Nüüd on olukord ammu muutunud ning ei maksa arvata, et Venemaal sellest aru ei saada. USA jaoks pole Venemaa enam ammu peamine vastane, sealne tähelepanu hajub konfliktide paljususes ning suundub laias laastus kõigi nende konfliktide taga kumavale Hiinale.
Kuid see teadmine või arusaam sunnibki hääbuvat Venemaad aina aktiivsemalt tegutsema, pälvimaks endale harjumuspärast tähelepanu. See meenutab veidi sõltlase rabelemist, kes peab järjest rohkem pingutama, et kätte saada uus ja piisav doos mõnuainet, vältimaks pohmeluse teket.
Piits ja präänik
USA tähelepanu pälvimiseks on laias laastus kaks meetodit – ärritamine ja meeldimine. Piits ja präänik, kui soovite. Hea ja halb politseinik. Ega lõppkokkuvõttes neid psühholoogilise hanitamise võtteid väga palju pole, ükskõik kui palju metafoore me nende kirjeldamiseks ka ei kasutaks.
Ärritamiseks sobivad kõikvõimalikud suured ja väikesed sigadused alates sõdadest ja lõpetades infooperatsioonidega. Nt Süürias sõjaline sekkumine oli ju Kremli seisukohalt edukas – vähemalt alguses suudeti ennast oluliseks osapooleks sõdida. See, et nüüd lõpuks ollakse ennast nurka mängitud, on tagantjärele tarkus.
Meeldimiseks on aga vähem võimalusi. Praegusele USA liidrile meeldivaid diilide mängu Puutini meeskond väga hästi ei oska. Kuid vastaspoole peegeldamine on eriteenistuslikele tegelastele hästi tuntud võte. Stiilis „oi näe, mulle meeldivad puht-juhuslikult samad asjad ja üleüldse me oleme sarnasemad kui arvata võiks“.
Peegeldamise mäng
Ukraina sigadus-sõja eesmärk oli pälvida USA tähelepanu, et hakata rääkima Kremli meelisjuttu Sõjast ja Rahust. Aga kuna USA eesotsas on rabeda tähelepanu ja suure meelitus-vajadusega isik, siis pakutakse tollele ka meeldivaid ja piisavalt silmatorkavaid peegeldusi.
Üks nendest on läbirääkimismeeskonna disainimine moel, mis on väga mitte-omane NSVL/Vene vanakooli diplomaatiale. Kuna USA (välis-)poliitilises praktikas on levinud mitte-hierarhiline, mitte-karjääri-põhine diplomaatia, siis proovib Kreml seda järgi aimata.
Süsteemivälise (ja läheduspõhise) tegelase ehk Kirill Dmitrievi määramine läbirääkijaks pidi loomulikult endaga kaasa tooma vene enda välisministeeriumi nördimuse ja seega suurema tähelepanu ameerika meeskonna poolt. Stiilis: „ahhaaa, nad käituvad samamoodi nagu meie!“
Süsteemi ülekoormamine
Teine meetod, mida praegu kasutatakse, on Trumpiliku taktika ehk „süsteemi ülekoormamine“ vastasmärgiliste signaalidega ning ootamatustega. Otseloomulikult pole taolise informatsioonilise kaose loomine ainult hetkelises peegeldamis-mängus kasutusele võetud tehnoloogia, kuid sobib siiski antud pilti.
Venemaa on oma „ümberpiiratud kindlusest“ viimastel päevadel välja sirutatud kaks käpikut, kaks rääkivat pead, kes ajavad üheskoos ja korraga eripalgelist ja vastukäivat juttu.
Üks, Dmitri Medvededi nimeline tegelane (kes peaks oma taustalt olema nö uuema põlvkonna esindaja) lajatas letti üle 30-leheküljelise oopuse sellest, kuidas anglosaksid on kõiges süüdi. Eraldi rõhutades, et USA on selles seltskonnas nö noorema partneri rollis ja seega väiksema süü kandja.
Jõuvõtted on primaarsed
Teine, Dmitri Kozak nimeline (kes on Putini meeskonna ammune ja väga lähedane liige) nupp on aga nüüd mängu toodud reformaatorina, kes olla aru saanud, et Venemaa on tupikus ning on vaja on sisuliselt kõike muuta nii sise- kui välispoliitikas.
Kordan eraldi üle seda peamist segadust-tootvat momenti – suhteliselt uue põlvkonna mees ajab padukonservatiivset juttu, samas kui vanakooli tegelane lehvitab uuenduslikku lippu. See peaks juskui näitama, et „vaadake siia, meie kindluses on mõrad, pöörake tähelepanu nendele ebakõladele!“
Kõike seda võib vaadelda kui moodsat poliit-tehnoloogilist manipuleerimist, samavõrra kui klassikalist infooperatsiooni. Peamine on aga meeles pidada, et praeguses Kremli tööriistakastis on läbirääkimised vaid abiratas sõjavankri all. Ei rahu ega läbirääkimised pole eesmärk omaette, vaid vahend sõjajõuga saavutatu võimestamisel.
---
lugu ilmus siin
