest lihtsamini. Minu jaoks jäi selle otsuse mõte veidi segaseks – kas Venemaa taandab ennast taas mingisugustest rahvusvahelistest kohustustest?

Jällegi vene keele poole pöördudes – see määrus on lihtsalt „информационный повод“. Selline ise käsitsi loodud informatsiooniline ajend, mis võimaldab taaskord mainida sõna „tuumarelv“, ja et selle mainimise kontekst mõjuks kuidagi uudsena ja veelgi hirmutavamana. Tegelikult ja sisuliselt ei muutu ju ühe järjekordse paberi allkirjastamine seda relva ei suuremaks ega ohtlikumaks

Laiaulatusliku Ukrainasse tungimise tuhandendal päeval kinnitasid kõik Venemaa tähtsad ametiisikud, et „sõjaline erioperatsioon“ – nagu nad seda verist sissetungi nimetavad – jätkub kuni seatud eesmärkide saavutamiseni. Võimalikest rahukõnelustest ei räägi Kremlis keegi. Kas see tähendab, et vaatamata lääneriikide abile ja toetusele tunneb Venemaa ennast praegu veel kindlalt?

Eks need ole alati kaks eri asja, kas inimene tunneb ennast enesekindlalt või ta lihtsalt näitleb enesekindlust. Kolmandaks veel lisaks ka aspekt, et kas tal on põhjust tegelikult olla enesekindel, aga see on juba omaette teema.

Venemaa lihtsalt peab käituma enesekindlalt, kasutades muuseas väga hästi ära Lääne ebakindluse fooni. Paraku neid inimesi ja riike, kes räägivad sama enesekindlas võtmes, et see sõda PEAB lõppema Ukrainale sobiva võiduga, on ju kaugeltki mitte enamuses. Sellel foonil saab Moskva loota, et temal jätkub auru ja kannatust kauemaks kannatada välja seda sõjavalu

Kaitseväe endine juhataja Martin Herem väljendas oma ärritust üleoleva suhtumise pärast Põhja-Korea sõdurite ja relvade kasutamises Venemaa sõjas Ukraina vastu. Temaga tuleb nõustuda. Venemaa sai 10 000 ühikut kahuriliha juurde ja väidetavalt üsna väikese raha eest. Põhja-Korea huvi sõdida Venemaa poolel on aga selgelt poliitiline, mitte rahaline. Mida paariariik sellest sõjast loodab?

Mitte ainult poliitiline, vaid ka puhtalt sõjaline. Ei ole olemas armeed, kes ei sooviks saada sõjakogemust, eriti praeguses, üha kõrgtehnoloogilisemas sõjas. Sa oled kas praegu kohal ja omandad need kogemused või sa oled järgmiseks sõjaks kehvasti ette valmistunud. Kuri-Korea sõjaväelased saavad praegu hindamatu kogemuse ja ma ei pea silmas neid mehi, kes kaevikutes peavad istuma, vaid staabirahvast ja sõjatehnika loojaid. Nad saavad kogemuse selleks sõjaks, mida nad tegelikult pidada tahavad – sõjaks USA ja tema liitlase Lõuna-Korea vastu.

Aeg-ajalt jõuavad meieni uudised, et mõne lääneriigi juht on pidanud Putiniga telefonivestluse. Viimati kiitis Kremli pressiesindaja Putini ja Saksa kantsleri Olaf Scholzi “asjalikku ja põhjalikku” telefonivestlust. Telefonidiplomaatia täna ju ei toimi? Milleks on suurel ja Ukrainat abistavalt Euroopa riigi juhil vaja Putiniga vestelda?

Eks Saksamaa senist kantslerit vaevab seesama tõbi mis USA senist presidenti – otsustamatus. Kuid nii nagu Biden on nüüd suhteliselt vabamaks meheks saanud, nii ka Scholz teab, et tõenäoliselt tema umbusaldamine tuleb ning järgmiseks kantsleriks saab teine mees. Ainult et kui Bideni suutis nüüdseks jõuda rakettide kasutamise loa andmiseni, siis Scholz telefonitoru võtmiseni, et olla pildil aktiivse sekkujana, mitte järele lohisejana. Kas see nüüd muidugi kaalub üles Tauruste mitte-andmist, on väga küsitav.

Venemaa välisministeeriumi peamine kõneisik Maria Zaharova kinnitas hommikul raadios Sputnik, et maailma üldsus näeb igapäevaselt lääne ideoloogia kokkuvarisemist, mida ei ole enam võimalik varjata. Isegi tänase Venemaa ametnike sõnavara on pärit justkui Nõukogude Liidu kõige hämaramatest aegadest. Selline tühjade loosungitega vehkimine toimib siis põlvest põlve ja siiani?

Selle peale võiks vastata filmitsitaadiga „ärge lugege nõukogude ajalehti enne lõunat“. Selles on muuseas vähe nalja ja palju tõtt, sest vene praegune režiim on teadlikult võtnud kasutusele nõukogude märgisüsteemi, teades et see toimib. Sisuliselt on see jutt ju jabur, sest no palun selgitage mulle, misasi on „Lääne ideoloogia“? Aga vormiliselt on see tuntud formuleeringute jätkuv kasutamine, mis annab omamoodi turvatunde – jätkub sama jama mis alati, sama absurd ... ja absurd on totalitaarse režiimi instrument.

Venemaa valmistub juba tähistama järgmise aasta 9. maid, nende jaoks siis 80 aasta möödumist võidust Suures Isamaasõjas. Loomulikult seob Venemaa propaganda selle päeva sõjaga Ukrainas, aga kuidas küll – mingit võitu Venemaa selleks ajaks saavutanud ju ei ole?

Venemaa jaoks on võit see, mida nad võiduks nimetavad, olgu selleks kasvõi „Läänele vastuhakkamine“ ja „uue ning õiglase maailmakorra ehitamine“

Venemaal on alanud mingisugune diskussioon ajaloo senise kontseptsiooni muutmiseks. Koolide ajalooõpikuid on Venemaa varemgi ümber kirjutanud, aga nüüdne algatus – oled sa aru saanud – tähendab siis mida?

See ajaoo ümberkirjutamine ei ole „ajaloo ümberkirjutamine“, vaid „ümberkirjutamise vastu võitlemine“ – mis siin arusaamatut on? Tegelikult on see innukuse ilmutamine, aktiivse tegutsemise imiteerimine. Nö alumise korruse seltsimehed näitavad, et nad on valmis käised üles käärima ja kohe riigi kasuks tööle hakkama, kui ainult ülevaltpoolt tulevad selged juhtnöörid!

---

küsisid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saatelõik järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA, ÜRO, Iisrael, Saksamaa

- küsimustele, mida USA uus president teeb, tuleks kõigepealt vastata, et seni pole veel selles riigis ametis uus president, vaid ikka Joe Biden. Huvitav on vaadata, kas nüüd, kui tema pea kohal enam ei ripu oht rikkuda ära valimiskampaaniat, suudab ta midagi muuta oma senises otsustamatuse-kuvandis. Donalt Trump aga pole tehniliselt võttes veel valitudki, seda teeb alles valijameeste kogu, kuid loomulikult Trump paneb juba kokku oma tulevast meeskonda ning meediatähelepanu koondub peamiselt sellele

- Iga-aastane ÜRO kliimakonverents on kummaline nähtus, mis tegeleb justkui järjest olulisema teemaga, fossiilkütuste kasutamise tagajärjega ilmastikule ... ainult et samal ajal fossiilkütuste kasutamine aiva suureneb

- Amsterdamis toimunud pisike märul (jalgpallimatši järel toimunud kaklus) on ühest küljest lihtlabane kuritegu (mitte "huligaansus"), teisalt aga eksponeeritakse peamiselt selle ühte poolt, Iisraeli-vastast olemust

- Saksamaal liigub asi erakorraliste valimiste suunas, mille tulemusena aga ilmselt jääb kantslerikoht ikka sama erakonna kätte, kuid ka siin võib tulemuseks olla uue ja otsuse-julgema mehe saamine ametisse

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA, Gruusia, Moldova, Iraan

- USA presidendivalimised andsid politoloogilises mõttes tõhusa tulemuse: demokraatia toimib, poliitilised jõud võimu juures vahelduvad ning peavad oma vigadest õppima (sõltumata sellest, kas valimiste tulemus on "meeldiv" või mitte)

- Gruusias on risti vastupidine olukord, võimupartei on hetkel klammerdunud võimu külge ja üritab teerulliga üle sõita protseduuri-reeglitest, aga need reeglid on esindusdemokraatia alustala

- Moldova ülihaavatav võim muutis ennast kahjuks nende valimiste kaudu protseduurilises mõttes veelgi haavatavamaks/rünnatavamaks, ehkki ametlik tulemus on "meeldiv", kui sellist terminit on kohane kasutada

- väited Iraani võimalikust maavägede löögist Iisraeli vastu kõlavad millegi jaburana, aga väidetavalt olla just see plaanis

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Эпицентр: USA presidendivalimistest

Lähenevatest presidendivalimistest USA's peab mõnikord rääkima ka russoloog. Oma mätta otsast teadsin lisada, et VF kodanike hulgas läbi viidud uuring näitas 8% toetust Harrisele ja 37% Trumpile. Venemaa sotsioloogia peegeldab üldiselt seda, mida näitab telekas.

VF riigimeedia üldine narratiiv on, et "mõlemad on halvad, kusjuures USA enda jaoks, sest mõlemad lõhestavad ühiskonda", kuid pigem toetatakse Trumpi. See on ka mõistetav, sest kui tuleb valida kahe halva vahel, siis pigem toetatakse teadaolevat halba, kui tundmatut halba.

Eri kandidaatidele vastasmärgiliste omaduste omistamine on loomulik, saavutamaks intriigi. Nii on vene meedias Harrisele omistatud globalisti ja Trumpile antiglobalisti tiitel. Minu hinnangul on aga see vale rõhuastetus. Õigem oleks öelda, et Harris on institutsionalist (usub kehtivate rahvusvaheliste organistatsioonide ja lepete toimimisse) ja Trump anti-institutsionalist (ei usu vanade lepete süsteemi, sooib need asendada millegi muuga, tõsi küll mitte kuigi täpselt seletades, et millega).

Lõpuks aga seletasin, et kujutelm, nagu nende valimiste järel avaneks "vale valiku" korral põrgu väravad ja maailm saaks hukka, on pehmelt öeldes liialdatud.

---

saatesse sissehelistanud inimeste eelistus oli 71% Trumpi ja 29% Harrise poolt
---
Saade järelvaadatav siit

Разбор полётов: Gruusia, Leedu, Bulgaaria, Usbekistan, Moldova, BRICS

- Gruusia parlamendivalimised tõid kaasa omamoodi patiseisu, mille tagajärjeks võib saada nii uue parlamendi koosseisu töö algus, erakorralised valimised kui ka uut reeglite aluselt toimuvad presidendivalimised. Kas ja kuidas Gruusia võimupartei olukorrast välja tuleb, me veel ei tea

- põgusalt valimistest Leedus, Bulgaarias, Usbekistanis ja Moldovas

- BRICS kohtumine Kaasanis: vaieldamatu diplomaatiline võit Puutinile selle ürituse toimumise näol; lisaks sellele poolpehme võidukesena kokkulepe kunagi luua alternatiivne teraviljabörs ... ja peale seda palju tühju unistusi. VF peamine lootus kokkuleppest minna üle mingile uuele alternatiivsele maksesüsteemile jooksis liiva, sest ükski teine osapool pole sellest kas huvitatud või on suisa vastu.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulata siit.

Kuku raadios Gruusiast, Ukrainast, Ungarist, Koreast ja Venemaast

Gruusia valimistulemused on paljud lääneriigid rääkimata sealsest opositsioonist seadnud kahtluse alla ja ilmselt õigustatult. President on öelnud, et ta ei ole valimistulemustega nõus. Kas Gruusia riigipeal on üldse võimalik kuidagi otseselt seda protsessi mõjutada?

Teoreetiliselt võimaldab Gruusia kehtiv põhiseadus tal siiski midagi ette võtta lisaks sellele, et rahvast tänavatele meelt avaldama kutsuda.

Üks asi on presidendi enda võimalused põhiseaduse raames midagi ära teha – neid võimalusi on vähe, Gruusia on muutnud oma põhiseadust sel moel, et isegi nt enamik presidendi otsuseid peab saama peaministri kaas-allkirja, et hakata kehtima.

Kuid nt praegu valimiste järel peaks tööd alustama parlament, mille esimese istungi peab välja kuulutama president – vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha. Teiseks uue valitsusjuhi määramine – selle kandidaadi peab esitama peaministri büroo, seejärel kooskõlastama parlament ja lõpuks kinnitama president – jällegi vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha, vähemalt mitte kohe.

Gruusia põhiseaduses on aga hoopis teine säte, mille kohaselt parlament saab tööd alustada, kui selle otsuse on heaks kiitnud 2/3 parlamendi enda koosseisust – praegusel võimuparteil on aga vaid alla 60% kohtadest. Nii et kui opositsiooniparteid on järjekindlad, siis nad võivad blokeerida parlamendi töölehakkamist sel määral, et presidendil on võimalik parlament laiali saata ja välja kuulutada erakorralised valimised.

Mis mängu mängib õigupoolest Ungari peaminister Viktor Orban? Milleks oli tal vaja sõita valimiste järel pealinna Thbilisisse, et kiita grusiine „rahu poolt hääletamise puhul“?

Mida Orban sellega õigupoolest poliitiliselt saavutada soovib või püüab?

Orban ajab sellega eelkõige oma asja, kasutab võimalust näidata ennast kui tugevat, sõnakat ja juhitamatut liidrit, sellist omamoodi Euroopa Trumpi. Mh kasutab ta ära seda, et tema praegune roll Euroopa Liidu eesistuja riigi riigipeana annab tema sõitudele ja sõnadele tavapärasest veelgi rohkem tähelepanu. Kasutab ära seda, et rääkides vastu Euroopa liidu enamuse arvamusele, saab ta veel rohkem tähelepanu.

Ühest küljest kordab ta Kremli keskset sõnumit – iga katse eemalduda Moskvast suurendab tõenäosust, et kordub nö Ukraina stsenaarium, et tuleb leppida Moskva survega või muidu tuleb sõda. Kuid ma tahaks siis arvata, et ta ei tee seda niivõrd Moskva juhtnööride järgi, vaid et ta päriselt arvab, et nii on Ungarile parem.

Ukrainas jätkub sõda, aga see sõda on juba ammu kandunud ka Venemaale. Teisipäevane uudis kuulub justkui ulmevaldkonda, kuid ei ole seda. Droonirünnak süütas Tšetšeenimaal Vladimir Putini nimelise Vene erivägede akadeemia. Sellised teated võiksid ju ühel hetkel Venemaa elanike mõttemalli mõjutama hakata?

Viimane Levada keskuse uuring, mille tulemused avaldati 10 päeva tagasi, näitab meie jaoks siiski masendavaid tulemusi. President Putini usaldab 80 protsenti, armeed 69 protsenti ning julgeolekut 63 protsenti küsitletutest.

Ei need ei hakka kunagi mõjutama kriitiliselt suurt massi venemaalaste mõttemalli, sest esiteks see kõik toimub ikkagi kuskil kaugel, mitte aga nende kodudes. Pealegi oluline on see, kuidas asja peegeldab venemaa riigimeedia. Selles ei kajastata Ukraina vasturünnakuid kui midagi olulist, vaid räägitakse sellest, kuidas Venemaa “vabastab” ühe asula teise järel ning kuidas on vaja koonduda, mobiliseeruda, olla patrioot ning et kõik kulgeb plaani kohaselt.

Ukraina presidendi administratsioon omakorda teatas, et rahuläbirääkimiste alustamise eelduseks Venemaaga on agressori tagasitõmbumine joonele, millelt nad 2022. aasta 24. veebruaril sissetungi alustasid. Venemaa sellele ettepanekule ilmselt isegi ei vasta?

See tõlgendus ei tähenda varasemaid territoriaalseid loovutamisi Venemaale? Ega Ukraina Krimmi jätmist tõsiselt ei kaalu?

Ma arvan, et siin tasub vaadata tõsiselt otsa sellele sõnumile, mida on hakatud viimasel ajal üha enam levitama – Saksamaa näide. Et Saksamaa pidi ajutiselt loovutama ida-poolsed alad, saavutades seeläbi nii NATO liikmelisuse kui ka euroopaliku arenguvektori ning pidi seejärel ootama piinavalt kaua, kuni saavutas taasliitumise. See on kole ja paljuski kohmakas võrdlus, sest olud on radikaalselt teised, aga ikkagi, see on üks võimalus toimuvat tõlgendada.

Pealegi võib siin taga olla ka lihtsam, kuid küünilisem tõlgendus – Zelenskõi meeskond üritab praegu iga hinna eest hoida initsiatiivi enda käes, et maailm arutaks Ukraina rahuplaani, mitte vene, hiina või misiganes muu plaani üle.

Venemaa omakorda edeneb Ida-Ukrainas vaikselt edasi. Ma ei tea, kui palju aitavad sellele kaasa teated Ukraina piirile koondatud enam kui kümnest tuhandest Põhja-Korea sõdurist, aga Venemaa ja Põhja-Korea suhted on võtnud uue mõõtme. Venemaa peab selle eest midagi päris palju vastu andma. Raha? Naftat?

Teisipäeval saabus Moskvasse ametlikule visiidile ka selle stalinistliku riigi välisminister. Põhja-Korea sõjaväelaste saatmine võõra riigi vastu agressioonile võiks anda Lõuna-Koreale justkui hingetõmbeaega?

Venemaa peab praegu igasuguse välis-suhtluse eest andma palju ja odavalt. Eelkõige ma arvan aga, et Põhja-Korea režiimi huvitab eelkõige tehnoloogia, nii raketi- kui tuumavaldkonnas ning selles osas on Venemaa vaatamata kõigele arvestatav tegija.

Mingis mõttes aga ma arvan, et seda kõike saab tõlgendada ka kui Venemaa mängu Hiina suunal. Et kui siiani oli kuri-Korea jaoks Peking ainuke nö vanem vend, siis nüüd saab vähemalt osalt selle rolli endale Moskva ja Hiina kontroll selle kurja aktiivi üle väheneb. Sel moel loob kagebiitlik Moskva klassikalise kahetaktilise oukorra: alguses luuakse “probleem” ja siis ollakse nõus seda arutama. Võimalik, et sel moel loodab Moskva saada endale paremaid kauplemispositsioone suhetes Pekingiga

Mis aga puudutab Lõuna-Korea aspekti, siis on tulemus “hingetõmbeajale” vastupidine. Lõuna-Korea jaoks tähendab see vajadust kui mitte vastustada, siis vähemalt väga täpselt jälgida, et missuguseid sõjalisi võimekusi võib nende põhjanaaber selle sõja käigus omandada, kasvõi nt droonivõimekuse ja droonitõrjevõimekus osas.

---

saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Koread, Moldova, BRICS, Navalnaja

- kas kaks Koread võivad hakata Ukrainas omavahel mõõtu võtma?

- Moldova napp eurorefendum ja presidendivalimiste esimene voor

- BRICS või õigemini seekord RICS kogunemine

- Aleksei Naval'nõi lesk justkui nagu väga tinglikult, et võib kandideerida Venemaa presidendiks

Saatejuht Pael Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

See sõda pole läbi

Nii kurb kui see ka pole, ei saa tegelikult ükki sõda kunagi päris otsa. Eelmise sõja väljund saab uue sõja sisendiks. Ühe võidu „õiglus“ muutub teise „ebaõigluseks“, mida minnakse jälle lahendama, relv käes. Heal juhul on see inforelv ja poliitiline allutamine, halvemal juhul kineetiline ja surmakülvav vallutamine.

Poliitilise allutamise näited ei pruugi seejuures olla vähem-surmavamad, kuid see toimub väikese ajalise viitega. Eesti Wabariigi allaneelamine II MS käigus Moskva poolt toimus esmapilgul ju veretult (võimaldades Moskval rääkida „vabatahtlikkusest), kuid sellele järgenud repressioonid võtsid ja purustasid ehk rohkemgi elusid kui seda teinuks sõda.

Täägihaavadest mõneti sügavamadki on aga mentaalsed. Vägivalla ohvrite teadvuses toimuvad mõnikord hämmastavad muutused, mille käigus asendatakse enda mõttemaailm vägivalduri omaga, võetakse see omaks ja korratakse veel aastakümneid ja põlvkondigi hiljem kui tõde.

Slovakkia mälupoliitilised otsused

Slovakkia on selle moondumise näitelava praegusel hetkel. Mõni päev tagasi toimus seal ühe lahingoperatsiooni mälestusüritus (Karpaatia-Dukla operatsioon). Tõsi, tegu oli tõepoolest olulise ja dramaatilise pisoodiga suurest sõjast, kuid sõja-ajaloolised aspektid pole selle loo kontekstis olulised.

Oluline on see hinnangute pilv, mis nüüdsel mälupoliitilisel üritusel õhku paisati. Ning veelgi enam, nende hinnangute reaalsed tulemused tänapäevastes poliitilistes otsustes. Ning kõige olulisem – need on julgeolekupoliitilised otsused, millel on kaugelt laiem mõju kui ainult kitsalt Slovakkia riigipiiride sisse jäävad.

Jätan teadlikult mainimata nende mõtete ütlejate nimed (sest see viiks fookuse isikutele, mitte ideedele). Soovi korral võib hõlpsa vaevaga lugeda guugeltõlke abil läbi sündmust kajastanud loo ning leida vajalikud tsitaadid ja nimed.

„Vabadus tuli idast“

„Vabadus tuli idast ja mitte miski ei saa seda fakti muuta“ – see on see peamine lause ja kokkuvõte, mis tasub esile tuua.

Miks see on nii oluline? Aga sellepärast, et see seletab tänaseid poliitilisi otsuseid. Ning peamine – ühte otsust, lubadust blokeerida Ukraina liitumine NATO’ga.

Selle lihtsa, et mitte öelda primitiivse ideologeemi kohaselt päästis hea NSVL Slovakkia kurja Saksamaa käest. Ning et nüüd ei tohi Slovakkia tänutäheks lubada praeguse Venemaa huvide kahjustamist NATO laienemise ja Ukraina pääsemise läbi Vene Impeeriumi alt.

Kogu mõtteväärastumus seisneb selle kahetises määratluses „hea“ ja „halb“. See on puhtalt NSVL libatõe omaksvõtmine. Tolles sõjas polnud „head“ ja „halba“ poolt. Oli kaks kuritegelikku režiimi, kes soovisid omavahel Euroopat jagada ning läksid selle käigus tülli ja omavahelisse sõtta.

Mälupoliitika kui relv

Lääneriikide roll selle kahepoolse hiigelsõja mahasurumisel andis võimaluse NSVL’il hakata rääkima endast kui „heast“, kes surus maha „halva“ Saksamaa. Sildistades vennas-sotsialistliku Saksamaa värdterminiga „fašistlik“, suutis Moskva luua oma loo.

Ja näete see lugu leiab siiani järgijaid. Slovakkia juhtkonnas on mehed, kes vaatamata sellele, et nad sündisid põlvkond peale II MS lõppu, jätkavad selle loo rääkimist. Ja mis peamine, langetavad selle loo baasil tänaseid otsuseid.

Väikese teemarikkujana viskan siia teksti lõppu aga väikese vimka. Mõistagi ei saa välistada, et Slovakkia juhid proovivad „Türgit teha“ – blokeeris ju viimane Rootsi ja Soome liitumise NATO’ga, kuid hiljem selgus, et tegu oli kauplemiskäitumisega. Või nagu Ungari blokeeris Ukrainale abiandmise paketi, pressides välja järeleandmisi endale.

Tulles aga tagasi loo põhiteema juurde – II Maailmasõja pärand mõjutab praeguse Vene agressioonisõja kulgu. Moskva teab seda ja kasutab ära. Seega – see sõda pole veel läbi.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Hiina, Korea, Moldova, UK

- Ukraina rahuplaan koosneb viiest punktist ja selgusetusest

- Hiina ja Venemaa teevad rõhutatud sõjalist koostööd intensiivsemalt kui varem

- "strateegilise koostöö" lepe Põhja-Koreaga kui ajastu märk

- Moldova lähenevad valimised tõstavad venemeelsete jõudude panuseid

- kuidas lahendada territoriaalseid vaidluseid tsiiliseeritud moel: UK näide

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kadõrov kui Prigožin 2.0

Esmapilgul võib tunduda kentsakas võrrelda Kadõrovit ja Prigožinit, kuid selles on oma iva.

Mõlemad mehed pakkusid alguses Kremlile oma teenuseid probleemide lahendamises, Prigožin tegi seda eelkõige välismaal vene mõjujõudu levitades, Kadõrov Kaukaasias. Seejärel aga hakkas Prigožin probleemide lahendamise asemel probleeme tekitama ning kadus radariekraanilt koos lennukiga. Kadõrov on hakanud nüüd samuti probleeme tekitama, minnes tülli oligarhina tööl oleva Kerimoviga, tõmmates sellesse tülli nii Dagestani ja Inguššia. Aga mis peamine, kaude on tülli tõmmatud ka Kreml.

Kõigest sellest ja mõnestki muust sai räägitud Kuku raadio saates Pärastlõuna, küsijaks Mart Mardisalu. Saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Lähis-Ida, USA, Slovakkia

- Lähis-ida lõputu konflikt, episood XYZ

- Ukraina argument USA presidendidebatis

- Slovakkia peaministri ähvardus blokeerida Ukraina saamist NATO liikmeks: kas see on väljapressimis-poliitika?

Sellest ja muustki saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit.

Saksa vasakpoolsuse uus kuninganna: Sahra Wagenknecht

Nn „Moskva jutupunktide“ ühe edukama saksa esindaja edust läbi politoloogi prisma. Õhustiku tabamine, lühidus ja arusaadavus – see on edu võti!

Saksamaa poliitiline maastik on minu radarilt üldjoonte väljas, kuid nüüd tekkis sinna Sahra Wagenkncht nimeline figuur, mis tõmbas hääli kodumaal ja tähelepanu palju kaugemaltki. Juhtusin kuulma ühe Saksamaal elava poliitvaatleja Nikita Zholkver seletust(31:30-45:10) tolle pika ja eduka poliitiku-karjääriga vasakpoolse tegelase uuest tõusust, mis ulatub nii kaugele ja kõrgele, et pikaaegse Saksa vasakpartei pereheitmise järel sai ta hakkama tõelise vägitükiga – omanimelise poliitilise liikumise asutamisega ning selle üsna eduka käimatõmbamisega.

