Vastava kirjatüki sõnum oli lihtne: see olevat hind, mida Moskva nõuab läbirääkimiste sisulise alustamise eest Ukraina sõja teemal. Idee kõlab ühest küljest ratsionaalselt, teisalt aga jaburalt ning kolmandalt poolt Moskva enda positsiooni nõrgestavalt.
Ratsionaalne iva selles nõudes on suisa kolmetine.
Esiteks on see vana nõude kordamine. Teadupärast esitas Moskva sellesama nõude 2021.aastal, mille tagasilükkamise järel Lääne poolt alustas Kreml täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kuna nõue oli omamoodi stardipunktiks, siis on loogiline seda uuesti esitada lõpetamise eel.
See, et ülejäänud maailmale on selge, et kuritegeliku röövsõja juurpõhjus pole mitte Läänes, NATO’s ega ka mitte Washingtonis, vaid istub Kremlis või Valdais või mõnes punkris, pole Moskva seisukohalt oluline. Tema konstrueerib enda peas ja meie jaoks maailma, kus Venemaa „oli lihtsalt sunnitud“ reageerima Lääne kurjadele plaanidele jne.
Teiseks on see tüüpiline läbirääkimiskäitumine. Alguses tuleb esitada absoluutselt ülemõistuse suur soov, selleks et läbirääkimiste käigus „hea tahte märgina“ ja vastutulekuna loobuda osaliselt oma soovidest. Noh nagu alguses nõuab röövel sinu kogu varandust ja elunatukest, kuid hiljem on nõus armulikult sulle elu jätma, kui sa näiteks oma auto talle loovutad.
Kolmandaks on selle nõude sisu ju tegelikult nõue, et Ukraina peab loobuma NATO liikmekssaamise õigustest ja isegi unistustest. Ainult et nii väikest soovi kohe alguses lauale panna oleks narrilt väike, seda enam et Ukrainat kui iseseisvat ja –tahtelist subjekti pole Moskva silmis olemas. Esitada ainult Ukraina-nimeline nõue poleks Moskva Suurte Geostrateegide jaoks väärikas.
Miks see soov on jabur? Aga sellepärast et see pole lihtsalt täidetav. NATO’l endal pole olemas mingitki mehhanismi, mis võimaldaks sisse lülitada tagurpidikäik, st visata enda liikmesriike välja. Ning Moskva alasti sõjaka kurjuse ees ei sooviks ükski liikmesriik ka ise sellest ühendusest välja astuda, ei ammu liitunud Balti riigid ega veel vähem hiljuti ühinenud Soome-Rootsi.
Isegi kui mingi valemi (loe USA praeguse juhtkonna) abil õnnestuks muuta NATO osaliselt teovõimetuks, ei tooks see kaasa NATO territoriaalset kärpimist. Vastupidi, senised liitlased otsiks innukalt võimalusi seda julgeoleku-konstruktsiooni remontida ja renoveerida, et mitte enda olukorda halvendada.
Kuid jällegi, täidetamatu soovi esitamine on teadlik käitumine – vaata läbirääkimiskäitumise punkti. See lööb vastaspoole pahviks oma irratsionaalsusega ... ning see on Moskva vaatevinklist ratsionaalne.
Miks aga võib taolise soovi lauale löömine Moskva positsioone hoopiski nõrgendada? Aga justnimelt sellesama asjaolu tõttu, et Moskva on seda käiku juba mänginud (2021.a) ja saavutanud tulemuseks uute liikmesriikide liitumise (Soome ja Rootsi 2023/24).
Kui lähtuda mitte Moskva soov-mõtlemisest, vaid Lääne perspektiivist, näeb pilt välja niimoodi. Eelmine kord esitas Kreml oma soovi ja alustas meie keeldumise järel sõjaga. Kui me nüüd järgi annaksime, kas sõjaoht sellest kasvaks või suureneks? Kuna kõik teavad, missuguseid tagajärgi annab agressori / sõjaähvardaja rahustamine järeleandmistega (vt Saksamaa 1930’tel), siis ei tugevda sellised soovid Venemaa positsioone, vaid hoopis Lääne soove vastu hakata.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment