Tunnistan, et loo pealkiri on täielik väljamõeldis ja hoopiski Gruusiast tõukuv. Aga loo sisu on vägagi päriseluline ja vastandmärgiline Gruusias toimuvale.
„Gruusia Unistuse“ nimeline ja päriselt eksisteeriv poliitiline jõud on suutnud senise uhke vabadusehõngulise riigi suunata Moskva-Pekingi kiiluvette. Armeenias ei eksisteeri „Armeenia Unistuse“ nimelist jõudu, kuid see tuleks välja mõelda.
Pašinjani kübaratrikk
Õigemini see tuleks lihtsalt ära vormistada, sest selle taga on üks säravalt eriline mees, riigi praegune peaminister Nikol Pašinjan. Juba tema võimuletulek oli ilmvõimatuse piiril balansseeriv poliitiline trikk.
Pašinjani poliitiline karjäär on olnud kõike muud kui lihtne, oma vaadete ja tegevuste eest on ta ka vanglas istunud. Küsimus pole lihtsalt isikutevahelistes konfliktides – kuuma mägirahva hulgas on see pigem reegel kui erand.
Pašinjan on algusest peale olnud Venemaaga tihedate sidemete suhtes kriitiline ja rääkinud vajadusest leida mõistlik ühistee riiki/rahvast ümbritseva türgi/turgi maailmaga. Nüüd on ta sellele eesmärgile lähemal kui iial varem.
Vene-sõltuvusest vabanemine
Kui seni näis, et Armeenia on nagu üks väike kahuritornike, mis on lootusetult kinnitatud Russkii Mir nimelise tanki külge, siis nüüd on riik omandamas omariikluse taastumise tunnuseid. Tõsi küll, ränkade kaotuste hinnaga, aga see ongi antud loo kontekstis see kõige hämmastavam.
Armeenia hiljutist enesenägemust näis raudpolt-kindlalt defineerivat peatelg – vastuseis Türgiga. Noh teate küll, genotsiid ja puha. Selle laienduseks ja loomulikuks jätkuks oli konflikt Türgi liitlase Aserbaidžaaniga ning sellest punguv sõda Mägi-Karabahhia/Artsahhi ümber.
Oleks olnud enam kui loomulik eeldada, et peale selle sõja kaotamist oleks pidanud Pašinjan kaotama võimu, kui mitte enamat. Tema populaarsus langeski 11% peale, kuid siiski suudab ta seni oma ametis jätkata. Ning seletada, et Armeenia ei vaja Venemaa „kaitset“ vaenuliku türgi naabruse eest.
KGB-vandenõu
Nüüd on aga levimas Pašinjani sõnum sellest, et kogu Armeenia-Türgi/Aseri vastasseis on KGB agentide poolt juurutatud mõttemudel, järgides vana „jaga-ja-valitse“ põhimõtet. See on raevu ajanud mh ka Venemaa välisministeeriumi kõneisiku Maria Zaharova, kes teatas, et KGB asutati väga kaua peale armeenlaste genotsiidi Türgis (mis on tehniliselt võttes tõsi, ainult et NSVL jätkas selles mõttes impeeriumi kooshoidmise tööd). Ja teisi mõjuisikuid, kes on hakanud taas rääkima et Pašinjan on tegelikult Türgi agent (mis on kaheldav).
Igatahes on lugu kahest universaalsest elemendist – Suurest Tragöödiast ja Kuldsest Ajast – Armeenia eneseteadvuses ülimalt juurdunud. Kohalikus versioonis siis Türgi riigi poolt korraldatud genotsiid armeenia rahva vastu ja teisalt meenutus Suur-Armeeniast, kui armeenia hõimud valitsesid suurt osa tänasest Türgist.
Kui Pašinjan suudab need kaks – kordan et vägagi universaalset – elementi riiklusest, riigi omamüüdist, maha manitseda, siis on see imetegu. Rääkida peale pikka, põlvkondade ülest vaenu vajadusest leppida on ülim julgustükk. Haakida ennast lahti lootusetuna näivast kuuluvusest vene mõjusfääri ning asendada see vajadusega kuuluda Euroopasse, see on julge unistus. Armeenia unistus.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment