Mäng ei ole veel läbi

Venemaa tagasitõmbumine ei tähenda seda, et ta plaanid oleks muutunud. Ka kalamees laseb aeg-ajalt õnge järgi, et seejärel minna uuele tõmbele.

Venemaa retoorikas viimastel aegadel toimunud nö pingelangus on pannud paljusid Läänes vaikse rahuloleva puhina saatel rääkima sellest, kuidas ikkagi Lääne ühtsus pani Putini paika ja kuidas selleks korraks on mäng läbi.

Aga - umbes nädal-kaks enne seda hakkas Venemaa eliidi kaugemaleulatuv osa rääkima sellest, et kuidas nüüd ilmselt Lääs kuulutab ennast taas võitjaks. Kuidas Lääne propagandamasin hakkab rääkima sellest, et Lääne ühispingutus suutis ära hoida sõja Ukrainas ja veel midagi palju suuremat. Ehk siis Lääs hakkas u nädal hiljem rääkima seda, mida Venemaalt soovitati. Kas see ei pane veidi mõtlema?

Suur Ambitsioon

Venemaa praegune peremees näeb ennast suure geostrateegina, kelle missioon on tõsta Venemaa põlvilt, alandavast asendist, millesse on teda surunud kollektiivne Lääs eesotsas USA’ga. Kui nüüd oletada, et see Suur Ambitsioon on otsa saanud, siis mul on teile kurb uudis. Ei ole mitte.

Eriteenistuste mehena on Vladimir Putin harjunud, et mitte iga operatsioon pole edukas. Kuid ühe taktikalise sammu väljund on järgmise sisend. Ning et kogu aeg on vaja olla valmis reageerima muutuvatele oludele, visata pidvalt uusi õngesid, togida ja torkida oma vastaspoolt, hoidmaks teda ärevuses ja ennast asjadega kursis.

See ongi üks peamisi erinevusi tingliku „kollektiivse Putini“ ja „kollektiivse Lääne“ vahel. Kui Lääs üritab igat liigutust näha kui sammu lähemale heaolule, kaupmehe mõõtekavas toimuva ratsionaalse aktina, siis teine pool on alati valmis ka näiliseks ebaratsionaalsuseks.

Kaupmehed vs geopoliiitika

Kaupmeeste maailmas kehtib põhimõte pacta sunt servanda ehk „lepinguid tuleb täita“. Usaldus, pika-ajalised lepingud ja usk seaduste toimimisse kohtute kaudu on selle maailmanägemuse alustala. Ilma selle usalduseta ja usuta ei saa sõlmida laenulepinguid, planeerida pika tasuvusega investeeringuid jne. Selle mõttepusara nimi on üldistatult „hea tava“.

Mõistagi ei tähenda see seda, et taoline põhimõte oleks kuidagi territoriaalne, et tingliku kollektiivse Lääne asualal järgitaks ainult seda head tava. Ja et vastupidi, kollektiivse Putini hallata oleval territooriumil valitseks totaalne seadusetus ja kohtuvõim ei kehtiks üleüldse. Küsimus on hetkel riikliku tasemeni tehtud üldistuses.

Toon asja ilmestamiseks ainult ühe näite – Ukraina kohal allatulistatud MH-17. Venemaa on omalt poolt sisuliselt blokeerinud asja kohtuliku uurimise, kuna „teil pole mingeid tõendeid“. Sõltumatu ehk mitte-kontrollitav ekspertiis on miski, mida ei saa selle loogika kohaselt põhimõtteliselt olemas olla.

Peame ümber õppima?

Geopoliitilises maailmas on kõik need õiguslikud mängud ainult häma ja pinnavirvendus. Kaupmeeste poolt kokku lepitud raamid aga ei midagi muud kui õlest tammid, mida nö suure eesmärgi suunas voolavad protsessid enda teelt kõrvale pühivad.

Venemaa juhtkonna peas eksisteeribki see suur eesmärk, nö geopoliitilise üksuse ülesehitamine tema õiguspärastes raamides. See nö üliülesanne pole kuhugi kadunud, seega tuleb ajutisi tagasitõmbumisi vaadelda vaid kui hingetõmbeid, vahendite ümbersuunamist enne Suure Mängu järgmist käiku.

Kordan igaks juhuks uuesti, see mõttemudel pole kuidagi Venemaa-spetsiifiline, seda suur-riiklikku, imperiaalset lähenemist oleme me näinud ka varem ja mujal ning näeme edaspidigi. Lihtsalt Euroopas on vahepeal ära harjutud elama mugava pürjeli, jõuka kaupmehe elukorralduse kohaselt. Tuleb aga ilmselt ümber õppida.

---

lugu ilmus siin

Hiina koronamägud, Vene Läänemängud, Valgevene sõjamängud: Разбор полётов

Seekordses saates tegelesime kolme teemaga:

- Hiina lootis saavutada nende olümpiamnängudega hiilgavat enesereklaami, millega pühkida enda reväärilt korona-märk, kuid praegused mängud kruvivad vana märgi kõrvale veel uue ning veelgi meeldejäävama

- Venemaa lootis tõestada Putinile ja õukonnale, et Lääs laguneb laiali ainuüksi peale rusikalööki vastu lauda, kuid vähemalt seni on tulemus risti vastupidine

- Valgevene praeguse režiimi võimalused pidada "multivektorilist" välispoliitikat on läbi tema pinnal ja ümber toimuvate sõjamängude viidud vähemalt mõneks ajaks karmilt ühevektoriliseks ... ning selle vektori jämedam ots ei ole Lukašenka käes

Saadet saab järelkuulata siit, saatejuht Pavel Ivanov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür

Kohtu kaudu setuks

Viimaste nädalate jooksul on Pihkvamaa kohtud määranud ligi kahesajale inimesele ametliku kinnituse selle kohta, et nood kuuluvad seto rahva hulka. Kõlab pisut veidralt või vähemalt uudishimu tekitavalt, kas pole?

Kui meid isegi mitte miski muu Venemaaga ei seo, siis teeb seda ajalugu, mh setude ajalooline asuala. Tõsi küll, eri asjaolude tõttu on enamik setusid siinpool piiri ja sinnapoole on jäänud peamiselt vanainimesed, kuid selle rahvakillu käekäik on siiski ka meie jaoks oluline. Sestap vaatame korraks sellele kummalisele fenomenile otsa, et mis ja milleks praegu toimub ning mis rolli mängivad siin kohtumajad.

Alustuseks siis asja juriidiline pool. Venemaal on alates 2010.a sisse seatud väikeservuliste põlisrahvaste register, milles on hetkel 47 rida. Nende rahvaste esindajatele on antud (vähemalt teoorias) rida eeliseid, eelkõige oma traditsiooniliste asu- ja tegevusalade mõttes. Aga lisaks ka mõningased kvoodid haridussüsteemis, noormeestel võimalus valida ajateenistuse asemel alternatiivteenistus jne.

Juriidiline pool

Selleks aga, et neid õigusi realiseerida, peab olema võimalus tõestamaks enda kuuluvust selle või teise rahvusvähemuse külge olukorras, kus praegustes dokumentides rahvust ei näidata. Kui nt hantidel, mansidel ja tšuktšidel oli selle jaoks võimalus üles kaevata nõukogude-aegsed passid ja näidata ette oma toona fikseeritud rahvuskuuluvus, siis setudel seda võimalust pole. Toona läksid nad kõik kirja kas eestlaste või venelastena, väga palju muid võimalusi polnud.

Nüüd siis aga leiti riigiesindajate (Pihkva oblasti nö justiitsministeeriumi, kohalikus sõnavaras justiitskomitee suunamisel / abil ) võimalus, kuidas anda meie naabruses elavatel setodel võimalus juriidiliselt kinnistada oma rahvuskuuluvus. Selleks leiti kõigepealt nö peatunnistaja, Petseri lingvistilise gümnaasiumi pikaajaline direktor Svetlana Rakuta, kelle juhitava kooli juures oli siiani toimunud suur osa setu asja ajamist.

Esmalt tunnistati tema üteluste, arhiivimaterjalide jms alusel setudeks esimesed viis inimest. Seejärel tekkis neil inimestel võimalus juba nö ringkäenduse korras öelda, et „jah, see inimene on üks meie hulgast, räägib meie keelt jne“. Eks siiani olid setod ka oma registrit pidanud, kuid see polnud juriidilise kaaluga dokument. Nüüd peaks asi nagu korras olema ... aga misasi siis ikkagi täpsemalt?

Poliitiline ja praktiline kihistu

Nüüd siis lisanduvad juriidilisele ka poliitiline ja praktiline kihistu.

Poliitiline sõnum selle asja juures kõlab selgelt ja lihtsalt. Et vaadake, Eestis elab u 10 tuhat setut, kuid neid seal omaette rahvaks ei peeta, isegi nende keelt nimetatakse vaid pelgalt murdeks. Aga näe meil siin Venemaal on hoopis parem, riiklik toetus ja puha.

Praktiliselt on asi veidi segasem. Jah, tõsi, Pihkva oblast on setude omakultuuri asja mõneti toetanud tõepoolest. Kas ja kuivõrd see toetus on olnud sisuliselt määrav sellele, et on olemas-toimimas vastavad muuseumid, kokkutulekud ja muu etnoturism, on ehk küsitav, kuid fakt kui selline on kohalikul tasemel olemas.

Argument suures poliitikas?

Kõrgendatud tähelepanu sellelesamale Petseri lingvistilisele gümnaasiumile on olemas olnud samuti, olgu siis kasvõi kõikvõimalike riiklike delegatsioonide sattumise võrra piiriäärsesse koolimajja kui omamoodi näidis-asutusse.

Kas ja mis aga nüüd nende kohtuotsuste järelmina muutub, kas sellel kõigel saavad olema ka mingid inimeste päris elu tegelikult mõjutavad tagajärjed, on seni veel ebaselge. Kohalike meediakanalite kaudu kõlanud sõnumid on ebalevad, rääkides võimalusest, et ehk „hakkame saama mingeid toetusi, nagu teised väikerahvad, kuid me veel ei tea täpsemalt“

Üks muudatus on aga selge – kui siiani oli setude temaatika pigem informaalne kena sõnakene, mida Eesti-Vene suhetes soovi korral ära mainida, siis nüüd on olemas ka juriidiline/poliitiline võimalus tuua lisaks kraad kangemaid argumente.

---

lugu ilus siin

NATO-vaenamise liivakastimängud

Kui lapsel ei tule liivalossi ehitamine välja, siis ta võib jonnides minna teise lapse uhkemat lossi puruks tampima. Et noh, kui mul ei ole, siis ei tohi ka teistel olla. Tuleb tuttav ette?

Venemaal on lossi-ehitamisega viimasel ajal halvasti läinud. NSVL nimeline koloss vajus laiali. Selle asemele kokku mätsitud SRÜ pole algusest peale usutavana tundunud. Euraasia majandusühendus – kes teist midagi sellest viimasel ajal kuulnud on? ODKB algsest 9 liikmest on järele jäänud 6 (tõsi küll, see ühendus sai nüüd ootamatu turgutus-süsti). Kui jätta kõrvale küsitava väärtuse ja staatusega Vene-Valgene liitriik, siis Tolliliit on ainumas pisiühendus, mis seni toimib.

Meile meeldib tihti mõelda, et nö SUUR poliitika on ratsionaalne, et see põhineb kainetel arvestustel ja arvutustel. Kuid ka seda poliitikat planeerivad ja kujundavad inimesed, lähtudes enam kui sageli emotisoonidest, sh ka väiklastest solvumistest. Eriti autoritaarsete riikide puhul, kus otsustusmehhanism taandub suuresti ühele inimesele.

Kui nüüd vaadata selle pilguga, et Lääne klubidega tahavad liituda üha uued liikmed, aga Venemaa klubidega mitte, siis teeb ju närvi mustaks küll, kas pole?

---

pilt võetud siit

Valgevene kui „steroididel Krimm“?

Vene vägede kogumine Ukraina piiridele on kordselt ületanud nii rahvusvahelise uudisekünnise kui ka terve mõistuse piirid. Sestap keerleb peades küsimus, et mida Moskva tegelikult tahab? Noh et Ukraina ei saaks NATO liikmeks ... aga see oli enne vägevat musklipingutust palju vähem päevakorras kui ta on nüüd!?

Kas järsku võib olla üks stsenaarium hoopis Valgevene ühendamine? Noh võibolla vähemalt plaanina B, kui miskipärast võimalik A ebaõnnestub?

See mõte kõlab küll esmalt absoluutselt ajuvabana, umbes nagu kärbse tapmine sepahaamriga. Et no kuulge, kas siis Valgevene ühendamiseks on vaja 100+ tuhat meest ja tuhandeid ühikuid sõjatehnikat? Ei ole ju!

Aga püstitame küsimuse teistpidi – kas VV liitmiseks on vaja sõjahirmu? Nojahhh, toimuv võiks sellise gigantse info-operatsioonina olla tõlgendatav küll, aga ikkagi irratsionaalsena kõlav.

Valgevene liitmiseks poleks vaja muud kui referendumit, eks ole. Oletame nüüd, et mäng käib sellise skeemi alusel:

- VF konstrueerib sõjaohu, mille peale on teada, et Lääs ja NATO tõusevad tagajalgadele (paberjalgadele, aga ikkagi)

- VF viib väed sisse Valgevenesse, tehes seda täiesti legitiimselt, „õppuste“ raames

- Toimub referendum, mille käigus hirmunud Minsk koos kogu Valgevenega palub end võtta kaitse alla, lasta tuppa sooja ja üleüldse ühineda suure vennasrahvaga

Kõlab ikka nonsensina? Et aga kuidas siis Valgevene põhiseadus ja iseseisvus ja Lukašenka jne?

Kaks momenti:

1- Valgevene põhiseadus on muutmisel, referendum peaks plaanide kohaselt toimums 27.veebruaril

2 - Lukašenka andis eile korralduse kutsuda 27.jaanuariks kokku parlamendi erakorralise istungi, seletamata, milleks seda vaja on.

Kas kõigest sellest selgub, et asi lõhnab Valgevene liitmisena hästikorraldatud referendumi kaudu? Umbes nagu operatsioon „Krimm steroididel“, kus maatükk ühendatakse emakese Venemaaga, olles ennem sinna sisse viinud relvastatud kontingendi?

Teeme nii, et ma ise ei vasta sellele küsimusele.

Kui mitte midagi muud, siis ma olen teid veidikese lõbustanud. Tänada võite hiljem.

---

PS - ma oskaks ise ka sellele skeemile mitmeti vastu vaielda, aga teeme nii, et seekord vaidlete teie, eks :)

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: VF-USA "läbirääkimised", ODKB ja Soome/Rootsi NATO-perspektiividest

Sõjaväestatud "läbirääkimised" Venemaa ja Lääne vahel meenutavad üha enam "kes esimesena pilgutab" mõõduvõtmist, kusjuures Moskva on veendunud, et pehmod Läänes ei pea pikale survestamisele vastu

Venemaa käivitas ODKB nimelise tankimootori. Seda käiku tuleb nimetada omamoodi edukaks ja isegi elegantseks käiguks, vaatamata sellele, et seda tehes rikuti nii organisatsiooni enda põhikirja kui Venemaa põhiseadust.

Soome ja Rootsi NATOga liitumise võimalused on erinevad, kuid suuresti sõltub nende realiseerumine Venemaa survest.

Saadet saab järelkuulata siit, seekord oli saatejuhiks Pavel Ivanov, kõik muu nii nagu ikka ja alati :)

Moskva kolmekõneline monoloog

16.jaanuari Välismäärajas jutuks: Venemaa määras kolm kohtingut korraga: USA, NATO ja OSCE'ga. Tegelikult oli sellest oluline ainult kohting USA'ga, sest Moskva nägemuses valitseb Washingtoni oblastikomitee täielikult NATO üle täieliselt. NATO poleks kindlasti omaette kohtumise vääriline, kuid näitamaks selle organisatsiooni tühisust ja mõtetust, asetati ta ühele pulgale OSCE'ga.

Vene diplomaatiline kahurvägi andis turmtuld, soovimata tegelikult läbi rääkida. Soov oli saavutada tupik, mille järel peab Moskva ilmselt end vabaks tegema järgmist käiku, mida ta muidu poleks teha nii vabalt saanud. 

Pakun ühe variandina välja tõlgenduse sellele retoorilisele uudis-sõnastusele: "Venemaa jätab endale õiguse sõjalis-tehniliseks vastuseks". See ei pruugi tähendada kineetilist rünnakut, vaid mingite relvasüsteemide paigutamist sinna, kus neid varem polnud. Tinglikult öeldes paigutada oma raketid / baasid Kuubale. Või siis Venetsueelasse. Arktikasse? Ühesõnaga teha midagi sellist, mida muidu saaks käsitleda kui Venemaa agressiivset sammu, nüüd aga kui järjekordset: "Me oleme lihtsalt sunnitud reageerima".

Mis puutub aga NATO kohalolekusse Eestis, siis see ilmselt lähiajal ainult kasvab, nii meie enda kaitseväe kui ka liitlaste kohaloleku suurenemise tõttu. Kõik see toimub tänu Putinile. 

Saatejuht Erkki Bahovski, külalised Erkki Koort ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit, sellest arusaamiseks tuleb teada seda killukest vene blatnoi-kultuurist.