Krimmi kriis ja julgeolek

Ühendus Avatud Vabariik korraldas ürituse "Ukraina julgeolek peale Krimmi kriisi", millel kõnelesid Merle Maigre ja teie alandlik teener :)

Panen siia üles oma vastuste teesid:

- Mida tuleb antud kriisist õppida, et seista tulevikus sarnastele agressioonidele tõhusamalt vastu?

1 – ajalugu pole lõppenud. Jutt pole ainult mingist abstraktsest „ajaloo ümberkirjutamise soovist“ – igasugune ajaloo kirjutamine on ühtlasi selle ümber kirjutamine. Ajaloo lõpu idee oli kantud arusaamast, et kõik riigid ja rahvad on jõudnud ühetaoliste väärtus-süsteemide juurde ja konfliktide algpõhjus on kadunud. See pole nii.

2 – konventsionaalse sõja oht pole kuhugi kadunud, ta on vaid hämustunud. Selle hämustumise parimaks näiteks on „uus normaalsus“, kus seniste kokkulepete vastaselt on võimalik kasutada ka tunnusmärkideta sõdureid.

3 – infosõja osakaal on suurenenud. Et igasuguse „kineetilise sõja“ juures kasutatakse ka infosõja komponente – selles pole iseenesest midagi uut. Paanika ja kuulujuttude külvamine vaenlase ja liiitlaste hulgas on aegade algusest olnud üks vahendeid. Nende vastu võitlemise juures tuleb aga ÜLIMA tähelepanelikkusega jälgida, et ei laskutaks primitiivsesse infosulgu. Lihtlabane ärakeelamine võib mängleva kergusega anda võidu teisele poolele.

- Mis on Euroopa Liidu ebakindluse taga? Kuidas mõjutab Euroopa julgeolek Ukraina julgeolekut?

Euroopa Liit on majandusliku koostöö instrument, millel siiani pole olnud sisuliselt välispoliitika ajamise kogemust. Ehkki Ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika on olnud algusest peale üks deklareeritud peasuundi, pole see sisuliselt siiani toiminud. Nii et praegu on tegu esimeste ebakindlate sammudega nagu vastsündinud vasikal.

Iga kord kui küsite „miks Euroopa Liit käitub nii või teisiti“ soovitan küsida uuesti, asendades „Euroopa Liit“ Eestiga. Miks Eesti käitub nõnda, kas Eesti käitumine vastab parimal moel Eesti enda rahvuslikele / riiklikele huvidele?

Julgeolekust. Esimese hooga soovitaks küsida vastupidi – kuidas  mõjutab Ukraina julgeolek meid kõiki (sest meie olemegi Euroopa) – kuid niipidi küsituna on tegu ehk isegi huvitavama mõttega. Kui Euroopa ise muutub piisavalt julgeks, enesekindlaks ja omaenese julgeolekut piisavalt tagavaks, siis saavad sellest tuge ka meie partnerid, olgu siis Ukrainas, Gruusias või Moldovas. Me ei saa jääda ainult välisele (loe: USA) abile ootama, vaid peame suutma teha omavahel sisulist koostööd julgeoleku valdkonnas. Eesti jaoks tähendab see eelkõige Läti, Leedu ja Soome ning Põhjamaade omavahelist võrdväärset pingutust.

- Kuidas ehitada edasi suhteid Venemaaga?

Esiteks – oluline täpsustus – mitte Venemaaga, vaid Putini režiimiga. Väga palun iseennast ja teisi mitte teha seda pidavat jõhkrat üldistust stiilis: „ah need venelased nad on kõik sellised“ ja mitte panna võrdusmärki Venemaad asustavate suurepäraste inimeste ja agressiivse neoimperialismi ilmingute vahele.

