Karabahhiast Välismäärajas

"Sel nädalal jõuti Mägi-Karabahhis rahuleppeni. Kes olid nüüdse sõja võitjad ja kes kaotajad, sellest kõnelevad pühapäevases Välismäärajas väliskommentaator Toomas Alatalu ja politoloog Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski."

saade järelkuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Karabahhia sõda pole läbi

Uudised selle kohta, et Karabahhia sõda on läbi, on tugevalt liialdatud.

Jah, tõsi, sündis üks järjekordne paber, millel on kolm veretilka: Armeenia, Aseri ja Venemaa omad. Kuid taevane arm, tuletage meelde, kui palju „igavese rahu“ lepinguid on allkirjastatud varem, olgu siis Venemaa osalusel või ilma temata.

See, mis Armeenia-Aseri kokkupuutepunktis toimus viimase kuu jooksul, on vaid napp episood. Mitte sõda, vaid lahing pikas sõjategevuses, mis on Kaukaasias käinud ammu enne seda, kui tekkis üleüldse Aserbaidžaani nimeline riiklik moodustis. Ning, mis parata, ka ennem seda kui tekkis Armeenia nimeline nähtus.

Suur-riiklikud huvid

Armeenia ise tõmbab enda ajaloolist lugu kuni Urartuni välja ja mütoloogilises võtmes veelgi kaugemale. Kuid antud hetkel on need vaid detailid suuremas loos. Loos, mille nimeks on inimloomus ja suur-riiklikud huvid. Justnimelt suur-riiklikud, mitte lihtsalt riiklikud.

Lihtsalt riiklikud huvid on läbi aegade ja kohtade taandatavad kahele märksõnale: eluspüsi ja areng. Areng mitte uute territooriumite hõlvamise, vaid läbi majanduse, läbi järjest paremate elutingimuste.

Suur-riiklikud huvid – nimetage neid imperialistlikeks kui soovite – on aga alati seotud uute alade ja rahvaste allutamisega. Org oru järel mägede vahel liikudes või siis hiiglaslike steppide või suisa uute kontinentide allutamise kaupa laienedes ning nende enda omaks kuulutamise kaudu.

Taktikaline pilt

Kuid liikugem nende suurte pintslitõmmete juurest tagasi nn Karabahhia sõja juurde. Selle juurde, mis nüüd olla läbi saanud. Missugune on taktikaline pilt?

Armeenia on selles mängus ilmne kaotaja. Ta polnud valmis ei sõjapidamiseks ega ka rahuläbirääkimisteks. Kaotatud on hulk varem vallutatud territooriumist ning kõva annus aust ja uhkusest. Praegu riigipea rollis olev Nikol’ Pašinjan jääb suure tõenäosusega ka oma ametist ilma ning Armeenia tervikuna pöördub raske ohkega tagasi veelgi sügavama Venemaa kontrolli alla.

Aseri pool ei saavutanud küll täit võitu, kuid Ilham Alijev võib nüüd tükk aega nautida võidutooja aupaistet. Tema taga olev Türgi on näidanud oma relvade võimekust saavutada tulemusi ka väga keerulistes mägistes tingimustes ning laiendada oma mõjuvõimu Kaukaasias. Venemaa jaoks on olukord samamoodi plusspoolel – Pašinjan on karistatud ja Moskvale rahulooja roll antud.

Strateegiline huvide konflikt

Strateegilises võtmes on aga pilt kurvem ja vähem selgem. Öelge mulle palun üks pika-ajaline huvi, mis oleks saavutanud sellise rahulduspunkti, mille peale kasvõi üks pool torkaks pöidlad vöö vahele ja ütleks rahulolevalt: „Soh, see töö on nüüd siis tehtud!“?

Armeenia koos oma unistustega kunagistest hiilgeaegadest (nn Suur-Armeenia kontseptsioon) seda kindlasti ei tee. Aseri pool pole saavutanud täit võitu – osaliselt jääb Artsahh/Karabahhia ikkagi tema kontroll alt välja.

Venemaa-Türgi rivaliteet Kaukaasias kitsamalt ja regioonis laiemalt pole samuti lõppenud, nendevaheline mõõduvõtmine jätkub nii ehk naa. Seni mainimata osapool ehk Iraan, kelle huvid on kui mitte milleski muus, siis Türgi isu ohjeldamises, ei kao siit pildist ka mitte kuhugi. Kurdide rahvuslik vabadusliikumine Türgi vastu igas võimalikus kohas ja asendis samuti mitte.

Kokkuvõte on seega lühike ja lohutu. See sõda pole veel läbi mitte. Heal juhul näeme me ühe aktiivse kineetilise faasi lõppu. Heal juhul kestab vaherahu veidi kauem kui eelmistel kordadel.
---

lugu ilmus siin

Vaherahu Karabahhias

AK küsis, mina vastasin:

---
Äsja allkirjastati rahuleping, mis peaks lõpetama sõja Mägi-Karabahhias. Kas sellega võib konflikti lõppenuks lugeda või on pigem tegu ühe peatükiga pikemast protsessist?

