Teoreetiliselt võimaldab Gruusia kehtiv põhiseadus tal siiski midagi ette võtta lisaks sellele, et rahvast tänavatele meelt avaldama kutsuda.
Üks asi on presidendi enda võimalused põhiseaduse raames midagi ära teha – neid võimalusi on vähe, Gruusia on muutnud oma põhiseadust sel moel, et isegi nt enamik presidendi otsuseid peab saama peaministri kaas-allkirja, et hakata kehtima.
Kuid nt praegu valimiste järel peaks tööd alustama parlament, mille esimese istungi peab välja kuulutama president – vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha. Teiseks uue valitsusjuhi määramine – selle kandidaadi peab esitama peaministri büroo, seejärel kooskõlastama parlament ja lõpuks kinnitama president – jällegi vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha, vähemalt mitte kohe.
Gruusia põhiseaduses on aga hoopis teine säte, mille kohaselt parlament saab tööd alustada, kui selle otsuse on heaks kiitnud 2/3 parlamendi enda koosseisust – praegusel võimuparteil on aga vaid alla 60% kohtadest. Nii et kui opositsiooniparteid on järjekindlad, siis nad võivad blokeerida parlamendi töölehakkamist sel määral, et presidendil on võimalik parlament laiali saata ja välja kuulutada erakorralised valimised.
Mis mängu mängib õigupoolest Ungari peaminister Viktor Orban? Milleks oli tal vaja sõita valimiste järel pealinna Thbilisisse, et kiita grusiine „rahu poolt hääletamise puhul“?
Mida Orban sellega õigupoolest poliitiliselt saavutada soovib või püüab?
Orban ajab sellega eelkõige oma asja, kasutab võimalust näidata ennast kui tugevat, sõnakat ja juhitamatut liidrit, sellist omamoodi Euroopa Trumpi. Mh kasutab ta ära seda, et tema praegune roll Euroopa Liidu eesistuja riigi riigipeana annab tema sõitudele ja sõnadele tavapärasest veelgi rohkem tähelepanu. Kasutab ära seda, et rääkides vastu Euroopa liidu enamuse arvamusele, saab ta veel rohkem tähelepanu.
Ühest küljest kordab ta Kremli keskset sõnumit – iga katse eemalduda Moskvast suurendab tõenäosust, et kordub nö Ukraina stsenaarium, et tuleb leppida Moskva survega või muidu tuleb sõda. Kuid ma tahaks siis arvata, et ta ei tee seda niivõrd Moskva juhtnööride järgi, vaid et ta päriselt arvab, et nii on Ungarile parem.
Ukrainas jätkub sõda, aga see sõda on juba ammu kandunud ka Venemaale. Teisipäevane uudis kuulub justkui ulmevaldkonda, kuid ei ole seda. Droonirünnak süütas Tšetšeenimaal Vladimir Putini nimelise Vene erivägede akadeemia. Sellised teated võiksid ju ühel hetkel Venemaa elanike mõttemalli mõjutama hakata?
Viimane Levada keskuse uuring, mille tulemused avaldati 10 päeva tagasi, näitab meie jaoks siiski masendavaid tulemusi. President Putini usaldab 80 protsenti, armeed 69 protsenti ning julgeolekut 63 protsenti küsitletutest.
Ei need ei hakka kunagi mõjutama kriitiliselt suurt massi venemaalaste mõttemalli, sest esiteks see kõik toimub ikkagi kuskil kaugel, mitte aga nende kodudes. Pealegi oluline on see, kuidas asja peegeldab venemaa riigimeedia. Selles ei kajastata Ukraina vasturünnakuid kui midagi olulist, vaid räägitakse sellest, kuidas Venemaa “vabastab” ühe asula teise järel ning kuidas on vaja koonduda, mobiliseeruda, olla patrioot ning et kõik kulgeb plaani kohaselt.
Ukraina presidendi administratsioon omakorda teatas, et rahuläbirääkimiste alustamise eelduseks Venemaaga on agressori tagasitõmbumine joonele, millelt nad 2022. aasta 24. veebruaril sissetungi alustasid. Venemaa sellele ettepanekule ilmselt isegi ei vasta?
See tõlgendus ei tähenda varasemaid territoriaalseid loovutamisi Venemaale? Ega Ukraina Krimmi jätmist tõsiselt ei kaalu?
Ma arvan, et siin tasub vaadata tõsiselt otsa sellele sõnumile, mida on hakatud viimasel ajal üha enam levitama – Saksamaa näide. Et Saksamaa pidi ajutiselt loovutama ida-poolsed alad, saavutades seeläbi nii NATO liikmelisuse kui ka euroopaliku arenguvektori ning pidi seejärel ootama piinavalt kaua, kuni saavutas taasliitumise. See on kole ja paljuski kohmakas võrdlus, sest olud on radikaalselt teised, aga ikkagi, see on üks võimalus toimuvat tõlgendada.
Pealegi võib siin taga olla ka lihtsam, kuid küünilisem tõlgendus – Zelenskõi meeskond üritab praegu iga hinna eest hoida initsiatiivi enda käes, et maailm arutaks Ukraina rahuplaani, mitte vene, hiina või misiganes muu plaani üle.
Venemaa omakorda edeneb Ida-Ukrainas vaikselt edasi. Ma ei tea, kui palju aitavad sellele kaasa teated Ukraina piirile koondatud enam kui kümnest tuhandest Põhja-Korea sõdurist, aga Venemaa ja Põhja-Korea suhted on võtnud uue mõõtme. Venemaa peab selle eest midagi päris palju vastu andma. Raha? Naftat?
Teisipäeval saabus Moskvasse ametlikule visiidile ka selle stalinistliku riigi välisminister. Põhja-Korea sõjaväelaste saatmine võõra riigi vastu agressioonile võiks anda Lõuna-Koreale justkui hingetõmbeaega?
Venemaa peab praegu igasuguse välis-suhtluse eest andma palju ja odavalt. Eelkõige ma arvan aga, et Põhja-Korea režiimi huvitab eelkõige tehnoloogia, nii raketi- kui tuumavaldkonnas ning selles osas on Venemaa vaatamata kõigele arvestatav tegija.
Mingis mõttes aga ma arvan, et seda kõike saab tõlgendada ka kui Venemaa mängu Hiina suunal. Et kui siiani oli kuri-Korea jaoks Peking ainuke nö vanem vend, siis nüüd saab vähemalt osalt selle rolli endale Moskva ja Hiina kontroll selle kurja aktiivi üle väheneb. Sel moel loob kagebiitlik Moskva klassikalise kahetaktilise oukorra: alguses luuakse “probleem” ja siis ollakse nõus seda arutama. Võimalik, et sel moel loodab Moskva saada endale paremaid kauplemispositsioone suhetes Pekingiga
Mis aga puudutab Lõuna-Korea aspekti, siis on tulemus “hingetõmbeajale” vastupidine. Lõuna-Korea jaoks tähendab see vajadust kui mitte vastustada, siis vähemalt väga täpselt jälgida, et missuguseid sõjalisi võimekusi võib nende põhjanaaber selle sõja käigus omandada, kasvõi nt droonivõimekuse ja droonitõrjevõimekus osas.
---
saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit
No comments:
Post a Comment