Medvedevi aasta

Täpselt aasta tagasi kirjutasin loo „Venemaa uus nägu“. See oli lugu äsja presidenditoolile tõstetud Dmitri Medvedevist. Nüüd on aasta möödas, nägu pole enam uus. Mis siis on toimunud, kas midagi on Venemaal muutunud?

Medvedevi presidendiks-määramise eel, ajal ja järel oli suurim küsimus – kes jääb tegelikult Venemaa ohje hoidma? Õigemini enne oli veel suurem küsimus – kas eelmine president Vladimir Putin üldse vabastab oma koha? Neid, kes lausa jumalakeeli palusid, et isake jääks ametisse veel kolmandaks ametiajaks, oli küll ja küll. Kuid siiski käitus Putin aumehena – lubas mitte jääda ning nii tegigi.

Kuna aga Putin ei astunud riigijuhtimisest päris kõrvale, vaid kolis ümber peaministri kabinetti (võttes sinna kaasa suure osa võimutäiusest), siis hakkasid kohe tekkima erinevad teooriad, üks huvitavam kui teine. Üks tabavamaid küsimusi kõlab – kas Venemaad juhib kahepäine kotkas või ikkagi kaks erinevat kotkast?

Lootused muudatusteks
Kui riigil on ühe võimukeskuse asemel kaks, siis on loomulik küsimus – kas nende vahel pole tõesti mingit konflikti? Medvedevi professori-poja imago ja Putini tšekisti-kuvand on ju nii karjuvalt erinevad, et erimeelsusi oodata oleks enam kui loomulik.

Medvedevi esimesed sõnad stiilis „vabadus on parem kui mitte-vabadus“ andsidki tuult tiibadesse nendele, kes järjekordselt lootsid Venemaa „normaliseerumist“. Kuid paraku peeti seejuures silmas Venemaa muutumist läänelikumaks, sest seda peeti normiks. Kuid Venemaal jätkub hoopis teistmoodi „normaliseerumine“ – st taas-muutumine vastavamaks kohalikele normidele ja väärtustele.

Need, kes lootsid õigusriigi sündi, jälgivad siiani Hodorkovski kohtuprotsessi. Ning avastavad üllatusega, kui leidlik on ikka süsteem, kui on vaja algatada veel üks kohtuprotsess sama seltskonna üle. Kontroll-kohus, nagu ilguvad küünikud, mängides sõnaga „kontroll-lask“.

Kes lootsid ausamaid ja avatumaid valimisi, said viimati vastu näppe Sotši linnapea valimistega. Nii vastutusrikka koha puhul ei saanud Moskva endale lubada mingeid mänge – nii et võitis loomulikult võimupartei esindaja. Poliitiline süsteem meenutab üha enam nõuka-aega, kus kõik joondub ühe partei järgi. Tõsi küll, nüüd on olemas kas teised parteid, kuid need on kas dekoratiivsed või marginaalsed.

Süvenev tsentraliseerimine
Mitmeski muus mõttes on täheldatav naasemine nõuka-aegse standardiseerituse ja tsentraliseerituse juurde. Boriss Jeltsini aegsest kaootilise, ent demokraatiat-meenutava segaduse ja iseorganiseerumise jäljed kaovad üksteise järel.

Kohalike valimiste kandidaadid kooskõlastatakse Moskvas. Venemaa Föderatsiooni subjekte vormitakse ühetaoliseks, regionaalsete liidrite – kuberneride – valimise asemele tuli otsenimetamine. Kaasmaalas-poliitikaski luuakse vahepeal stiihiliselt paljunenud organisatsioonide asemele/kõrvale standardsed kongressid-koordinatsiooninõukogud.

Muidugi võib küsida, et kui palju on kõiges selles üldse Medvedevi suunavat kätt? Või on lihtsalt tegu Putin-aegsete protsesside jätkumisega? Võtavad ju suured poliitilis-administratiivsed ümberkorraldused aega ning tulemus ilmneb mõnikord alles aastaid peale otsuste langetamist.

Ega Dmitri Medvedev pole tõesti veel palju jõudnud. Isegi Kremli meeskonnast, mida ennem nimetati kollektiivseks Putiniks, on ta välja jõudnud vahetada ainult umbes kuuendiku. Omaette küsimus, et kas ta plaanibki muudatusi või on rahul asjade praeguse kursiga?

Üldistades võib öelda, et mina vähemalt veel muudatusi ei näe. Kuid ühe üle on mul hea meel. Nimelt lõpetasin eelmise aasta kirjatüki sõnadega: „soovitan mitte loota mingisuguse müstilise „uue hingamise“ või veelgi vähem „läbimurde“ saabumist Eesti-Vene suhtes.“ Tuleb välja, et mul oli õigus.

Karmo Tüür
28.04.2009