Arni Alandi küsis, mina vastasin.
---------
Kui vaadata kasvõi Valgevene telekanaleid, võib näha, et Valgevene on võtnud orientatsiooni mitte isegi niivõrd Läänele, kuivõrd Venemaa vihastamisele (a la "Gruusia on meie sõber", "Ukraina on meie sõber", "Valgevene kuulub ajalooliselt läände" jms.). Miks nii?
V:
Kui nüüd väga lihtsalt võtta, siis on tegu klassikalise suhtekolmnurgaga, kus Valgevenel on valida kahe partneri vahel: Euroopa ja Venemaa. Valgevenel on antud juhul võimalik vaadata ja kalkuleerida, mida need ülejäänud kaks tahavad ja mida on valmis pakkuma.
Euroopa on kindlasti huvitatud, et parandada olukorda riigis, mida nimetatakse Euroopa viimaseks diktatuuriks. Euroopa on kindlasti nõus selle nimel tegema Valgevenele mingeid järeleandmisi ja ehk avama ka mingeid võimalusi, eraldama toetusi jne. Kuid Euroopaga suhete parandamise nimel peab Valgevene tegema väga tugevaid muudatusi oma praeguses poliitilises rezhiimis ning kasudki saavad olema suhteliselt kaudsed ja pika-ajalise vinnaga.
Venemaa on aga äärmiselt huvitatud Valgevene hoidmisest oma mõjusfääris. Moskva poolt konstrueeritav mitmepooluseline maailm näeb ette mõjusfääre. Ilma Valgeveneta oleks see mõjusfäär aga üsna veider, see tähendab et Venemaa on nõus tegema suuri pingutusi ja kõvasti panustama, hoidmaks Minskit enda orbiidis. Ning mis ehk peamine – selle suhte hoidmise nimel ei pea Lukashenko tegema ka mingeid korrektuure oma riigi sise-poliitilises korralduses.
Nii et hetkel on minu meelest tegu klassikalise kauplemiskäitumisega, kus Valgevene üritab kõvasti ja näitlikult lärmates oma hinda tõsta. Lukashenko teab, et Venemaa annab selle kõik andeks ning avab oma rahakotirauad – Venemaa majanduslikku toetust vajab aga Valgevene jätkuvalt ning mitte vähem kui Maailma Valuutafondi laenu.
Seega pole Valgevene näitliku läänesõbralikkuse taga midagi muud kui üks lihtne soov – tõsta oma hinda ja pressida välja võimalikult soodsaid pakkumisi. Kui võimalik, siis mõlemalt poolt.
palju sellest AK'sse mahtus, näeb siit.
No comments:
Post a Comment