"See on minu süü"

"See on minu süü"

----
Ei ole kõik venemaa elanikud lootusetud kollektivistid, kes loodavad ainult hea tsaari peale ning lubavad oma luhtunud lootuste nimel sellelsamal tsaari-nimelisel võimul vägivallatseda.

Ei ole kõik "moskoviidid" impeeriumi-ihalejad, kelle jaoks NSVL lagunemine on suurim geopoliitiline katastroof.

Ei ole nii, et "Venemaal mõtlevad kõik nii" ja "venelased on kõik sellised". Alljärgnev on suurepärane näide sellest, et see pole nii.

Lühike jupike intervjuust ettevõtjaga Dmitrii Potapenko (mehe tausta võiks avada pikalt, kuid see viiks tähelepanu peamiselt kõrvale)
----

"Kuigi ma olen kohtunud Joe Bideniga, siis minu jaoks ei eksisteeri Ameerikat (Venemaa hädade põhjustajana - KT). Ma saan aru, et 99% ulatuses selles, mis toimub siin riigis sees, olen süüdi mina. Mina isiklikult. Ja need kaasmaalased, kes meil on.

 
Me oleme süüdi selles, et me ei hinda seda süsteemi, mille nimi on valimised. Ka mina ise 1990’tel, NVSL lagunemise järel arvasin, et kõik laabub ise-enesest. Ma ei tegelenud /riikliku/ süsteemi ehitamisega, see on minu süü!

Meie selja taga istunud pagunites inimesed lõid aga peopessa plaksu ja hüüatasid: „võim vedeleb maas“ ja tulemus ongi käes. Meil on võimul inimesed pagunites, kes ei jaga midagi ei majanduses, ei poliitökonoomikas, ei sotsioloogias. Nende unistuste lagi on loss, kelder kullakangitega, akvadiskoteek, litsid ja narkootikumid.

Meie lasksime nad võimu juurde. Isiklikult meie. Mis puutub siia Joe Biden või Obama?
See kõik on meie enda mitt-täiskasvanuks-saamine. Me peame töötama enda kallal, mitte ootama, et keegi meie enda eest midagi lahendaks. See on kõige alus!"

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Biden-Putin / Saksamaa / Hong-Kong

Seekordses saates jutuks kolm teemat:

- kas USA-Venemaa suhted võivad muutuda peale seda, kuid Biden kaudselt nimetas Putinit mõrtsukaks

- mida näitavad Saksamaal alanud "supervalimiste" aasta esimesed valimised 

- mida ja miks tahab Hiina saavutada Hong-Kongi tasalülitamisega?

Saates osalesid Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhina Andrei Titov, heli pani paika Ingrid Jans. Saade järelkuulatav siit

Venemaast Välismäärajas

USA uus president Joe Biden otsustas oma suhteid Venemaaga alustada nö nullpunktist, et mitte luua mingeid kohatuid ootuseid. Paradoksaalselt võib Vladimir Putin seda aga osata hinnata rohkem kui varasemate Ameerika liidrite pehmeid ja segaseid signaale.

Teise teemana oli jutuks Süüria sõda, mis nüüdseks on juba 10 aastat vahelduva eduga kestnud. Hukkunud on pool miljonit, oma kodudest pagenud u 12 mln, kellest "vaid" üks miljon jõudis otsaga Euroopasse. Taaskord paradoks - tegelemaks edukalt selle ja võimalike järgmiste põgenikelainetega, peaksime meie aitama kaasa seniste riikide (sh ka Süüria) tugevdamisele.

Saatejuht Erkki Bahovski, kõnelemas Kalev Stoicescu ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Kataloonia, Armeenia ja Šveits

Seekordses saates kolm teemat: 

- parlamendisaadiku puutumatuse äravõtmine Kataloonia saadikutelt - mida siit saab välja lugeda

- olukord Armeenias - kes nõuab kelle tagasiastumist

- Šveitsis toimus referendum, millega keelati nägude katmine - kuidas see haakub üldise maskikandmise kohustusega?

--

Stuudios olid, nagu ikka: saatejuht Andrei Titov, helirežisöör Ingird Jans, külalistena Harri Tiido ja Karmo Tüür

saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: väikeriikide erisaade

24.veebruaril oli eetris erisaade, pühendatud väikeriikidele maailmapoliitikas.

Mis üldse on kriteeriumid, mille järgi jagada riike väikesteks ja suurteks? Territoorium - vaieldav, nii mõnigi territooriumilt väikene riik on palju nähtavam kui tema suurus lubaks (nt Iisrael on pindalalt kaks korda väiksem kui Eesti). Rahvaarv - samuti vaieldav, ka üsna suur elanikkond võimaldab jääda üsna nähtamatuks. Majandus, patentide või Nobeli preemiate arv?

