Venemaa julgeolekudoktriin … 10 aastat hiljem

Venemaa Föderatsiooni president kinnitas uue julgeolekudoktriini 05.veebruaril 2010. Eelmine kinnitati kümme aastat tagasi – 21.aprill 2000. Uut tasub alati hinnata võrdlevalt vanaga, et mis on muutunud ja mis samaks jäänud.

Esimene üldistus, mida saab teha, et tegu ei ole pelgalt vana paberi ümberkirjutusega, vaid üsnagi põhjalikult ümbertöötatud materjaliga. Loomulikult ei saa sedalaadi dokumendid erineda kardinaalselt – pole ju nende kümne aastaga sel määral muutunud ei Venemaa ise ega ka teda ümbritsev maailm. Kuid erinevused on märgatavad.

Esiteks – uus dokument sai mõnevõrra lühem (u.16 lk vana 18 asemel) ja professionaalsem. Uus on „akadeemilisem“, paremini struktureeritud ja vähem-ideologiseeritud. Mida maksab ainuüksi asjaolu, et uues doktriinis ei korrata nõuka-aegset rudimenti „Venemaa rahu-armastavast poliitikast,“ mis olla vähendanud globaalset sõjaohtu, nii nagu seda tehti eelmises versioonis!

Ehk siis uus sõjaline doktriin räägib asjadest veidi lihtsamas ning ausamas võtmes. Kui näiteks 2000.a. tekstis räägiti hämamisi mingitest „sõjalistest blokkidest“, mis Venemaa piiridele lähenedes suurendavad sõjaohtu, siis nüüd kõneldakse otsesõnu NATOst. Seejuures pole suhtumine NATOsse üheselt vaenulik, vaid teda mainitakse nüüd ka kui võimalikku koostööpartnerit.

Venemaa 2010.a. sõjalises doktriinis puudub aga ka märge selle kohta, et tegu oleks kaitseiseloomulise dokumendiga. Tuleb tunnistada, et ka see muudab asju selgemaks – on ju doktriini nimi siiski „sõjaline“ ja mitte „kaitsedoktriin“.

Välis-ja siseohtude loetelu on jäänud enam-vähem samaks. Välise ohuna nähakse mh ikka territoriaalseid pretensioone ja siseohtude hulgas territoriaalse terviklikkuse kallale kippumist.

See-eest on lisandunud üks huvipakkuv moment, mida Venemaa uue dokumendi kohaselt tajub põhilise sõjalise ohuna. Need on Venemaa enda või tema liitlaste lähialadel läbiviidud provokatiivsed jõudemonstratiivsed sõjaliste õppuste käigus.

Keda aga Venemaa peab vajalikuks kaitsta - peale iseenda - kõigi nende ohtude eest? Kui eelmises nimetati ainult SRÜ riike ja eraldi liitlast Valgevenet, siis nüüd on sellele lisandunud ka ODKB ehk kollektiivse julgeoleku leppe osalised. Nojah, siin pole midagi üllatavat, need kaks mõistet kattuvad suuresti omavahel. Lisandunud on ka uus blokk võimalikke liitlasi – need on Šanghai koostööorganisatsiooni liikmed.

Kuid üks rõhuasetus on üsna tugevalt muutunud – selleks on välisriikides asuvate vene kodanike kaitse. Kui kümme aastat tagasi mainiti seda kategooriat vaid põgusalt, siis nüüd korduvalt ja rõhutatult. Venemaa kinnitab nüüdses variandis, et peab õiguspäraseks oma armee kasutamist nende kaitseks väljaspool riigipiire.

Mis siis veel on muutunud? Doktriinist on ära kadunud termin „sõjaväereform“, ehkki alles on jäänud soovitus üleminekuks palgaarmeele. Kadunud on vihje majandusvööndi ja merepõhja kaitsmise vajadusele, kuid alles on jäänud jutud kosmose militariseerimisest.

Tuumarelva kasutamise reeglid jäid üsna sarnaseks. Seda nähakse nii peamise vahendina strateegilise tasakaalu hoidmisel kui ka suurima ohuna sõjalise konflikti puhul. Venemaa jätab endale õiguse kasutada tuumarelva vastusena massihävitusrelvade rünnakule või ka kriitilise ohuna tajutava tavarelvastusega ründe puhul.

Uues doktriinis leidsid muidugi oma kohakese ka nö moodsa aja märksõnad, nagu terrorism ja täppisrelvad, infosõda jne, kuid need olid sees ka eelmine kord. Uuendusena leidis põgusalt äramärkimist viimaste aastate pahe – piraatlus.

Muudatusi on teisigi ning vajaksid ilmselt pigem sõjaväelase kui politoloogi pilguga hindamist. Kuid kui üldistada Venemaa Föderatsiooni 2000 ja 2010 aasta sõjaliste doktriinide erinevusi ja sarnasusi, siis saab ülevaate Venemaa hirmudest ja hoiatustest.

Peamine hirm, mis kajab vastu dokumendist dokumenti, presidendi aastakõnedest sõjaliste doktriinideni – see on territoriaalne terviklikkus. Sellele nähakse ohtu nii seest kui väljast, nii separatismi kui territoriaalsete pretensioonide näol. Rõhutatud muudatus ehk kodanike kaitsmine välisriikides – siin on tegu nö tagantjärele õigustava liigutusega peale Gruusia sõda.

Senisest struktureeritum, vähemideoloogilisem ja pragmaatilisem sõnakasutus jätab igatahes hea mulje. Korduv rõhutamine, et Venemaal on õigus reageerida lähinaabruses toimuvale, muudab aga murelikuks.

Eks paljuski olegi taolised dokumendid mitte nö reaalse tegevus alusmaterjalid, vaid pigem nö signaali saatmine välismaailmale – et vaat mis me asjadest arvame. Lugege läbi ja mõtelge! Enim peavad ilmselt mõtlema Venemaa uues sõjalises doktriinis korduvalt mainitud lähialad.

Karmo Tüür
8.02.2010
------------
lugu ilmus 12.02.2010 ajalehes Den za Dnem