Moskva muusikat ei usu

Ma poleks elus arvanud, et kunagi Eurovisioonist kirjutan. Kuid hetkel on seesinane veider konkurss muutunud mitmes mõttes märgiliseks Venemaa jaoks.

Teadupärast võitis Moskva eelmisel aastal Eurovisiooni ja sai endaga sellega kohustuse läbi viia 2009.a. vastav üritus. Kõik oleks ju kena, kui viimasel ajal poleks hakanud sagenema muusikaliste ninanipsude langemine Venemaa tundlikule nosule. Ega kriitika, seda enam iroonilis-sarkastiline kriitika pole kellelegi meeldiv. Kuid enesetõestamise tuhinas ning vägev olla tahtev riik reageerib mõnigi kord armetult üle asjade suhtes, mis pole kõneväärsedki.

Ukraina. Esimene pääsuke sellest sarjast lendas publiku ette juba paar aastat tagasi, täpsemalt 2007.a. Ukraina laulukese näol. Sädelev-sätendavas naisekostüümis mees laulis midagi, mis meenutas „Russia goodbye“. Ning ehkki kõik see mees tõestas hiljem kooris, et tegelikult oli tegemist lihtsalt kõlaliselt sarnase mitte-midagi-tähendava leelotusega „Lasha Tumbai“, võttis Venemaa särinal tuld.

Lõputud arutelud vene kirjutavas, rääkivas ja näitavas meedias tõestasid, kui valusasti haavas vene hinge see, et endine liitlane, nüüd iseolemist üritav naaber julges irvitamisi näidata, et ei karda kunagist impeeriumisüdant.

Gruusia. Läks aeg ja haav hakkas kinni kasvama, kui grusiinid puistasid sellele soola. Gruusia selle aasta Eurovisiooni lauluke kõlas „We don't wanna put in“. Ka keelt oskamata võib aimata, et kõik kuulevad siin hoopis „We don’t want Putin“.

Lugu ise oli üsna kahvatu, kuid tõusnud kisa-kära tõttu otsustas Gruusia üldse mitte osaleda. Karta on, et selline lärm mõjus vastupidiselt soovitule ning grusiinide lauluke sai enam tähelepanu kui ta oleks muidu pälvinud.

Rootsi. Veidrat võistlust Venemaa torkimises jätkas muidu nii neutraalne Rootsi. Nende rahvuslikul konkursil kõlas nö vahepalana tõeliselt eriskummaline lauluke „Tingeling“. Ning ehkki tegu polnud isegi mitte ametliku võistluslooga, paiskus lärm selle ümber taevani.

Nimelt toppis kohalik pullimeeste-muusikute punt ühtekokku kõik, mis vähegi Venemaad meenutab. Balalaikadega vanamehed, sõdurikoor, punatähekesed vulgaarsete tantsutüdrukute tagumikul, nõuka-hümni jupike, matrjoškad, kasakad ja tantsiv karu.

Protestinoote hakkas lendama nagu Vändrast saelaudu, mh koguni Vene saatkonna avalduseni välja. Ehkki süüdistused kõlasid riiklike sümbolite üle ilkumises, arvan ma, et asi on muus. Nimelt kõlab laulus väljend „do svidania Putin“ ning nö videoversioonis vilksatab keegi väga noore Putini moodi kodanik Lenini mausoleumi järjekorras.

Eesti. Ehkki mitte Eurovisiooni raames, kuid eurovisooni teemal on ka eestlased hiljuti hakkama saanud sarkastilise palaga „Rossiija miilajaa majaa“. Kuigi Rootsi analoogist lavaliselt kõvasti kahvatum, saavad loos torgatud nii Putin kui Medvedev, gaasitoru kui Gruusias-käik, muust temaatilisest rääkimata.

Selle artikli pealkiri on ümberöeldud ühest kunagisest kuulsast venekeelsest filmist „Moskva pisaraid ei usu“. Meelde tuleb aga hoopis teine ja veelgi tuntum vene film kolmest musketärist. Kardinal Richelieu ei tahtnud selles kuidagi leppida seletusega, et võimu suhtes iroonilise laulukese autorit ei saa kinni panna, kuna autoriks oli rahvas.

Lõpetuseks – ega ma pole kindel, kas kõik need näited väärivad üldse muusika kõlavat nime, kuid see jäägu juba vastavate kunstikriitikute kommenteerida. Küsimus on hoopis milleski muus – lähedased ja kauged naabrid on muutunud Venemaa suhtes üha iroonilisemaks. Kas Moskva selle iroonia põhjustest ka aru saab?

Karmo Tüür
24.03.2009