Valgevene kui kits tikus

Valgevene on parim ja lähim näide selle kohta, miks riigi välispoliitika ei tohi sõltuda ühe mehe tujudest ja sõnadest. Heitlik ja äärmuslikesse asenditesse langev suunaseadmine meenutab tõepoolest kinni tikutatud kitse, kes keti kolinal ühest suunast teise rabeleb.

Valgevene suurimaks ja tihtilugu ainsaks välispoliitiliseks partneriks on Venemaa. Selle suure vennaga langetakse kord sõbralikult kaelakuti ning vannutakse igavest sõprust, kord aga pööratakse solvunult selg ja lajatatakse karmide sõnadega.

Valgevene presidendi Aleksandr Lukashenka mõne päeva tagune sõnavõtt sel teemal oli jälgimist väärt. Rivistades ministreid nagu poisikesi, põrutas ta, et kui ei õnnestu asju ajada Venemaaga, pole vaja nutta ja halada, vaid otsida oma õnne mujal. Tuleb minna sinna, kus Valgevenet veel ei tunta ning kaubelda seal, kasvõi teelusikatäie-haaval suhkrut müües.

See väljend, et partnereid ja krediite tuleb otsida seal, kus „meid veel ei tunta“, on juba irvhammaste poolt kantud batka muude surematute kildude hulka.

Venemaa majandussurve
Kuid eks Valgevene esimesel ja ainukesel otsustajal on ka põhjust raevutseda. Kaubavahetus Venemaaga on langenud eri andmetel 40-60%, samal ajal kui Venemaa enda majandus on langenud „ainult“ 10% ja Valgevenes endas räägitakse koguni 1,5% majanduskasvust. Lukashenka järeldab sellest, et tegu on Venemaa poliitilise käiguga.

Justkui nende sõnade kinnituseks puhkes kahe riigi vahel samal ajal nn piimasõda. Venemaa keelas ära Valgevenest u.500 sorti piimasaaduste sisseveo, väites, et need ei vasta Venemaa standarditele. Valgevene pool vaidleb vastu, et lubadega olla kõik korras ja üleüldse puudutab see keelu-nimekiri kaupu, mida niikuinii Venemaale ei veeta.

Lukashenka, kes on ühtlasi ka oma riigi parim majandus-ekspert, väidab, et kogu asja taga on Venemaa teadlik soov kahjustada Valgevene majandust. Surudes Valgevene ettevõtted rasketesse oludesse, tahtvat Venemaa rikkurid neid hiljem odava hinna eest kokku osta.

Väidetavalt majanduskasvu nautiv Valgevene taotleb samal ajal Venemaa käest laenu 500 mln USD. Veelgi suuremad on lootused Rahvusvahelise Valuutafondi krediidile üldmahus 2,5 mlrd USD. Kui ei tule ühte ega jätku teine, peab Valgevene hakkama tõepoolest müüma ka neid jupikesi oma majanduslikust infrastruktuurist, mille erastamisest varem isegi rääkida ei tahetud.

Kas läände või lääne vastu?

Valgevenet paremini tundvad inimesed väidavad, et ega tegelikult pole Minskil erilist mänguruumi jäänudki. Oma majandust läände või siis veel kaugemale itta ümber suunata võib küll tahta, kuid see ei allu isegi mitte Lukashenka ainu-tahtele. Valgevene tehnika ja muud kaubad pole küll kõige kehvemad, kuid sealsed ettevõtjad pole oma hinna- ja müügipoliitikas iseseisvad ning välis-turud on siiski kõikjal jagatud.

Juhul kui Euroopa tahaks tõepoolest Valgevenet enda poole kallutada ja sisse seada mingit soodusrezhiimi, võiks see ju mingi efekti isegi anda. Kuid kas keegi tahab väga asju ajada heitliku ning ühe mehe suvast sõltuva riigiga?

Eks ole iseloomulik seegi, kuidas end läänesõbra rollis prooviv Valgevene samal ajal tihtipeale nimetab – kilbiks lääne ohu vastu. Sõjaline koostöö jätab küll kohati sama heitliku mulje nagu majanduslik, kuid lähikuudel saavad toimuma sõjalised ühisõppused.

Suurim neist, tingnimetusega Zapad-2009 saab toimuma septembris. Väidetavalt peaks neis osalema kokku 13 tuhat meest ning üheks elemendiks saab olema ühise õhutõrje-tegevuse harjutamine.

Lukashenka jätkab aga seni mängu mitmele kaardile. Paraku jätab aga see ühe-mehe-teater kõrvaltvaatajale väga veidra mulje.

Karmo Tüür
9.06.2009