Putin kui Uue Keskaja (soov-)mõtleja

Kallid keskaja uurijad. Enne kui lugema asute, palun ärge otsige siit otseparalleele "päris" keskajaga :)

--------------

Vladimir Putini tegutsemine Ukraina kriisi käigus, eriti Krimmi annekteerimise osas, on pannud paljusid küsima: "kas ta on kaotanud sideme reaalsusega?" See dotseeriv küsimus lähtub universaalsele tõele pretendeerivast hoiakust, mille kohaselt Vestfaali/Versailles süsteem on nö normaalsus ja kõik muu sellest kõrvalekalle. Teisisõnu - konkureerivate rahvusriikide süsteem, mille sisemisest konkurentsist tulenevat sõjaohtu üritavad ohjata rahvusülesed ühendused, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu.

Ehk oleks asjakohasem küsida: "missuguses reaalsuses Putini meeskond eelistab end kehtestada?" Rahvusvaheliste suhete süsteemis võib olla küll väljakujunenud status quo, kuid keegi ei saa eeldada, et kõik mõtestavad seda olukorda ühtemoodi.

Lääne „normaalsus“ ja Uus Keskaeg

Lääne tsivilisatsioonile (mida iganes see ka sisemiselt ei tähendaks) näikse olevat omane rahvusriikluse ja rahvusülesuse põhimõtete sümbioos. Selle kohaselt on rahvusel õigus pretendeerida riiklusele ja see riiklus ka omakorda delegeerida endast ülespoole. Seejuures pole oluline, kas tegu on rahvusega selle sõna etnilises või riiklikus tõlgenduses (nationstate vs state nation).

Selle modernse (rahvusliku) ja postmodernse (rahvusülese) tõlgenduse kõrval eksisteerib paralleelselt aga ka teisi, millest antud hetkel oluline nn Uue Keskaja kontseptsioon, milles riiklusele omistatakse premoderne väärtus. See tähendab, et riigiloome aluseks ei pruugi olla identiteet, mingid jagatud väärtused, vaid selleks võib olla ka lihtne lojaalsus. Lojaalsus suveräänile, religioonile, pangale või lihtlabaselt jõule.

Venemaa tunneb end Lääne poolt ahistatuna

Soovimata minna liiga sügavale teoretiseerimisse, tõden lihtsalt – Putin ja tema taga hetkel olev nõunike/kõnekirjutajate/ideoloogide seltskond tunneb, et Lääne poolt universaalseks peetav postmodernsusesse ehk rahvusülesusse kulgev rahvusvahelise elu korraldus mõjub Venemaale ahistavalt. Et Lääs muudab Venemaad pisemaks, tõrjudes ta nö realiikmete hulka, andes vaid ühe koha laua ääres. Kuid Venemaa ei saa olla „üks paljude seas“, vähemalt mitte see Venemaa, milles nemad elavad.

Seetõttu ongi Kremli peremees maailmale vastu hakanud, nö „kaotanud sideme reaalsusega“. Täpsemalt aga – Putin tegeleb oma reaalsuse konstrueerimisega, omistades sellele samasugust universaalset jõudu nagu arvab endal olevat Lääs. Lavrovi sõnad: „toimub vana maailmakorra ümberformateerimine, see on valulik protsess“ kõlab kui selle soovi omamoodi kvintessents. 

Putin kui uue Uue Maailmakorra kehtestaja?

Kollektiivne Putin soovib olla kui mitte Uue Keskaja esimõtleja, selle kehtestaja, siis vähemalt ärakasutaja. Läänemaailma liikumine postmodernse rahvusülesuse poole tekitab loomulikult vastuseisu sellesama Lääne enda sees. Euroopa paremäärmuslaste kaasamine on seetõttu Kremli jaoks loomulik käik (vt Krimmi nn referendumit vaatlema kutsutute nimekirju).

Krimmis ja Ida-Ukrainas ning Moldovas toimuva ajaline kokkulangemine reas Euroopa riikides toimuvate iseseisvusreferendumitega (Veneetsia, Kataloonia, Šotimaa) on küll ilmselt pelk juhus, kuid see vaid toidab Kremli ideoloogide mõtteveskit.

Kolm eeldust ja soovitud järeldus

Putini ideoloogide peades näikse olevat kinnistunud kolm eeldust ja sellest tulenev järeldus.

Esiteks veendumus, et postmodernsusesse sukelduda üritav Lääs on sisemiselt nõrk ja manduv (Geiroopa kui absoluutse jätkusuutmatuse sümbol Venemaa retoorikas). Teiseks oletus, et kogu see postmoderne jura on vaid suitsukate ning tegelikult tugevdab põlisvaenlane USA selle abil oma globaalset mõjuvõimu. Kolmandaks – nii esimene kui teine on tegelikult ka Läänes piisavalt sisepingeid tekitav, et seda saab ära kasutada.

Järeldus kõigest selles on imelihtne: Venemaal on viimaks ometi aeg olukord ära kasutada ja end kehtestada. Pakkuda postmodernsusest väsinud Läänele ja sellestamast hirmunud lähivälismaale uut võimalust – olla lojaalne. See on ju palju lihtsam! Tulla eksirännakult tagasi turvalisse premodernsesse maailma, kus on selged käsuliinid ja varustuskanalid (loe: isikliku rikastumise allikas ehk juurdepääs riigikassale).

Miks ma aga nimetasin pealkirjas Putinit soovmõtlejaks? Sest minu meelest näitab maailmakogemus, et tagasipöördumine „vana hea aja“ juurde pole kunagi õnnestunud.

Karmo Tüür

12.aprill 2014

-------

Lugu ilmus ingliskeelsena siin