Ehkki koalitsiooniläbirääkimised pole veel lõppenud ning uus valitsus on veel moodustamata, võib väita, et 2011.a parlamendivalimised ei toonud endaga mingit muudatust meie välispoliitikas. Eriti ida- ehk Venemaa suunalises poliitikas.
Tavaliselt suhtun ma üsna halvasti artiklitesse, mis algavad lausetega „toimetaja palus kirjutada, aga mul pole midagi öelda“. Hetkel olen ma ise üsna sarnases olukorras ... ja üsna rahul selle tulemusega. Kohe seletan pisut lähemalt.
Pidin leidma vastuse küsimusele: „Kas möödunud parlamendivalimised võivad midagi muuta Eesti-Vene suhetes, nt piirilepingu teemal?“ Esimene reaktsioon – aruteda selle üle ju võib, aga intriigi selles küsimuses ilmselt pole. Sest vastus näib ju ilmselge! Koalitsioon ju tõenäolisel ei muutu ning miks siis peaks muutuma poliitika?
Kes saaks midagi muuta ...
Kuid proovime pisut sügavamalt mõelda. Eks ole, tundub loogiline mõelda, et kes siis võib saada välisministriks ja et mida see võib endaga kaasa tuua? Kui lasta silme eest läbi kõik võimalikud välisministrikandidaadid Reformierakonnast või IRL'st, siis tule ette ühtegi nö revolutsionääri, kes hakkaks midagi raginal muutma.
Kuid kui isegi mängida mõttega, et aga koalitsioon muutub, kas siis tehtaks midagi teisiti? Kas nt sotsiaaldemokraatliku välisministri poolt aetud välispoliitika oleks oluliselt teistsugune? Vaevalt!
Veelgi enam, ma väidan, et isegi kui välis- või koguni peaministriks saaks keskerakondlane, siis ei toimuks ühtegi radikaalset muudatust. Jah, võib-olla peaks Venemaa pool vajalikuks teha mõni näitlik hea tahte žest, kuid me ei räägi ju Venemaa poliitikast, vaid Eesti omast.
Ma saan suurepäraselt aru, et taoline väide tekitab rasvaseid küsimärke, kuid jään enda juurde. Ma ei näe, et ükski meie parlamendipartei oleks kardinaalselt teistsugustel seisukohtadel meie riiklike huvide suhtes või nende huvide saavutamise vahendite osas. Nüüd, kus valimiseelne tolm on langenud, võivad seda endale tunnistada ilmselt kõik osapooled.
... ja kas peakski?
Kõigest sellest tuleneb ainult üks – ja omamoodi väga positiivne – järeldus. Eesti riik on paljuski valmis saanud, tema poliitilised aluspõhimõtted paika loksunud. Jah, teha on palju, kuid siin on tegu juba sisepoliitiliste vaidlustega: kuidas ühisraha paremini ümber jagada. Kuid välispoliitikas mõttes pole suurematel (ja ka enamikel väiksematel) tegijatel sisulisi lahkarvamusi. Soovitan siiralt kahtlejail pingutada ja teha vahet päevapoliitilise nääkluse ning aluspõhimõtete vahel.
Eesti välispoliitika on ammu institutsionaliseeritud. Inimkeeli: see ei sõltu ühe isiku, isegi mitte ministri suvast, vaid seda juhib terve institutsioonide võrgustik ning arvestatav hulk professionaale. Jah, selline stabiilsus võib näida igavana, kuid on siiski parem kui personifitseeritud poliitika, üle-põlve-murdmine, kus uue isiku tulek võimule muudab kõik.
Lõpetuseks tulen kunstilise liialdusena mõjuva pealkirja juurde. Mulle tegelikult ei meeldi, kui välispoliitikas kasutatakse rinde-terminoloogiat: rinne, läbimurre jne. Kuid antud juhul kõlab kuulsa väljendi parafraseering sobivalt. Eesti välispoliitika idasuunal ei muutu. Vähemalt mitte nende valimiste tagajärjel.
Karmo Tüür
08.03.2011
---------
lugu ilmus venekeelsena DzD veergudel
No comments:
Post a Comment