Venemaal ilmus üks paber millest Postimees kinni haaras. Seejärel küsis. Mina vastasin:)---------------------
Tegemist on ülimalt huvitava dokumendiga. Kui võtta seda teksti ilma allikakriitikata, siis võiks siit teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi. Soov tunnistada oma riigi ja rahva ajaloo pahupoolt kuulub ju vägagi õilsate ideede hulka.
Samas ei soovita aga kellelgi võtta ühtegi poliitilist dokumenti liiga puhta kulla pähe. Eriti veel, kui see publiku ette jõudmine toimub justkui salaoperatsiooni korras, läbi ülimalt vastuolulise allika.
Ühelt poolt tuleb tõdeda, et soov ajalugu nö destaliniseerida, ennast mineviku pattudest lahti rebida on Venemaa intellektuaalses ruumis alati olemas olnud. Enim kõlasid sellised loosungid Gorbatšovi perestroika ajal (siis küll koos kergelt masohistliku enesepiitsutamisega) ning mõningal määral ka varase Jeltsini ajal (siis juba tõsisema ümbermõtestamise sooviga). Nüüd, tinglikult öeldes Medvedevi ajal, on enesepuhastuslikke mõtteid taas vargsi kuulda.
Teisalt aga - sellised soovid pole kunagi olnud ei ajaloolaste, ammugi mitte poliitikute peavoolu hulgas kuigi levinud. See, et nüüd toodi vastutuse võtmise soov välja õiguskaitsja Mihail Fedotovi ja tema töörühma sõnadega, on üsnagi kõnekas.
Jättes endale õiguse pisut kahelda kogu meediakära aluseks olevas dokumendi autentsuses, kommenteeriksin ma asja nii.
Venemaal eksisteerib poliitiline soov eraldada „kärbseid kotlettidest“, kui pruukida Vladimir Putini kasutatavat lendlauset. Ehk siis eraldada vene rahva kangelastegu ja režiimi kuriteod. Nii Lenin kui Stalin püütakse viia piltlikult öeldes sulgude taha, jättes kõlama vaid vene rahva suur võit. Riigi enesemõtestamise seisukohast on see ülimalt adekvaatne samm, ehkki riskantne. Lihtsam on müüa mingit müüti suurte ja kõlavate nimede kontekstis kui väljaspool neid.
Siin jõuamegi kogu konstruktsiooni kõige nõrgem koha juurde. Väidetavalt peaks taoline enesepuhastus vähendama Venemaa eliidi/võimu/režiimi ja rahva võõrandumist. Ehkki teoreetiliselt võib see isegi õige olla, kuid seda ainult pikaajalises perspektiivis. Lühiajaliselt kutsub see aga esile terava vastureaktsiooni – mida muuseas on vene blogosfääris juba näha (nt siin ja siin)
Nii et mina võtaksin seda paberit kui omamoodi proovipalli, katset kombata reaktsiooni. Venemaa muutumisse kohe ja praegu uskuda ju võib, kuid see on pigem soovmõtlemine. Kui lõpuks maetakse maha Lenin (mida ennustasin juba 2010.aastaks), siis hakkan ka mina uskuma kavatsuste tõsidusse.
-----
Lugu ilmus PM portaalis.
No comments:
Post a Comment