„Misasja te kogu aeg jaurate ajaloo ümber. Jätkem ajalugu ajaloolastele! Lõpetage minevikus elamine, vaadakem parem tulevikku!“ Sellelaadseid soovitusi pudiseb alatihti, kui jutuks tuleb Eesti-Vene suhete ajalooline taust. Ning tavaliselt on soovitaja näol kergelt väsinud kasvataja piinatud naeratus, justkui õpetades sajandat korda lapsele, et „ära torgi elektrijuhtmeid!“Nojah, mis siis ikka, pole ju paha soovitus. Kui poleks mõnda aga. Viimane „aga“ lisandus sellesse ritta mõni päev tagasi, kui Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev allkirjastas järjekordse ukaasi, mis räägib ühe komisjoni loomisest. Selle nimetuse otsetõlge tuleks üsna kohmakas, kuid mõte on järgmine. Luuakse presidendi juures tegutsev komisjon, mis peab võitlema Venemaa huve kahjustavate ajaloovõltsimiste vastu.
Üks rahvatarkus ütleb, et kui tahad mingi asja lahendamist võimalikult edasi lükata, siis moodusta selleks komisjon. Kuid antud juhul peaks see tarkus paika, kui komisjoni moodustamise ülesanne oleks antud mingile kolmanda järgu ametnikule, kes oleks peale aastast punnimist asja vaikselt liiva jooksutanud.
Mõjukas komisjon
Kuid seekord näikse asi olevat pisut teistmoodi. Ukaas ise räägib sellest, et ajaloovõltsimise-komisjon ... vabandust, ajaloo võltsimise vastane komisjon peab andma presidendile soovitusi, kuidas edukalt vastu seista katsetele ajaloo moonutamise kaudu Venemaa huve kahjustada.
Sellest üldsõnalisest ülesandest huvitavam on aga komisjoni koosseis. 28 määratud liiget on kõik äärmiselt huvitavad ja olulised, olgu siis oma nime, senise tegevuse või ametkondliku kuuluvuse järgi. Kõige põnevam näib just see viimane.
Mis on iseloomulik, et kogu seltskonnast ainult kolm kuuluvad nö professionaalsete ajaloolaste hulka – need on erinevate ajalooinstituutide ja fondide juhatajad. Neli komisjonääri kuuluvad nö ühiskonna esindajate hulka (parlament ja ühiskondlik koda), üksteist erinevate ministeeriumite ja ametite tippjuhtkonda.
Kuus inimest on presidendi administratsiooni liikmed, kusjuures komisjoni esimeheks määrati justnimelt presidendi administratsiooni ülem. Presidentaalses riigis kuulub taolistele inimestele ütlemata suur võim. Ning mis eriti põnev – ajaloo-komisjoni kuuluvad välisluure ülem, FSB ehk julgeoleku-ülem, riigi Julgeolekunõukogu asejuht ning sõjaväe kindralstaabi juhataja.
Ajalugu kui riikliku julgeoleku küsimus
Tundub, et ajalugu kuulub Venemaa juhtkonna loogika kohaselt riikliku julgeoleku küsimuste hulka. Võib küll ette kujutada, et kindralstaabi ja eriteenistuste juhid ei hakka ise tegelema mingi dokumendianalüüsiga, kuid nende alluvuses olevatele organitele on see otsene korraldus – asuda tootma vastavaid pabereid.
Oluliseks tuleb pidada ka seda, et Venemaa mängureeglite järgi jõustuvad igasugused ametlikud poliitikad peale vastavate dokumentide publitseerimist riigi ametlikus häälekandjas Rossiiskaja Gazeta. Ukaasi ilmumist saatis selles lehes lühike kommentaar. Artikkel, kus üsna täpselt näidati ära ka nö sihtmärk. Valupunktideks on loomulikult Teine Maailmasõda, sellele eelnev ja järgnev aeg, Jalta kokkulepe ja Ida-Euroopa okupeerimine. Ainsa ning seda kõlavama näitena tuuakse esile Eesti, 20.SS-diviisi veteranide kujutamine Stalini režiimi vastu võitlejatena.
Kõik see seotakse kenasti kokku läheneva tähtpäevaga – järgmisel aastal saabuva Suure Võidu 65.aastapäevaga. Nii et võime olla üsna kindlad, järgneva aasta jooksu saab toimuma üsna järjekindel ajaloovõltsijate ristilöömine. Näidis-ohvergi on juba välja valitud.
Nii et kuidas selle kõige valguses nüüd ikkagi suhtuda soovitustesse mitte kaevata ajaloos? Ning mida me ikkagi peaksime tegema? Mitte reageerima? Või hakkama raginal vastu, tõestades, et me pole kaamel? Või siis kah oma komisjoni moodustama?
Karmo Tüür
20.05.2009
No comments:
Post a Comment