Venemaa aastal 2009

Taas on käes aeg teha kokkuvõtteid. Nagu ikka, proovin mina teha tagasivaate Venemaa arengutele. Missugune ta siis oli, Venemaa aastal 2009?

Kohe alustuseks tuleb tõdeda, et kirjutada polegi nagu millestki. Ei, sündmusi oli küll – ikkagi suur riik ja juhtus paljugi. Kuid midagi sellist, mis kohe meelde kargaks nagu „aasta sündmus“ ... polegi nagu teist õieti.

Aga eks tuleb siis proovida liikuda mööda tavapärast rada ja vaadata, mis ette jääb. Nagu varemgi, proovin jagada asja kolmeks: Venemaa majandus, sise- ja välisarengud.

Majandus
Esikohale tuleb ilmselt asetada üleilmne nähtus nimega majanduskriis. Ehkki Moskva kippus esialgu ärplema, et see kriis ei puuduta kuidagiviisi Venemaad, läks siiski vastupidi.

Et kukkusid nafta ja teiste energiakandjate hinnad, siis kahanesid nii eelarvetulud kui tuli minna ka reservide kallale. Nafta hinnaks – mis on kujunenud Venemaa sissetuleku parimaks mõõdupuuks – ennustati keskmiselt 100 kuni 250 USD barrelist, reaalsuses kukkus hind vahepeal isegi alla 40 USD.

Kõige selle tulemuseks sai protsess, mida nimetati häbelikult kontrollitud devalveerimine. Ehk siis rubla ostujõu kahanemine. Hinnanguid on erinevaid, kuid tõepäraseimana tundub hinnang 35%. Ehk siis saades sama suurt palka, saab vene inimene osta selle eest umbes kolmandiku vähem kaupa. Samas tuleb tõdeda, et taoline kontrollitud protsess oli kindlasti parem kui see, mis varem Vene majandusest tuttav – stiihiline (hüper-)inflatsioon.

Sisepoliitika
Sisepoliitikas on nö esimest raskem määrata. Kes räägib reformidest sise-, kes kaitseministeeriumis, kuid mina tooksin välja hoopis Pikalevo. See monoasula Leningradi oblastis köitis 2009.aasta kevadel ilma liialduseta mõneks ajaks maailma tähelepanu.

Uudisagentuurid hüüdsid: juhtunud on midagi enneolematut tänasel Venemaal – rahvas võttis oma saatuse oma kätte. Tegelikkuses juhtus minu meelest vastupidi. Linna ainukeste tööandjate seiskumine jättis inimesed palgata ning nood tegid seda, mida alati – pöördusid hea tsaari poole. Ning too tuli ja tegi mida rahvas ootas. Rivistas kohalikud bojaarid üles, käratas batjuška kombel ning kõik sai korda. Justkui. Tegelikult näitab see, et enamik Venemaast pole siiani suutnud end sisemiselt reformida.

Aga kui rääkida poliitikast kui sellisest, siis üha tugevamaks muutub võimu koondumine ühe seltskonna kätte. Nii tugevaks, et praegune president Medvedev pillas hiljuti halvustavalt nö süsteemivälise opositsiooni kohta, et nood on ise ennast asetanud väljapoole süsteemi. Moraal lihtne – ole kas meiega või meie vastu.

Välispoliitika
Olen kohanud seisukohta, et aasta õnnestumine oli Venemaa-USA suhete taaskäivitamine. Ja selle tõestuseks tuuakse USA otsus mitte rajada raketitõrje kilbi elemente Ida-Euroopasse.

Kuid ilmselt on siin viga minus, et ma ei suuda asju samamoodi tajuda. Esiteks tuleb meelde toosama taaskäivitus-nupp. Mäletate sellel olnud kirja: mitte taaskäivitus (perezagruzka), vaid ülekoormus (peregruzka).

Teiseks tuleb meelde hoopiski Venemaa agressiivsemaks muutunud retoorika ja käitumine. Ilmselt 2008.a. Gruusia sõja järelmõjuna andis Venemaa endale seadusliku loa oma kodanike sõjaliseks kaitseks välismaal. Teiseks siiani selgusetuks jäänud taustaga veider jõudemonstratsioon laeval Arctic Sea.

Estica
Mis aga puutub Vene-Eesti suhteid, siis ilmselt tulen siin suurimaks saavutuseks nimetada nn tõekomisjoni loomist Venemaal. Ametliku nimega „Venemaa huve kahjustavate ajaloovõltsingute vastu võitlemise komisjon“ ei ole küll ametlikult suunatud Eesti vastu, kuid vastavates seletavates dokumentides oli Eesti toodud ühe võltsija näitena. Ehk siis sellena, kellega võidelda.

Kogu see tagasivaade sai pessimistlikum kui ma tahtnuks. Aga mis teha, iga aasta ei ole hea aasta. Paraku polnud 2009 hea aasta eriti kellelegi. Aga eks see anna optimistile lootust paremaks tulevikuks!

Karmo Tüür
28.12.09