Venemaa üheksas aasta

Käesolev, 2009. aasta peaks olema sobiv suuremaks murranguks – muudatuseks Venemaa ja Lääne suhetes. Nii vähemalt arvab Sergei Karaganov, kelle nimi võiks olla tuttav enamikule Venemaa vastu huvi tundjatele.

Nimelt ilmutas Karaganov hiljuti ühes Venemaa juhtivas rahvusvaheliste suhete alases ajakirjas Rossia v global’noi politike (Venemaa Maailma Poliitikas) loo pealkirjaga “2009 – numbrite maagia”.

Asja mõte äärmiselt lihtne: üheksas aasta näikse olevat see, mis toob endaga murrangulisi sündmusi. Või siis sündmusi, mis hiljem osutuvad otsustavaks, isegi kui esmapilgul see nii ei näi.

Pisut kronoloogiat
1919 allkirjastati Versailles’ rahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja, aga surus ühtlasi Saksamaa sellisesse nurka, millest too vägisi välja rabeldes tõi kaasa nii Teise maailmasõja kui palju muudki.

1929 puhkes suur majanduskriis, mis teravdas järsult riikidevahelist konkurentsi. 1939 algas Teine maailmasõda, mis oli kahe eelmise sündmuse loogiline jätk.

1949 loodi NATO, mis Karaganovi järgi pani aluse süsteemsele vastuseisule Euroopas. Samal aastal moodustati Hiina Rahvavabariik, mis näis toona kommunismiohu levikuna, kuid hiljem osutus keskimpeeriumi taastamise alguseks.

1959 algas Havanna vallutamisega Fidel Castro poolt. Ideoloogiline vastasseis muutus mastaapseks ja ühtlasi panid Kuuba sündmused liikvele iseseisvumismõtted Kolmandas Maailmas – protsessid, mis suuresti määravad tänapäeva poliitikat.

1969. aastasse paigutas Karaganov näiliselt pisikese sõja Nõukogude Liidu ja Hiina vahel, mis tõi endaga Hiina ja USA ajaloolise leppimise.

1979 – Iraani islamirevolutsioon ja Nõukogude vägede sissetung Afganistani. Neis kahes riigis ja nende ümber toimuv kujundab otseselt tänapäeva maailmapoliitikat.

1989 – Euroopa kommunismilaagri purunemine: Solidaarsus Poolas, Berliini müüri lammutamine, Tšehhoslovakkia sametrevolutsioon, Nicolae Ceausescu ajastu lõpp Rumeenias. Samal aastal avalikustas serblaste liider Slobodan Miloševitš oma rahvusnägemuse, mille teostumine põhjustas hiljem suuri vapustusi.

1999 tungisid Karaganovi sõnastuses “võidust ja karistamatusetundest joobunud” lääneriigid kallale Jugoslaaviale. Venemaa võttis seda isiklikult ja algas vastandumine Läänega. Vene eliidi poolnaiivne leppimissoov Läänega sai otsa.

Edasises pikemas arutelus jõuab Karaganov järeldusele, et nn külm sõda pole siiani lõppenud ning et 2009 võiks saada selleks hetkeks, mil kaks põlist vastasseisjat omavahel lepivad.

Mida taotleb Venemaa?
Paraku jätab Karaganov märkimata ühe pisikese sündmuse, mis kogu mängu oluliselt muudab. 1999. aasta Moskva elumajade plahvatused, mis tähistasid Vene revanšismi algust. Venemaa taastugevnemise maamärkideks said nii Tšetšeenia kui viimati Gruusia. Kõike seda eelmise presidendi Vladimir Putini selja taha kogunenud jõuseltskonna juhtimisel. Hoolimatul, jõu seadusele tugineval juhtimisel, kuigi samal ajal räägiti seaduse jõust.

Kas 2009. aastaks on midagi oluliselt muutunud? Kas Venemaa ootab Läänelt enda taastugevnemisega leppimist, et jätkata seni tehtut? Või otsib ta rasketes oludes lihtsalt vaherahu? Sellele küsimusele paraku Sergei Karaganov vastust ei anna.

Küll aga ütleb Karaganov otsesõnu välja, et Osseetias andsid Vene väed vastulöögi lõputule NATO laienemisele. Mis muidu oleks viinud suure sõjani Ukraina ümber. Laienemise korral ähvardab Karaganov tuumalöögiga (maksimaalne kahjutekitamine vaenlasele).

Karaganovi loogika on äärmiselt lihtne. Lääs vajab Venemaad uues põhi-lõuna vastuseisus, seetõttu võib Venemaa Föderatsioon dikteerida (rahu)tingimusi. Nõrk koht kogu konstruktsioonis on aga see, et Venemaa pakutav uus rahulepe ehk julgeolekuarhitektuur pole üks dokument, vaid mingite lepete konglomeraat. Ehk siis Medvedevi-nimeline (välispoliitiline) plaan jääb täpselt niisama arusaamatuks kui omal ajal Putini (sisepoliitiline) plaan.

Tundub, et kogu konstruktsiooni taga kumab vana hirm mõjutsooni kaotamise ja lõpuks riigi lagunemise ees. Lahenduseks peaks saama uus kokkulepe piiride muutumatusest ja mittelaienemisest.

Selle hind oleks ilmselt viimaste iseseisvumiste tagasikeeramine: Lääs peaks loovutama Kososvo, Venemaa omalt poolt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Kuid need on juba minu oletused.

Karmo Tüür
13.05.2009