Kõik kordub, aga mitte kunagi samamoodi. Kahepooluselist maailma oleme me juba näinud ning nüüd on ta taas kohal. Ainult et teistmoodi.
Teise maailmasõja järel kujunes välja kahepooluseline maailm, milles domineerisid kaks vastandmärgilist hiiglast – USA ja NSVL. Mõlemal olid oma kaheldamatud mõjutsoonid ja siis lisaks ka veel suur jupp maailma, milles toimus omavaheline mõõduvõtmine, et kelle sõna rohkem maksab.
Neid võis tinglikult nimetada ideoloogilisteks konkurentideks, milles esimene kehastas kapitalismi ja teine kommunismi, kuid need mõlemad on omamoodi karikatuursed kuvandid. Ideoloogilised konstruktsioonid on alati teatavas mõttes ideaalid, mille rakendamisel pärisellu tekivad väänded, mille üle saab mõnuga nalja heita ja kibedalt (vere-)pisaraid valada. Minul isiklikult on alati väga suuri küsimärke esile kutsunud NSVL määratlemine kommunistliku ideaali maapealse kehastusena, kasvõi seetõttu, et too monstrum ise nimetas ennast sotsialistlikuks. Kuid see on hetkel väheoluline kõrvalteema
Tunduvalt õigem – kasvõi selle loo raamistikus – on rõhutada vabaduse mõõdet ideoloogilise asemel.
Mittevabadus ja vabadus NSVL kehastas mitte-vabadust alates parteipoliitilisest süsteemist (üheparteiline) kuni majanduseni (plaanimajandus) ja ühiskonnakorralduseni (üksikisiku vabadused ja õigused olid tühised riigi repressiivaparaadi õiguste ja nõudmiste ees).
USA oli sellel skaalal üsna selge vastand. Konkureeriv mitmeparteilisus (isegi kaks on rohkem kui üks), vabaturumajandus ja üksikisiku vabaduste selge rõhutamine, olgu selle kehastuseks kasvõi nn ameerika unistus, mille kohaselt ka ajalehepoisist võib saada miljonär.
NSVL hääbus omaenda jäikuse ja ebaefektiisuse kätte, suutmata konkureerida vaba maailmaga, mis kohanes paremini. Mõneks ajaks saabunud ühepooluselisus, kus USA võimekus oma huve kehtestada polnud jätkusuutlik. Päriselus konkurentsivabadust pikalt kesta ei saa.
Ja konkurendiks tekkiski taas inimloomuse teise poole, mittevabaduse kehastus Hiina näol. Kunstilisi, poliitilisi ja majanduslikke metafoore võiks siia kuhjata vagunitäie, kuid piirdugem lihtsa tõdemusega. Inimeste hulgas on alati neid, kellele sobib rangelt kontrollitav keskkond paremini kui kaootilisena näiv vabadus.
Üheteljelise mõõtkava puudused Muidugi tuleb tunnistada, et taoline poolusteks jagamine ühe muutuja – vabaduse – alusel on suhteliselt kunstlik.
Hetkel siis vabaduse pooluseks tituleeritavas USA’s on riigipoolset sekkumist indiviidi ellu nii et paha hakkab, kuid seda saab siiski vaidlustada ning kodanikul on lootust kaitsta oma õigusi riigi vastu ning süüdi saab mõista ka kõrgemaid võimukandjaid.
Teisalt mitteabaduse kehastus Hiina näol sisaldab mõistagi ka vabaduse elemente, seda kasvõi rohujuure tasandi ettevõtluse mõttes. Täielisest kommunismusest on see riik umbes sama kaugel kui omal ajal NSVL, kuid üksikisiku üle kontrolli kehtestamises ja üldise repressiivsuse oreooli mõttes on nad siiski sama peenra pealt kasvanud taimed.
Meie jaoks siin Läänemaailma servakese peal on muidugi kõige suuremaks loomaks karu ja kurjemaks naabriks Venemaa. Kuid sellel suurel pildil, mida ma selle looga maalin, on Venemaa siiski vaid Hiina nimelise pooluse üks elemente.
Kahe varjuga maailm Samamoodi võib maailmaasjadest arusaamise hõlbustamiseks vaadelda enamikke suuri majanduslikke, poliitilisi või sõjalisi protsesse. Kui see misiganes nähtus vastustab USA huve, siis võib selle taha joonistada Hiina huvide varju. Mõistagi pole vaja muutuda paranoliseks ja arvata, et kõike päriselt juhitaksegi kahest „süvariigist“, kuid juba olemasolevaid pingeid ja lahendusi püütakse ära kasutada küll, tehes seda siis täpselt nii ekslikult, kohmakalt ja räpakalt kui inimese olemus seda teha laseb.
Ja lõpetuseks tuleb tõdeda, et skaala mõlemas otsas on grimass, idee enda karikatuurne ja pikas perspektiivis surmav äärmus. Vabaduste, sh inimeste enesemääratluse vabaduse ülimuslikkuse ülestimuleerimine on anarhilise kaose ja ühtehoidva ühiskonna huku tee. Ning ka teisalt absoluutse kontrolli ja igasuguse kõrvalekalde amputeerimise idee viib hääbumise ja hukuni.
Mis on selle loo moraal? Aga see, et igaüks peab ise mõttes enda selga ja pähe sobitama vabaduse ja mittevabaduse / kontrolli mudeleid ning leidma, kuhupoole ta süda hoiab. USA ja Hiina on siikohal vaid rollimudelid, mittetäiuslikud ja vastuolulised, kuna ka nende päriselu korraldavad vaid inimesed.
---