Rahulepinguid on selles piirkonnas alla kirjutatud palju, kuid ükski pole osutunud kauakestvaks ning kindlasti pole ka see erand.

Vormiliselt olid omavahel konfliktis Armeenia ja Aserbaidžaan ning kummagi poole pealt ei saa lugeda seda konflikti lõppenuks. Armeenia soovib taastada oma nägemust ajaloolisest õiglusest selles piirkonnas ja Aserbaidžaan soovib taastada oma territoriaalset terviklikkust. Kumbki pool ei saanud praeguse aktsiooni käigus oma tahtmist.

Laiemalt võttes on aga tegu vähemalt kahe suurjõu – Türgi ja Venemaa omavahelise mõõduvõtmisega ning ka see väga pika vinnaga protsess ja pole kaugeltki mitte läbi.

Kui vaatame seda Vene-Türgi konfliktina siis kes siin võitja on?

Taktikaliselt võitis rohkem Venemaa, eriti juhul kui õnnestub lahti saada Armeenia pragusest peaministrist Nikol’ Pašinjanist. Sel juhul on täidetud kaks eesmärki – Armeeniat on karistatud tema Euroopa-suunaliste püüdluste eest ja Moskva on saanud endale rahutagaja rolli.

Strateegiliselt-sõjaliselt aga võitis ilmselt rohkem Türgi, kes näitas, et ta on võimeline vägagi efektiivselt toimetama Venemaa lähinaabruses ning tal on selle jaoks kasutada esmaklassiline relvastus.

---

kogu uudislõiku saab vaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Valgevene ja Kirgiisia: postsovetlik müüt

Võrreldamatu võrdlemine on äärmiselt kasulik ja valgustav tegevus. Pole paremat intellektuaalset mängu, tajumaks erinevusi ja mõtlemaks selgeks nende erinevuste taga olevad lood.

Maailma poliitilises mõtestamises on tihti kasutusel nö regionaliseerimise instrument. Omamoodi regiooni-ehitamine iseenda ja ja kuulajate peades, mis aitab toimuvat lihtsustada, üldistada ja kategoriseerida. Noh teate küll, Lähis-Idas on ju asjad niimoodi, eks ole? Kõik noogutavad mõistvalt.

Samamoodi on nn post-sovetliku ruumi ja nn euroopalike väärtustega. Kuna meie ise puutume kokku nii ühe kui teise mõistega, siis me küll kibrutame kulmu, et: „siin pole nüüd asjad küll nii lihtsad ja ühesed“ või et „mida te nüüd täpsemalt silmas peate?“. Aga seda lihtsalt seetõttu, et oskame ja tahame näha erinevusi.

Sarnasused

Vaatame nüüd korraks, kas ja mida räägib meile kahe post-sovetliku riigi võrdlemine. Valgevene ja Kirgiisia – nad peaks ju olema selle raamistiku mõttes ühesarnased, kas ei? Noh et mõlemad on ju endise NSVL järeltulijad, alustanud umbes 30 aastat tagasi ühest kohast ja küllap siis sisemised protsessidki on sarnased?

Aga vaata ei ole nad sarnased ühtigi. See on umbes sama, et eemalt vaadates näib mets üsna ühetaoline tume massiiv, kuid lähemalt vaadeldes saad aru, et tegelikult koosneb see väga eri-ilmelistest kooslustest.

Alustame sarnasusest. Mõlemal pool käib praegu mäsu, kui nii väga jõhkralt lihtsustada. Mõlemal pool on rahvas tänavail ja protestib võimude tegevuse vastu. Aga mida, miks ja kuidas tehakse, erineb niivõrd hämmastavalt palju, et sellest tasub kasvõi põgusalt rääkida.

Erinevused

Võtame kõigepealt väliskeskkondade ja seestoimuva võrdluse. Erinevus on dramaatiliselt ja reljeefselt silmatorkav.

Kirigiisiat ümbritsevad riigid, mida on üsna keeruline demokraatlikkuses kahtlustada. Samas Kirgiisias sees on demokraatia niivõrd tormiliselt arenev, et post-sovetliku perioodi jooksul on vahetunud umbes 33 peaministrit (neid on keeruline lugeda kiire vahetus-tempo ja korduvuse tõttu) ning presidendivahetustest on rahumeelselt toimunud vaid üks (2017.a).

Valgevene aga paikneb Euroopa südames, piirkonnas mida üldiselt on kombeks pidada demokraatlikuks. Vigadega või mitte, pole hetkel oluline. Sisemist stabiilsust on aga siin nii et tapab. Peaministreid on küll kokku olnud 10, kuid nende roll on üsna olematu. Presidente saab kokku lugeda mitte ühe käe sõrmedel, vaid ühel sõrmel.