See kõik oleks pidanud minu jaoks jääma vaid põgusaks infokilluks. Noh olgu, tegemist olla ajakirjanike lemmikuga, kuna oskab haaravalt ja selgelt rääkida – sellest ka väga intensiivne meedianähtavus.

Oskuslik tekstiloome

Aga mis köitis sisuliselt mu tähelepanu, oli detail, mille nimetatud poliitikavaatleja välja tõi ... väljatrükitud kujul! Nimelt see, et Sahra Wagenknecht nimelise valimisliidu valimisprogramm oli vaid 4 lehekülje pikkune! Kirjutatud inimkeeli ja lühidalt. See on midagi viivõrd erakordset, et otsisin selle programmi üles ja lugesin guugeltõlke vahendusel läbi.

Tõepoolest, see on poliitilise sõnavaldamise kõrgklass. Tihtipeale minnakse lühiduse nimel üle tüüpvigadele: klišeedele ja primitiivsele konkurentide halvustamisele, siin on mõlemat suudetud peaaegu vätida.

Enamasti näevad valimisprogrammid välja nagu sügisene lehehunnik – suured, kuivad ja kirjud jutupunktide kuhilad, mida lugedes inimmõistus uinub. See siin on aga koostatud inimese poolt, kes saab aru, et ta peab inimesi kõnetama, rääkides ühe lihtsa loo. Justnimelt rääkides. Seda teksti on võimalik ka kõnena korrata, sellise mõõduka ja arusaadava 15-20 minutise kõnena. Puhtalt poliit-tehnoloogilise saavutusena on see imehea.

Meeleolude tabamine

Jutu sisu on inimlik ning eriti ida-Saksamaal kenasti pealeminev. Et „riik on kehvas seisus, probleemiks ebavõrdsus ja ülemäärane kampaanialik rohepoliitika koos pagulastega, sõjapooldamine ja Venemaa vastased sanktsioonid!“ See, kuidas mina igasse eraldivõetud jutupunkti suhtun, pole oluline, peegeldan vaid politoloogina seda teksti.

Jah, tegemist on puhtakujulise vasakpoolse populismiga. Vasakpoolse, kuna rõhutab ümberjagamise ja rikaste/ettevõtete maksustamise vajadust. Populismiga, kuna räägib vajadusest anda otsustamis-õigus inimestele tagasi. Jällegi, politoloogina ma ainult vaimustun, kui räägitakse selgelt ideoloogilist ühesuuna-juttu, mitte ei üritata kõnetada kõiki ja korraga.

Mõistagi ei suuda aga ka vist küll mitte ükski poliitiline jutupuhuja vältida meeldidasoovimise tuhinas vasturääkivusi.

Sisulised vasturääkivused

Nii räägitakse ühelt poolt vajadusest ümber jagada (st võtta ära edukamatelt) ja teisest küljest küljest meritokraatiast (st saavutustepõhisest individuaalsest toimetulekust, st edukas saab rohkem).

Räägitakse sellest, et relvade asemel on vaja rohkem panustada haridusse, tervishoidu ja keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse. Ja siis teises lauses tõdetakse, et Bundeswehr peab olema varustatud kõigega, mis on riigi kaitseks vaja.

Et on vaja edendada sõna- ja muid vabadusi. Ja et samas on aja piirata parempoolset mõttevälja.

Noh ja muidugi USA-vastasus (süüdistus rahvusvahelise õiguse rikkumises, viide riiki sissetungimises ja miljoni inimese surmas) ning Venemaa ja Hiina kui uue jõubloki olulisuse rõhutamine. Ning et sanktsioonid kahjustavad Saksamaa lihtsate inimeste huve, kuidas siis ilma selleta, eksole :)

Aga jättes kõrvale kõik selle, mis minu meelest on selles tekstis valesti, tõden ma politoloogina ikkagi kõnealuse poliitilise fenomeni ehk Sahra Wagenknechti edukust nii poliitilise konjunktuuri tabamisel ida-Saksamaa ühiskonnas kui ka võimekust see turunišš oskuslikult ära kasutada. Lühike ja inimkeelne poliitiline tekst toimib – tehke järele!

---

lugu ilmus siin

Moskva jutupunktide paradoks

Süüdistust „Moskva jutupunktide levitamises“ ja üldse kasulikuks idioodiks olemises kuuleb mitte ainult valimiste-eelsetes palavikupuhangutes ning kaugeltki mitte ainult Eestis. Kuna see on nii oluline ja valuline osa sise- ja välispoliitilises retoorikast, siis tasuks natukese ennast sellesse teemasse sisse mõelda.

Loomulikult ei tee ma seda mingite konkreetsete näidete ja ammugi mitte isikute baasil, sest see oleks vaid tülikobarate üleskloppimise kaudu pilgu selgust ja teksti fookust ähmastav.

Esiteks tuleb aru saada, et Moskva jutupunkte sisuliselt pole võimalik vältida. Neid on käibel nii universaalseid (nt kahtluste külvamine omariikliku sõltumatuse ja liitlassidemete pidavuse osas) kui spetsiifiliselt riigipõhiseid, kuid peamine on aru saada, et enamasti pole mitte Moskva see, kes mõtleb välja mingid teemad ja istutab tühjalt kohalt kohalike elanike pähe.

Olemasolevate teemade ärakasutamine

Absoluutses enamuses Venemaa nukumeistrid ja mõttemudijad ei leiuta ise midagi, vaid nad võtavad kasutusele teemad, mis on konkreetses sihtriigis või –rühmas niikuinii meelel ja keelel. Nii on lihtsam ja tõhusam ning ka vastavad teenistused ning propagandameistrid on enamasti ratsionaalsed inimesed.

Väga keeruline oleks nt mereäärses riigi kütta valitsusvastseid meeleolusid kõrbestumise teemadel või nt mägises kandis kivide puudumise osas – see lihtsalt ei läheks peale. Mõistlikum on korjata üles teema, mis niigi kõrtsilauas meestel hambus ja hakata sellelele okshaaval hagu alla panema.

Võtame näiteks kasvõi lihtsaima pedagoogilise võtte. Uut infot pole mõtet inimesele nö pangega pähe valada, seda tuleb teha olemasolevate teadmiste pinnalt. Korrates ja kinnistades juba teadaolevat ning lisades vaid tilkhaaval uusi detaile, mis tasapisi usutavateks käibetõdedeks lihvitakse.

Seega on enamik nn Moskva jutupunkte nii ehk naa ohver-riigi elanike seas teada ja tuntud. Nende taas ja taas kordamine (nt mingite „kahtlaste“ investeerimisprojektide või ebaõiglastena tajutavate reformide teemal) annab mõjuagendile omamehe oreooli. Informatsioonilises mõttes tegeleme me nii ehk naa grupisiseselt enamiku ajast üksteisele õlalepatsutamisega ja vanade teemade mälumisega, kinnistades seeläbi enda omamehelikkust.

Ründaja tahte tahtmatu täitmine

Teiseks tuleb jällegi eelkõige ise ja endale selgeks mõelda, et süüdistades teine- ja üksteist Moskva jutupunktide levitamises, teeme me täpselt seda, mida Moskva vastavad kontorid tahavad. Ei ole olemas paremat taktikat ründaja jaoks kui ajada rünnatava kindluse elanikud omavahel tülli, külvata hirmu ja omvahelisi kõõrdpilke stiilis: „ega mu naaber ometi reetur pole“.

Selles kõige pole mitte midagi Vene impeeriumi või kaasaegse Moskva spetsiifilist, neid lihtsaid võtteid on kasutatud aegade hämarusest saadik. Lihtsalt tänasel infomürgistuses viskleval ajastul on seda kõike võrratult lihtsam teha kui varem.

Seega tuleb mõista kahte baastõde. A) nn Moskva jutupunktid pole mingid kummalised kunstlikult siia istutatud võõrkehad, vaid Moskva poolt oskuslikult kasutusele võetud nö loomulikud teemad ja B) süüdistades üksteist Moskva käpikuks olemises teeme me täpselt seda mida inforündaja soovib – nõrgestame oma ühiskonda, riigist rääkimata.

Paradoksi olemus

Seega tasub võtta seda kõike maru rahulikult, kainelt ja mitte lahmida süüdistustega. Paremaks sellisest käitumisest ei muutu midagi, tüli tühja koha pealt aga küll.

Asjaolu, et tüli võibki olla mitmes mõttes eesmärgiks omaette, kuna mh saab seda kasutada poliitilise kapitali kogumise vahendina, kuid see on juba hoopis teine jutt. Käesoleva loo fookuse mõttes on oluline hoopis muu.

Mis on siis selle loo moraal? Aga see, et niipea kui avastame (eelkõige iseendas) soovi kedagi süüdistada Moskva jutupunktide levitamises, võiksime rääkimise asemel sügavalt sisse ja välja hingata. Paradoksaalsel moel võime me kahtlust külvates olla ise Impeeriumi tahte täitja.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, NATO, Austria, BREXIT

- Iraani raketilöök Iisraeli pihta ehk selle sisuliselt permanentse sõja episood, mille järjekorranumbrit ei jõua enam ilmselt keegi kokku lugeda

- NATO uus peasekretär, kas uus inimene võib tähendada ka mingeid muudatusi?

- Austria parlamendivalimised

- BREXIT pole ikka läbi, kas võimalik on mingil kujul re-BREXIT?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Austria valimistest

"Austria parlamendivalimistel võitis ultraparempoolne Vabaduspartei" - selles väites on nii tõde kui ka vale, nii subjektiivset kui objektiivset.

Subjektiivsed hinnangud "äärmus", "radikaalne" või "ultra" on alati eksitavad ning näitavad pigem küsija/väitja ideoloogilisi eelistusi. Kui mingi "poolsus" ei meeldi, siis kipuvad need hüperboolid liigagi lihtsalt tekkima. Lepiks siiski kokku, et kui kõnealune seltskond ei kasuta otseselt vägivalda ja terrorit, siis ei ole tegu äärmuslusega.

Tõde on selles väites niipalju, et tõepoolest Vabaduspartei sai kõige rohkem hääli (28,9%) ja kõige rohkem suurendas ka oma kohtade arvu parlamendis (oli 31, nüüd 57). Tehniliselt võttes saab seda nimetada võiduks, tõsi.

Aga probleem on selles, et nende häälte kogumiseks kasutatud poliit-tehnoloogiline võttestik ja retoorika on olnud selline, et sisuliselt kaotas valimised võitnud poliitiline jõud võimaluse moodustada valitsus. Lihtsalt omaenda suuvärgi ja retoorika tõttu on nad ennast muutnud koostöö-kõlbmatuks ülejäänud erakondadele. Tuttav lugu, kas pole?

Lähemalt saab kuulata intervjuus, mille võttis Adrian Tšeremin, kuulata saab siit.

Venemaast Kukus

Hollandi endine peaminister Mark Rutte võttis ametlikult üle NATO peasekretäri ametikoha. Vene meediakanalite tähelepanelikult jälgijalt tuleb küsida, kui palju nemad sellele sündmusele tähelepanu pöörasid?

Vene meediakäsitlus on üsna neutraalne, isegi väikese positiivsuse noodiga. Ühest küljest tõdetakse, et uus peasekretär on tuntud oma Ukraina-toetuse poolest, teisalt aga markeeritakse teda kui väga oskuslikku kommunikaatorit.

Oktoobri esimesel päeval vilksatas kõigi suuremate Vene väljaannete veebikülgedel teade Eesti ja Soome kavatsusest sulgeda Soome laht Venemaa laevadele. Seda jõudis napisõnaliselt kommenteerida ka Venemaa välisministeerium. Kui lisada siia Venemaa presidendi abi ja salateenistuse kindrali Nikolai Patruševi hoiatus Baltimaade idapiirile rajatavast kaitseliinist, mis on justkui idasuunaliseks tõukepesaks NATO vägedele, siis on kõik jutumärkides „selge“. Kõik Venemaaga läänest külgnevad riigid on agressorid?

Ei, vene retoorika on teistmoodi fookusega: mitte need riigid ise pole agressorid, vaid nad on muudetud agressiivseteks vasallideks USA poolt. Et vaadake – endine ENSV ja endine venesõbralik Soome on nüüd alla neelatud NATO poolt ja vaadake milliseks on nad muutunud – see Soome lahe sulgemise idee pole ju nende riikide enda oma, see on neile ette öeldud Washingtonist!

Vene välisminister Sergei Lavrov hoiatas ÜRO Peaassambleel peetud kõnes, et Ukraina ja tema lääneliitlased ei peaks püüdma võitu vastasseisus tuumajõuga. Neid vihjed Venemaale kui tuumarelva omavale riigile on teinud ka president Putin. Kas me peaksime nendesse väidetesse suhtuma õlakehitusega?

Vaadake kui külas elab üks hull, kes regulaarselt tõuseb püsti ja teatab, et „kui te ei lase mul teha mida ma tahan, siis ma tapan kõik maha!“, siis esiteks ei saa te minna lõputu järeleandmise teed. Nii et reaktsioon peab olema jahe, aga kindel – see hull tuleb võtta kontrolli alla.

Mida õigupoolest kujutab endast Venemaa uus tuumadoktriin, millele on otsesõnu viidanu Putin?

See on paber, millele on veidi ümber sõnastatud seesama ähvardus: „juhul kui te ei lase mul teha, mida ma tahan ...“

Lõppkokkuvõttes ei sõltu tuumarelva kasutamine või mittekasutamine sellest paberist, vaid antud käsust ja siis selle käsu kas täitmisest või mittetäitmisest.

Mõned kuud tagasi teatas Venemaa, et asutas rahvusvahelise Lev Tolstoi nimelise rahupreemia. Kas nüüd on selgunud, kes selle jutumärkides „rahupreemia“ sai?

Preemia andmine Aafrika Liidule on VF välispoliitika mätta otsast vaadatuna väga nutikas samm, mis peab toetama Moskva soovi olla „globaalse Lõuna“ konsolideerija

Nutikas oli see ka järjepidavuse mõttes – viimase NSVL rahupreemia sai samamoodi Aafrika esindaja – Nelson Mandela

Igatahes on Venemaal vaja üha rohkem panustada sõjatehnikasse ja sõjaväkke. Blomberg viitab, et Venemaa suurendab järgmisel aastal sõjalisi kulutusi ja need moodustavad juba 40 protsenti kogu riigi eelarvest. Ilmselt tõusevad ka neil maksud. Aga kusagilt peab ka see riik kokku tõmbama. Kust?

Otseselt ei pea, sest nende kasutada on suvräänne rahapress, lükkavad aga inflatsioonile veel hoogu juurde ja saaad summad kaetud.

Teisalt aga kokkutõmbamise protsess käib ammu ja mitte selle sõja tõttu. Massiivne kohalike omavalitsuste reform vähendab nö alumise korruse bürokraatiat, mis annab märkimisäärse kokkuhoiu. Teiseks nt sotsiaal-asutuste, regionaalsete haiglate ja koolivõrgu optimeerimine. Kolmandaks on riik järjest enda pealt ära lükkamas enda jaoks mitteomaseid funktsioone, muutes seniseid munintsipaalettevõtteid äriühinguteks jne

Naljaga pooleks võib öelda, et kõva kokkuhoiu annab ka vangide hoogustuv saatmine sõtta – selle arvelt on juba saadud kinni panna terveid kolooniaid

Välisvaatlejad räägivad ka üha rohkem sellest, et Venemaa on sunnitud välja kuulutama veel ühe mobilisatsiooni. Tasapisi võiks see hakata murendama ju juba ka Putini võimu? Nagu ka peagi neljandasse aastasse jõudev agressioon?

Ei pea välja kuulutama „veel ühte“ mobilisatsiooni, sest formaalselt pole ka senine lõpetatud. Aga sisuliselt tõesti, mehi juurde on vaja ja sellest räägib ka seadusemuudatus, mille alusel saab rindele võtta ka eeluurimis-isolaatorites olevaid kinnipeetuid: neid on u 100 tuh meest, kellest loodetakse värvata 20-40 tuh.
---

Küsimas Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, vastamas siinkirjutaja, saade järelkuulatav siit