Ka kõige vahetumalt läbirääkimiste laua taga istujad võivad küll omada mingeid enam-vähem selgeid kavatsusi ja võibolla isegi plaane A, B ja C soovitu saavutamiseks, kuid täit kindlust selles sogases vees ujumises pole kellelgi.
Esimene asi, mida me teame kindlalt, on see, et Donald Trump soovib saavutada midagi, mida saaks kõrvulukustava meediakära saatel kuulutada mingikski rahu-sarnaseks tooteks Ukraina rindel.
Teiseks teame seda, et Ukraina „päästmine“ pole Trumpi jaoks mitte eesmärk omaette, vaid vahend enda tõestamiseks. Mitte isegi niivõrd kodupubliku ja oma segaduses olevate liitlaste ees, kuivõrd kogu nö kurjuse teljel alates Iraanist kuni Kuri-Koreani.
Vajadus tõestada ennast karmi ja hulluvõitu läbirääkijana, kes peksab alustuseks omasid, selleks et panna vaenlased värisema segaduses, et „mis ta siis veel meiega teha võib“. Kuigi see pole kindel, et Trump üleüldse soovib kuidagigi kahjustada autokraatide-diktaatorite huve, pigem soovib ta nendega sõlmida mingi diili, vastastikkuse „üksteisega arvestamise pakti“ vms.
Kolmandaks me teame, et Venemaa teab, mida USA tahab ning soovib sellest maksimumi enda jaoks välja pigistada. Tõsi küll, samal ajal kergelt hinge kinni hoides, sest segast peksva hullu partneriga võib pokker kergelt üle minna kakluseks.
Bluffimine on pokkeri ja jõupoliitika pärisosa, kuid istudes sõgedalt rahmeldava partneriga laua taha võib vabalt juhtuda, et laud keeratakse lihtsalt solvumisest kummuli. Nii et Puutini meeskond käib oma survestamisega üsna õhukesel jääl ning nad teavad seda. Ja Trumpi meeskond jällegi teab, et Putin teab.
Mis nüüd puutub võimalikku relvarahu ennast, siis teame me väga palju vähem. Et kas ja mis tingimustel see kokku lepitakse. Et kuivõrd palju saab olema relvarahu rikkumisi – aga neid saab olema. Et kas sellest relvarahust võidakse kunagi kasvada järgmise etapini ehk rahuläbirääkimisteni jne. See kõik on udu.
Aga selles udus on üks selgus. Juhul kui relvad isegi mõneks ajaks vaikivad, siis asuvad mõlemad pooled ennast koguma sõjategevuse jätkamiseks. See on absoluutne paratamatus.
Ja siit peab tulenema järeldus meile. Isegi kui (väga tingimisi) peaks saabuma (vahe-)rahu ja leppimis-sõnad, tuleb anda astu näppe igale Euroopa poliitikule, kes selle peale teatab, et asi on läbi ning Euroopa sõjalise võimestamise kavad saab pausile panna.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment