Vladimir Putin armastab teha nö suurt poliitikat, midagi sellist, mida keegi ei oodanud ning millest seejärel kõik ärevalt rääkima asuvad. Neil hetkedel ta naudib enda KGB-koolituse vilju, seda kuidas ta on läbi viinud mingi erioperatsiooni niimoodi, et ülejäänud seltskond ei saanud arugi, kuhu neid juhiti.
Seekord õnnestus tal see kohe topelt-raksatusega. Esiteks pöördumine riigi ja rahva poole, milles ta kuulutas välja konstitutsioonilise reformi. Teiseks Medvedevi valitsuse errusaatmine, mis vallandas tõelise spekulatsioonide tormi.
Õhtuseid Venemaa uudiseid ja jutusaateid vaadates oli tunne, nagu oleks sattunud segipaisatud sipelgapessa. Kõik olid täis patriootilist õhinat ja demonstreerisid valmisolekut innukalt jooksma hakata, kuid seni pole veel selge, et mis suunas ja miks. Aga õhinat peab näitama, et tõestada enda vajalikkust.
Kahekordne populism Populismil on kaks tähendust. Tavamõistes on selleks kõikvõimalike katteta lubaduste jagamine, kõigile millegi hea lubamine. Akadeemilises mõttes on selleks tees, et rahvas (populus) on tark, hea ja õiglane ning talle tuleb otsustusõigus tagasi anda. Lasta rahval otsustada ning see otsus on ülimuslik kõige, ka seaduste ja normide suhtes.
Vladimir Putini seekordses kõnes oli mõlemat ja kuhjaga. Esiteks lubati piiramatult pappi, korraga ja kõigile: lastele ja emadele, arstidele ja õpetajatele, ilma näitamata, et kuskohast see raha võetakse. Jagada presidendi võimu kõigiga, ilma loobumata tugeva presidentaalse riigi ideest.
Teiseks lubas ta kõik muudatused panna rahvahääletusele. Sest rahvas teab, mida on vaja. Sest rahva huvid on ülimuslikud. Venemaa riigi ja tema elanike huvid on lahutamatud ja neid mõlemaid seob üks raskestitõlgitav termin, mida ta kasutas korduvalt: „velitšije“ (suurus, hiilgus, suursugusus).
Lahtisidumine rahvusvahelisest õigusest Üks keskne mõiste, mida Putin ohtralt kasutas enne ja eriti nüüdses kõnes, oli suveräänsus. Suveräänsus ja rahva tahe. Kuidas need kaks asja siis kokku kõlavad? Aga väga lihtsalt – kui rahvusvaheline õigus, tavad ja normid lähevad vastuollu Venemaa rahvuslik-riiklike huvidega, siis on kannatajaks esimene. Ning Moskva isegi ei kavatse vabandada, sest rahvas tahtis nii!
Rahva tahe õigustas Krimmi kaaperdamist. Rahvusvaheline üldsus paneb seda pahaks ja ei tunnusta tulemust? Ja mis siis? Kreml nimetab seda kõiki mängureegleid rikkunud tsirkust referendumiks ja asi vask, köhige palju tahate!
Rahva tahtega kiidetakse heaks ükskõik missugused muudatused Venemaa põhiseaduse teemal. Sh sellesama põhiseaduse enda vastase muudatuse, et Venemaa ei allu rahvusvahelisele õigusele siis ja niipalju, kui seda vaja. Kavatsete seda ka pahaks panna? Aga palun! Kasvõi kolm korda!
Ja kui vaja, siis liidab Venemaa rahvas enda otsusega enda külge mille iganes, olgu selleks nt Valgevene või Vanuatu. Sest et vaata kui rahvusvahelise õiguse ja rahva tahte suusad lähevad risti, siis jääb õigus Venemaa rahvale. Suveräänsele ja targalt õige otsuseni juhitud rahvale.
---
lugu ilmus
siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
