"The Pentagon is undertaking a significant restructuring of the U.S. military’s combatant commands and headquarters. And one of the plans under consideration, the two defense officials said, would involve the U.S. giving up the role of NATO's Supreme Allied Commander Europe — known within military parlance as the SACEUR."
---
Selles küsimuses on kolm kihti.
Esiteks hakkab Donald Trumpi meeskonna näilises kaootlisuses ilmnema teatud loogika. Kulude kärpimise loogika, mida saab kodupublikule suhteliselt edukalt maha müüa eduloona. Kõikvõimalikud kuhugi väljapoole suunatud kulutused on enamikes ühiskondades tajutavad kui „aga miks nad kulutavad ressursse kuhugi sinna, samal ajal kui kõik teavad, et meil oleks vaja tähelepanu pöörata hoopis siia“.
Teiseks on siin teine ja väga selge jätkuva sõnum eurooplastele – teie julgeolek on eelkõige teie enda asi. Ameerika on jätkuvalt koos teiega ning kaitseb oma huve, kuid ei kavatse enam kõike teha ainult oma kulu ja kirjadega. Soovitan seda võtta kui loomulikku ja looduslikku käitumist, kus ühel hetkel tuleb lahkuda mugavalt vooderdatud pesast ja hakata iseseisvalt toimetama.
Kolmandaks tuleb minusuguse mitte-militaristi jaoks puhtalt sõjaline külg, mille osas ma ei hakka isegi tegema nägu, et saaks aru, kuidasmoodi on parem või otstarbekams julgeoleku-planeerimist korraldada.
Aga üldiselt soovitaks toimuvat võtta mitte paniköörsete ja emotsionaalsete karjatustega „reetmisest“ ja „hülgamisest“, vaid suhtuda sellesse kui võimalusse. Euroopa võimalusse tõestada ennast täiskasvanud osalejana suurtes julgeolekupoliitilistest mängudes. Jah, nagu iga teine muudatus, on ka see ebamugav ning põhjustab nurinat, aga julgeolekuline infantiilsus ei saa lõptmatuseni kesta.
See pole trans-atlantilise koostöö lõpp, vaid võrdväärsemaks muutumine. Kui NATO on siiani olnud ühel jalal seisev organisatsioon, siis aeg on sellele ühendusele kasvatada ka teine ning samaväärne, Euroopa jalg.
---
lugu ilmus siin
Selles küsimuses on kolm kihti.
Esiteks hakkab Donald Trumpi meeskonna näilises kaootlisuses ilmnema teatud loogika. Kulude kärpimise loogika, mida saab kodupublikule suhteliselt edukalt maha müüa eduloona. Kõikvõimalikud kuhugi väljapoole suunatud kulutused on enamikes ühiskondades tajutavad kui „aga miks nad kulutavad ressursse kuhugi sinna, samal ajal kui kõik teavad, et meil oleks vaja tähelepanu pöörata hoopis siia“.
Teiseks on siin teine ja väga selge jätkuva sõnum eurooplastele – teie julgeolek on eelkõige teie enda asi. Ameerika on jätkuvalt koos teiega ning kaitseb oma huve, kuid ei kavatse enam kõike teha ainult oma kulu ja kirjadega. Soovitan seda võtta kui loomulikku ja looduslikku käitumist, kus ühel hetkel tuleb lahkuda mugavalt vooderdatud pesast ja hakata iseseisvalt toimetama.
Kolmandaks tuleb minusuguse mitte-militaristi jaoks puhtalt sõjaline külg, mille osas ma ei hakka isegi tegema nägu, et saaks aru, kuidasmoodi on parem või otstarbekams julgeoleku-planeerimist korraldada.
Aga üldiselt soovitaks toimuvat võtta mitte paniköörsete ja emotsionaalsete karjatustega „reetmisest“ ja „hülgamisest“, vaid suhtuda sellesse kui võimalusse. Euroopa võimalusse tõestada ennast täiskasvanud osalejana suurtes julgeolekupoliitilistest mängudes. Jah, nagu iga teine muudatus, on ka see ebamugav ning põhjustab nurinat, aga julgeolekuline infantiilsus ei saa lõptmatuseni kesta.
See pole trans-atlantilise koostöö lõpp, vaid võrdväärsemaks muutumine. Kui NATO on siiani olnud ühel jalal seisev organisatsioon, siis aeg on sellele ühendusele kasvatada ka teine ning samaväärne, Euroopa jalg.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment