Põhi-lõuna konflikti olemus

Kui modernse aja konflikt toimus põhiliselt riikide vahel, siis nüüd on konflikti allikaks ja selle

kandjaks pisut teistsugused jõud. Väga lihtsustatult - varem toimus sõda, kui üks riik tahtis teiselt midagi, olgu see siis maad või lihtsalt varasid. Nüüd on konflikti tõukejõuks puudus ning puudustundjad ründavad riike, millel neid ressursse on või vähemalt näikse olevat.

Juba paarkümmmend aastat tagasi hakkas välja joonistuma muster, kus ühel pool oli nn „kuldne miljard“ ehk tinglikult põhjapoolkera riigid ja nende asukad. Teisalt aga ekvatoriaalvööndisse kuhjunud mass, mis toona oli u 5 mlrd, nüüd vist juba üle 6. Ja tollel seltskonnal ei jagu ei vett, maad ega leiba. Ja mis peamine – neil on nüüd teadmine, et mujal elatakse paremini ja sinna saab kohale minna. Relvaga või ilma.

Nii ongi uue konflikti põhiolemuseks tinglikus Lõunas kuhjunud pinged ... ja ei saa salata, et nn Põhi on neid pingeid ka kaasa torkinud. Kas need pinged rüütavad end etniliste või religioossete konfliktide kesta, polegi niivõrd oluline. Oluline on see, et seal on olemas kriitiline mass inimesi, kes tahavad olukorda muuta. Nüüd ja kohe, mitte seniste usukuulutajate poolt lubatud paradiisis ja/või kunagi hiljem saabuvas Kalifaadis.

Uus seltskond, kes praegu kõigil pinnuks silmas, on nn islamiriik, mis pakubki „lihtsat ja efektiivset“ lahendit, väljapääsu kogunenud ängile. Kalifaat siin ja nüüd. Püha sõda kõigiga, kes kalifaadile vastu on. Ning selle loogika järgi on kalifaadile vastu omal paradoksaalsel moel ka Lähis-Ida enda riigid (mis, tuletagem meelde, on suuresti kunstlikud moodustised) ja nende praegused eliidid, mis ei taha oma positsioone loovutada. Ja loomulikult Euroopa ja „Suur Saatan“ ehk USA, kes ei lase nn pühal riigil (mis ei ole ei püha ega riik) võidutseda.

Kuid jättes detailid kõrvale, on suur pilt siiski lihtne. Ühel pool on riigid, kes üritavad praegust korda ja senist ressursside jagamise skeemi laias laastus säilitada. Teisel pool mitteriik ehk halvasti ohjeldatav vaesus ja viha, ahnus ja hirm. Pange kokku kõik teile juba niigi tuntud märksõnad – ressursisõjad, demograafiline ebaühtlus, migratsioonivood jne. Mida te näete? Kuum, pulbitsev mass lõunas ja loid ning mugav seltskond põhjas.

Rahvus ja rass pole siinkohal olulised, isegi usuline kuuluvus on teisejärguline. Kõiki neid võib ära kasutada masside käimatõmbamiseks ja märgistamiseks. Oluline on see, et ühel pool on ja teisel pool ei ole. Klassikaline revolutsiooniline situatsioon, võib kõvera muigega konstanteerida. 

Selle blogi seisukohalt on aga vajalik küsida - mis poolel on siis Venemaa? Kas ta saab endale lubada olla "mitte-põhi?" Kas ülejäänud tinglik "Põhi" saab endale lubada kaotada Venemaad selles vastasseisus?

-----------

pilt siit ja peegeldab vaid ühte konflikti tahku