Kirgiisias on rahvas aktiivne, kohati isegi jõhker ning võimude reaktsioon pigem vaoshoitud. Pogrommid kaasnevad protestidega nii sageli, et kaupmehed viivad väärtuslikuma kraami vitriinide tagant minema juba siis kui on esimesed märgid poliitilistest protestidest.

Riik ja rahvas

Valgevene rahvas käitub lambukesena ja võim julma hundina. Mitte üks aken pole purunenud rahva käe läbi, küll on aga kohviku-uksi sisse pekstud sadistlike kalduvustega mundrikandjate poolt, saamaks kätte sinna peitunud kodanikke. Valgevene protesti sümboliteks on kujunenud valged riided ja jalast võetud kingad enne pingi peale püstitõusmist.

Kirgiisias taandub võim rahva ees ning seesama rahvas lööb raske saapahoobiga lahti tühjaksjäänud kabinettide uksed. Valgevene raskeim „ähvardus“ on toasuss, millega lubatakse nahutada kedagi vuntsilist prussakat.

Võrdlus on seega ülimalt kõnekas. Valgevenes toimib asiaatlik riik ja euroopalik rahvas, Kirgiisias üsna vastupidi.

Peamine järeldus on aga nö negatiivne – post-sovetlikkuse instrument vähemalt antud kontekstis seletajana ei toimi. Loo moraal kõlab aga paradoksaalselt lihtsalt: ülemäärane lihtsustamine on tee eksijäreldustele.

---

lugu ilmus siin

Ainult kaks küsimust

Kõikide riikide ees maailmas seisavad kaks peamist probleemi: haridus ja majandus. Need on ainsamad küsimused, mille lahendamine tagab nii eluspüsi kui arengu.

Tegelikult taandub kõik isegi sellele esimesele küsimusele: haridus. Kui on hea haridus, siis tuleb kõik muu ise järele, nii majandus kui ökoloogiline käitumismuster, nii tervishoid kui kõik muu, mida normaalseks elutegevuseks vaja läheb.

Aga haridus on sihuke pika vinnaga küsimus, selle viljad hakkavad ilmnema alles pikkade aastate ja isegi aastakümnete pärast. Täna kooli pandud põnn asub looma targemaid töökohti ja toimivamaid lahendusi alles kunagi hiljem.

Majandust saab praavitada pisut kiiremini ning sellelt laekuvad tulud võimaldavad riigil toimida edukamalt juba piltlikult öeldes homme. Ning mis peamine – hea haridus ei jõua niikuinii kõigini, aga mingeid vahendeid elus toimetulemiseks on vaja kõigil ja üsna kiirelt.

Selle mõtte selgeksmõtlemine annab nüüd meile ühe väga lihtsa mõõdupuu, millega mõõta võimu ümber müttavate inimeste tegevust. Kas see tegevus, mida nad plaanivad, edendab kas hariduslikku või majanduslikku olukorda või mitte?

Kui parandab, siis on see mõistuspärane tegevus, sellele suunatud/suunatavad ressursid on ratsionaalselt põhjendatavad. Kui aga mitte, siis tasub küsida, et millist probleemi tegelikult üritatakse lahendada? Kas pole tegu mitte puhtalt poliit-tehnoloogilise trikitamisega, tõmbamaks endale tähelepanu ja kütmaks üles enda poolehoidjaid?

Seega proovige palun mõtestada iga poliitilise putuka lubadusi ja tegusid läbi selle lihtsa küsimuse: missuguseid probleeme ta lubab lahendada ja kas tema poolt pakutud lahenduskäigud / tegevused edendavad neid kahte peamist teemat: majandust ja haridust.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полётов: USA valimised ja islamiterror Prantsusmaal

Seekordses saates rääkisime peamiselt USA käimasolevatest (NB! mitte lõppenud!) presidendivalimistest. Tuletan meelde, et need valimised toimuvad 14.detsembril.

Põgusalt puudutasime ka Prantstusmaad jällegi kord tabanud islami sildi all toimunud terrori teemat.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Putin lahkub?

Kuulujutte selle kohta, et Suur Juht kohe-kohe lahkub, kuuleb iga autoritaarse režiimi õukonnas. Venemaa pole isegi siin mingi erakordne nähtus.

Mõnikord tekivad need jutud ise, köetuna õukonna sise-intriigidest, mõnikord lastakse see proovipallina jooksma, et vaadata, kes siis seekord esimesena pead tõstab. 

Mõnikord aga võib kõige selle taga olla ka Suure Juhi tegelik tervislik olukord. Kuna mina pole meedik, siis tegelikku tervislikku olukorda hinnata ei oska, aga natuke spekuleerida võin küll.

Intervjuu Kukule järelkuulatav siit. 

Pildike võetud guugli otsinguaknast, ausõna mina pole süüdi :)