Teiseks – edasine sõltub suuresti Kremli käitumisest. Vladimir Putin võimustus kodusõja najal Tšetšeenias. Esimese päris oma sõjani Gruusias läks tal aega 8 aastat. Nüüd 6 aastat hiljem annekteeriti Krimm. Võitlev eurasianistlik impeeriumimeelne retoorika muudab väga keeruliseks normaalse võrdpartnerliku suhtluse.

Kuni kõrvalkorteris elav naaber jätkab oma kodus laamendamist ja teistes naaberkoterites elavate rahvaste survestamist ning nende keldribokside ja rõdude eneselehaaramist, ei ole võimalik jätkata suhet „business as usual“.

- Millist lõimumispoliitikat vajab Ukraina ja ka Eesti, et kindlustada julgeolekut?

See on väga hea küsimus, kuid alustuseks soovin tähelepanu juhtida ühele loogikaveale, mis on selle esitamisel tehtud. Nimelt lähtub taoline küsimus eeldusest, et meie oleme teinud midagi valesti, me peame ennast parandama, vastasel juhul järgneb Venemaalt õiglane karistus. Tegelikkus on paraku selline, et me võime kasvõi pea peal seista, loobuda üldse eesti keele kasutamisest, kuid see ei muuda ära Kremli süüdistusi meie aadressil. See on lihtsalt üks instrument osa laiemast taktikalisest mängust. Kui vaja, siis tekitatakse kinnimakstud taskuorganisatsioonide ja lihtlabaste provokatsioonide abil juurde uued valupunktid, mida edasi ära kasutada.

Kuid nüüd küsimuse sisu juurde. Eelräägitu ei tähenda seda, et lõimumispoliitika poleks oluline ja et sellel poleks oma julgeolekumõõdet. Aga me ei pea seda üles ehitama Venemaa huve ja soove silmas pidades, vaid omaenda ühiskondlikku elukvaliteeti tõstes. Kõige lihtsam lõimumispoliitika on hea elujärg, kuigi ka see pole universaalne võluvits – tasub vaadata kasvõi Londoni või Pariisi äärelinnu.  Sellest olulisem on kõigile ühiskonnaliikmetele võrdsete tegutsemis- ja eneseteostamisvõimaluse pakkumine, kuid edasi peavad needsamad liikmed juba ise tegutsema. Õnnelik olemine on individuaalne projekt, riik ei saa siin sekkuda. Riik saab ette anda vaid raamid, mille sees tegutsemine on heaks kiidetud ja millest väljumine pahaks pandud. Kui kitsad või laiad need raamid peaks olema, see on aga juba sootuks teise arutelu ja teise profiiliga spetsialistide teema.

Üldistuseks. Kahjuks pole konfliktid, sh sõjalised kokkupõrked kuhugi kadunud ja vaevalt et ka kaovad. Nö kineetilise relva kõrval muutub aga üha olulisemaks, kui isegi mitte peamiseks inforelv. Peamine on mitte laskuda primitiivsete keeldude ja diktaatorlike käskude tasandile, ülejäänuga saab ehk hakkama.

Tulemuslikuim infosõda on see, kui sa ei mõista, et oled juba kaotanud ning isegi ei taju et oled rünnatud.

Suuremad venelaste kogukonnad välismaal

Ukraina	8 334 141	(2001, rahvaloendus)
Kasahstan	3 793 764	(2009, rahvaloendus)
USA	3 072 756	(2009, rahvaloendus, venelaste järeltulijad)
Usbekistan	1 199 015	(2000, hinnang)
Valgevene	785 084	(2009, rahvaloendus)
Läti	556 422	(2011, rahvaloendus)
Kanada	550 520	(2011, rahvaloendus, venelaste järeltulijad)
Kõrgõzstan	419 600	(2009, rahvaloendus)
Moldova	369 488	(2004, rahavaloendus)
Eesti	324 431	(2013, statistikaameti andmeil)
Suurbritannia	300 000	(2006, hinnang, venelaste järeltulijad)
Türkmenistan	297 319	(2000, rahvaloendus)

------
pilt võetud siit