Island teatas oma saatkonna sulgemisest Venemaal, mille peale tõttas meedia kuulutama, et tegemist on esimese riigiga, kes seda on teinud. Tegelikult sulges esimesena oma saatkonna Moskvas 2008.a Gruusia seoses Venemaa sissetungiga ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisega.
Veelgi enam, Gruusia lõpetas toona ka diplomaatilised suhted Venemaaga (ja need pole siiani formaalselt taastatud), mida Island aga siiski ei teinud.
Islandi välisministri sõnul nad isegi formaalselt ei sulge saatkonda, vaid peatavad selle tegevuse alates 1.augustist, kuna „asjaolud on muutunud“.
Sattusin sellest rääkima ühe eesti diplomaadiga, kes palus end mitte nimetada, kuid leidis mõttevahetuse piisavalt intrigeeriva, et võiksin sellest avalikult pajatada. Minu keskne väide on, et enamasti ei kipu välisministeeriumite peamajad oma saatkondi sulgema, rääkimata dip.suhete lõpetamisest, lähtudes bürokraatlikust mugavusest. Bürokraatia püsimise seadusest, kui soovite.
Bürokraatia või poliitika
Diplomaadi vastuväide kõlas – et aga miks siis ikkagi ei rakendata taolisi diplomaatilisi remaršše (saatkonna sulgemine on nendest üks nö kõvemaid sõnu, pehmemaks on oma saadiku kojukutsumine jne), kui see oleks nii kerge, nagu mina väidan. Tõin sellele vastuseks juustuministeeriumi näite. Kõlab piisavalt jaburalt? Kohe seletan.
Alustame sellest, et välispoliitika kui termin kõlab veidi eksitavalt. See lähtub sõnast „poliitika“, mille taga peaks olema arusaadavalt poliitiline tahe. (Kuidas see tahe välja selgitatakse ja kui palju on sellel kõigel pistmist riiklike huvidega, on omaette küsimus, kuid selle üle arutamine viiks meid liiga kaugele peateemast).
Et vat riigil X on poliitiline tahe teha seda-ja seda ning siis selle tahte viivad täide ... kes? Õige, bürokraadid. Ametnikud. Välisministeeriumi palgal olevad ametnikud, kui läheneda asjale väga lihtsalt ja skemaatiliselt.
Kes juhib mängu?
Kordan – ametnikud, mitte poliitikud. Poliitikud osalevad välispoliitilises protsessis mõistagi samuti, kuid pigem pisteliselt ja roteeruvalt, samas kui ametnikud-bürokraadid teevad seda päevast päeva ning aastate kaupa. Tihtipeale on needsamad ametnikud alates kantslerist kuni väiksemate vendadeni välja ametis niikaua, et jõuavad näha vähemalt kahe-kolme poliitiku vahetumist ministritoolil.
Muuseas, see et ametnikud/ministeerium on püsivam kui minister, on ainult hea. Vastupidiseid näiteid saab tuua sellestsamast Gruusiast, kui ühel perioodil lahkus koos ministriga pitlikult öeldes ka koristaja, uuel tulijal tuli hakata kõike nullist üles ehitama. Nii et palun mõista mind õigesti – bürokraatide roll välispoliitilise järjepidevuse/oskusteabe hoidmisel on enamasti positiivne.
Kuid samas on sellel ka oma negatiivne roll. Kui bürokraadid võtavad protsessi juhtimises jämeda otsa enda kätte, siis see pole enam poliitilise tahte elluviimine, vaid nahahoidmine ning bürokraatia jäävuse seaduse nimel tegutsemine.
Juustuministeerium
Nüüd ongi käes aeg tulla juustuministeeriumi näite juurde. Kui hüpoteetiliselt N riigi X ministeerium võtaks tööle nõuniku juustutootmise küsimuses (sest see on oluline teema selles riigis!), siis varsti selguks, et nõunikul oleks vaja abilist (sest tööd on nii palju). Siis oleks vaja osakonda, sest algne nõunik tahab saada osakonnajuhatajaks. Siis oleks vaja selle alla pehmete juustude ja hallitusjuustude jne allüksusi (sest tööd on nii palju!). Lõpuks tekiks juustuministeerium, sest algne koduministeerium ei suudaks seda teemat enam hallata.
Vat see ongi põhjus, miks ametikohti ei kaotata ja osakondi / saatkondi ei suleta, kuni see on vähegi bürokraatide võimuses. Samal ajal rääkides midagi riigimehelikult kõlavat stiilis: „Suhtluskanalid on vaja lahti hoida“. Poliitiline tahe / asendustegevus saab neid juustuministeeriumeid kärpida, kuid ei iial bürokraatia ise.
Lõpetuseks üldistus: poliitiline tahe (tinglikult muutustele orienteeritud) ei tohi olla asja-ajamisel domineeriv, sest see lõhuks liiga palju. Kuid samamoodi ei tohi bürokraatlik loogika (tinglikult konservatiivne) olla domineeriv, sest see lämmataks. Küsimus on tasakaalu leidmises, et välispoliitika lähtuks sõnast „poliitika“, kuid poleks ka liialt rapsiv. Bürokraadid hoiavad poliitikutel varrukast kinni ning mõnikord on see hea. Kuni teatud piirini.
---