Kas väiksus võib olla ka eelis? Väidan, et vägagi saab, Eesti suurim E-dulugu ehk e-riik on selle väga hea näide. Mitte spetsiifiliselt Eestil, vaid väikeriigil (mille nimi on juhuslikult Eesti Vabariik) õnnestus lahendada universaalne probleem, millest saavad üsna ühetmoodi aru kõik ülejäänud.

Ja minu keskne väide: väikeriike on alati rohkem kui suurriike. Ning need väikeriigid saavad vormida rahvusvaheliste suhete raamistikku selliselt, et suurus pole oluline. Või noh, pole peamine kriteerium. Väikeste majakate valgus võib olla suundanäitav ka kõige suurematele laevadele.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Heli käänas kuulatavaks Ingrid Jans.

---

saade järekuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kommentaar välisministri kõnele Riigikogu ees

Postimees palus mul kirjutada lühikommentaar Eesti välisministri kõnele

---


Kommentaar välisministri kõnele 2021.02.21


Välisministri kõne Riigikogu ees pole pelk kõneakt, vaid ka üks Eesti välispoliitika instrumente – seda kõnet esitatakse eelkõige välispublikule. Sestap tasub see tekst analüütilise pilguga üle käia.

Esmalt – tegemist on heas mõttes konservatiivse kõnega, mis taaskinnitab Eesti pühendumist senise reeglite- ja institutsioonide põhise maailma kestmisele, tehes seda mitte ainult passiivse osalejana, vaid ka nõudliku „jah“-sõna ütlejana. Üle käiakse kõik meie jaoks olulised ühendused ja poliitikad alates julgeolekust kuni rohe- ja digipööreteni ning see kõik on kena ja protokollikohane.

Kuid teisalt on ka mõned küsimused. Mind väga huvitaks, missuguse sisuga täidab lugupeetud välisminister kõnesse sissekirjutatud mõiste „geopoliitiline Euroopa Komisjon“? Kuidas tõlgendada väljendit: „ka inimõiguste kaitse on julgeolekupoliitika osa“ – kuidas me seda osa Eesti julgeolekust sisuliselt kindlustame? Kuidas tagada, et Kolme mere algatus ei kujuneks eraldusjooneks EL sees? Kas Eesti äridiplomaatia haare on ikka laienenud, kas majandusdiplomaatide arv on pigem kasvanud või kahanenud?

Enda mätta otsast vaadatuna panen huviga tähele, et Venemaa teema on tavapärasest jõulisemalt esil. Kui tihti on analoogsed kõned Venemaa teemat üldse ignoreerinud, siis seekord on naaberriigi nime mainitud suisa 9 korral ning sobilikul moel, kriitika ja lootuse noote ühendades.
----

lugu ilmus siin

Lavrovi ja Haavisto kohtumine

AK küsis hinnangut Soome ja Venemaa välisministrite kohtumisele

---

* Mida näitab Lavrovi ja Haavisto kohtumine?

Venemaa ja Soome välisministrite kohtumine ja eriti sellele järgnenud pressikonverents näitas väga selgelt seda veelahet, mida Venemaa proovib tõmmata suhtlusse Euroopa Liidu kui tervikuga ja Euroopa riikidega eraldivõetult.

Ühest küljest on Venemaa juba pikki aastaid viljelenud pehmelt öeldes üleolevat-pahakspanevat stiili suhtluses Euroopa Liiduga. Moskva vaatenurgast on see ka arusaadav, sest on justnimelt Euroopa Liit see, kes valmistab talle peavalu oma sanktsioonidega nt Krimmi ja Naval’nõi eest.

Teisest küljest tahab Venemaa aga alati näidata, et ta suhtleb väga meelsasti eraldivõetud Euroopa riikidega, pakkudes neile häid suhteid ja/või häid diile. Soome puhul on näiteks siis koostöö Hankikivi tuumajaama teemal ja Lavrov tõi eraldi välja asjaolu, et näiteks Venemaa ja Soome president on aasta jooksul suhelnud suisa viis korda.

* Pekka Haavisto oli oma sõnavõtus Venemaa suhtes kriitiline. Oluliselt kriitilisem kui Joseph Borrell. Mida sellest järeldada?

Soome välisministri esinemine on nüüd siis see hea näide euroopalikust välispoliitikast, kus iga Euroopa Liidu liikmesriik seab ühishuvid ja –väärtused sammu võrra ettepoole enda konkreetsetest huvidest. Haavisto rääkis nii Venemaa rahumeelsete protestide mahasurumisest, Krimmist kui keemiarelva abil mürgitamisest, kuigi tal polnud otsest kohustust seda teha.
---

saatelõik on järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis