Venemaa propagandamasin töötab täispööretel, üha uuesti
ületades oma seniseid saavutusi, asudes Krimmi kampaania ajal kasutama mitte
lihtsalt hästituntud demagoogilisi võtteid, vaid häbitut lausvalet ja
hirmutamist (nt omamoodi maamärgiks muutunud meeldetuletus, et Venemaa on
võimeline muutma USA radioaktiivseks tolmuks). Jääb tunne, nagu oleks
kogenematu juht vajutanud masinal gaasipedaali põhja ning pedaal on kinni
kiilunud.
Kuid kas saab tolle hirmutava masina operaatoreid süüdistada
kogenematuses? Vaevalt küll. Mida tahetakse siis saavutada? Üleüldine
sõjavaimustuse kodus on ju niikuinii olemas, milleks niivõrd siis üle
pingutada?
Ülemäärane energia mille nimel?
Vägisi jääb mulje, et omaenda varjust üle hüppamine käib
mitte kodupubliku, vaid välismaailma tähelepanu võitmise nimel. Ja seda mitte
niivõrd sooviga panna välispublikut ennast uskuma, kuivõrd ehmuma. Hirmunud
inimesega on lihtsam manipuleerida.
Loomuliku reaktsioonina on kuulda üleskutseid, et taolised
Riikliku Vale levitamise kanalid tuleks kinni panna, kaitsmaks enda ja oma kaaskondsete
meeli. Kas see on aga mõistlikuim samm?
Inforelvaga võitlemisel tuleb tegutseda pisut teisiti kui nn
kineetilise sõja tingimustes. Jõuline blokeerimine ei pruugi olla kõige
mõistlikum tegu.
Keelamise nõrkusest
Tuletagem meelde nõukogude aegu. Absoluutne infosulg ... ei
olnud absoluutne. Mõtlemisvõimeline inimene leidis üles kui mitte põranda-aluse
samizdat trükised ja välismaised
raadiokanalid, siis omandas vähemalt võime lugeda ridade vahelt.
Praegusel infotehnoloogilisel ajastul on info blokeerimine
veelgi tulutum – isegi Hiinas ei tulda sellega tegelikkuses toime. Mõtlevad
inimesed leiavad alati oma võimaluse keeldudest mööda minna.
Mis aga veelgi olulisem – keelamine loob keelatule eelised.
Märtri oreool (tõerääkimise eest karistamine, „meie omi pekstakse“ jne) annab
keelatule lisavõimalusi ning marginaliseerib keelajat (ta on nõrk, pole
vastuargumente).
Targem pakub alternatiivi
Selle asemel soovitan ära kasutada juba olemasolevat
algatust – pakkuda alternatiivset sõnumit. Neid inimesi, kes tunnevad end
Venemaal lämmatatuna totaalsest propagandast ja patriootilisest
sõjahüsteeriast, sise- ja välisvaenlaste otsimisest ja konstrueerimisest, on
üha rohkem.
Märkimisväärne hulk akadeemilisi vabamõtlejaid, ajakirjanikke,
lihtsalt ettevõtlikke ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi otsivad pääsu sellest,
mida nad ise nimetavad kohutava nimetusega „fašismi poole liikuv mentaalsus“.
Venemaa aktsioon kutsub esile paratamatu reaktsiooni.
Vabanemas on hulk vaimset energiat ja konkreetseid tegijaid, kes on suutelised
ja tahtelised panustama vaba inforuumi arengusse, tootma kvaliteetset
alternatiivi ühekülgsele propagandale. Minugi poole on pöördunud seni Venemaal
töötanud inimesi kes otsivad endale uut väljundit, rääkides lämbumistundest.
Mõistliku mastaabi küsimus
Peamine probleem on mõistagi selle alternatiivse infokanali
jaoks piisavate ressursside leidmine. Oletan, et mõistlikuim oleks ühtse
venekeelse portaali loomine kolme Balti riigi või isegi veelgi laiema regiooni
baasil. Venekeelne peab see olema juba kasvõi selleks, et esimesena ei tuleks
venekeelsetes otsingumootorites Eesti-teemalisele vastena agentuur Regnum.
Olemata meedia-ekspert, veel vähem selle valdkonna
majandusliku poole tundja, ütlen intuitiivselt, et individuaalne ponnistus on
antud hetkel läbikukkumisele määratud, kuid ühispingutus võib täiesti toimida.
Edasise arutelu algpunktiks soovitan tagasi tulla selle
kirjatüki alguses mainitu juurde – blokeerimine pole efektiivne, mõttekam on
vastaspoole energia ära kasutamine. Venemaa propagandamasin lajatab hetkel
lahmivalt ja ülemäärase jõuga. Kas suudame seda enda kasuks pöörata?
PS. Toimetusega nõu pidades otsustasin siiski lahti
kirjutada ka pealkirja. Tegu on vana mõistuloo „Hukata mitte armu anda“
ümbersõnastamisega. Kuhu panna komakoht, sellest sõltub mõnikord uskumatult
palju.
Karmo Tüür
03.aprill 2014
--------
lugu ilmus EPL'is
--------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment