Eile sai sel teemal räägitud Vikerraadio Uudis+ eetris (kuulatav siit) ja täna hommikul Terevisioonis (vaadatav siin vahemikus 01:45-01:53).
Lühidalt mõned teesid:
---------------
* 10 kuud tagasi G20 tippkohtumisel Austraalias oli Putin nagu persona non grata. Keegi suurriikide juhtidest ei tahtnud temaga kohtuda. Nüüd ÜRO Peaassambleel on kõigil huvi Putini vastu. Sest rahu Süürias ja võitlust ISISe vastu ei saa ilma Venemaata. Mis see siis on? Business as usual või kuskil edu saavutamiseks tuleb leppida järeleandmistega mujal?
Tuleb tunnistada ete Venemaa on edukalt kasutanud nö väljapressimistaktikat Lääne suhtes. Või õigem oleks isegi öelda „sissepressimis-taktikat“, sest Venemaa on ennast Lähis-Ida’ toimuvasse protsessi edukalt sisse pressinud, muutes ennast oluliseks osalejaks. Mingil määral meenutab see Vene dessanti Prištinasse 1999.a, kui Venemaa muutus korraga (vähemalt hetkeks) osaliseks Kosovos toimuvas.
Väita aga, et ilma Venemaata on rahu saavutamine Süürias võimatu – noh see on pisut kunstlik. Rahu selles piirkonnas on nii ehk naa väga ajutine nähtus. Venemaa kasutab lihtsalt väga lihtsalt kahte momenti: retoorilist väidet et legitiimset valitsejat ei tohi kukutada (maailma ajalugu seda väidet ei kinnita) ning et Süüria praeguse presidendi Assadi väed on ainsad mis suudavad IS-nimelise terroriorganisatsiooni vastu võidelda. Viimane väide vastab tõele ainult osaliselt, sest Assad on ühtlasi ka põhjus, miks nn Islalmiriik üldse sealkandis laamendab.
* Obama mainis oma kõnes ikkagi Ukraina ära. Kuidas, millisena Sina näed sellises olukorras USA-Venemaa koostööd Süürias? Putini ja Obama nägemus Assadi režiimile, vähemalt sõnades, on kardinaalselt erinevad.
USA-Venemaa avalikku koostööd Süürias on pisut keeruline ette kujutada. Asi selles et pooled on diametraalselt erineval seisukohal. USA nägemuses peab Süüria praegune president ametist lahkuma, kuna ta sõdib omaenda rahva vastu. Venemaa arvates peab Assad aga jätkama, kuna ta on a) seaduslik valitseja ja b) terrori ohjeldaja.
Selline avalik vastasseis pole aga kunagi olnud takistuseks sisulisele koostööle. Moskva oli üks NATO manajaid Afganistaani-kampaania ajal, kuigi tegelikkuses toimus koostöö nii mis mühises (avalikkusele on teada Venemaa toetus NATO’le vähemalt logistika valdkonnas).
* Putini kõne. Kuidas hindad? Loodeti enamat.
Kui vaadata kõne ülesehitust puhtalt ülesehituslikult, siis tuleb öelda: „hästi tehtud!“ Esines nii kriitika teiste suhtes („Kas te ise saate aru, mis te olete korda saatnud“) kui ka ettepanek olukorrast väljatulemiseks (laialdase terrori-vastase koalitsiooni moodustamine). Kui aga vaadata sisu, siis teistsugune pilt. Nn uue „hitlerivastase“ koalitsiooni moodustamine on moodustamine, kui USA näeb „hitlerina“ Assadi, Moskva peab Assadi aga päästjaks ja seega koalitsiooni osaks või vähemalt liitlaseks.
* Venemaa viimaste kuude välispoliitika: jõulisem tegutsemine Süürias, Assadi režiimi toetamine; vaiksem, tagasihoidlikum tegutsemine Ida-Ukrainas. Mida näitab?
Eks see on üks levinumaid läbirääkimis-taktikaid, et mitte öelda väljapressimis-taktikaid, nimelt hea ja halva võmmi mängimine. Kord näidatakse hambaid, siis naeratatakse. Kogu arvestus läheb sellele et teine osapool on valmis naeratava (endale kasulikuma) näo nimel unustama kõike halba. Ehk siis antud hetkel ISIS’e vastase võitlemise nimel leppima Ukrainas toimuvaga kui nö paratamatu kaasneva halvaga.
Teine võimalik seletus – Moskval ei jätku ressursse kahel rindel sõdimiseks. Paisates vägesid ja ressursse Süüriasse peab ta järsult kahaneva eelarve tingimustes kokku hoidma Ukrainas toimetamise arvelt.
Lühidalt mõned teesid:
---------------
* 10 kuud tagasi G20 tippkohtumisel Austraalias oli Putin nagu persona non grata. Keegi suurriikide juhtidest ei tahtnud temaga kohtuda. Nüüd ÜRO Peaassambleel on kõigil huvi Putini vastu. Sest rahu Süürias ja võitlust ISISe vastu ei saa ilma Venemaata. Mis see siis on? Business as usual või kuskil edu saavutamiseks tuleb leppida järeleandmistega mujal?
Tuleb tunnistada ete Venemaa on edukalt kasutanud nö väljapressimistaktikat Lääne suhtes. Või õigem oleks isegi öelda „sissepressimis-taktikat“, sest Venemaa on ennast Lähis-Ida’ toimuvasse protsessi edukalt sisse pressinud, muutes ennast oluliseks osalejaks. Mingil määral meenutab see Vene dessanti Prištinasse 1999.a, kui Venemaa muutus korraga (vähemalt hetkeks) osaliseks Kosovos toimuvas.
Väita aga, et ilma Venemaata on rahu saavutamine Süürias võimatu – noh see on pisut kunstlik. Rahu selles piirkonnas on nii ehk naa väga ajutine nähtus. Venemaa kasutab lihtsalt väga lihtsalt kahte momenti: retoorilist väidet et legitiimset valitsejat ei tohi kukutada (maailma ajalugu seda väidet ei kinnita) ning et Süüria praeguse presidendi Assadi väed on ainsad mis suudavad IS-nimelise terroriorganisatsiooni vastu võidelda. Viimane väide vastab tõele ainult osaliselt, sest Assad on ühtlasi ka põhjus, miks nn Islalmiriik üldse sealkandis laamendab.
* Obama mainis oma kõnes ikkagi Ukraina ära. Kuidas, millisena Sina näed sellises olukorras USA-Venemaa koostööd Süürias? Putini ja Obama nägemus Assadi režiimile, vähemalt sõnades, on kardinaalselt erinevad.
USA-Venemaa avalikku koostööd Süürias on pisut keeruline ette kujutada. Asi selles et pooled on diametraalselt erineval seisukohal. USA nägemuses peab Süüria praegune president ametist lahkuma, kuna ta sõdib omaenda rahva vastu. Venemaa arvates peab Assad aga jätkama, kuna ta on a) seaduslik valitseja ja b) terrori ohjeldaja.
Selline avalik vastasseis pole aga kunagi olnud takistuseks sisulisele koostööle. Moskva oli üks NATO manajaid Afganistaani-kampaania ajal, kuigi tegelikkuses toimus koostöö nii mis mühises (avalikkusele on teada Venemaa toetus NATO’le vähemalt logistika valdkonnas).
* Putini kõne. Kuidas hindad? Loodeti enamat.
Kui vaadata kõne ülesehitust puhtalt ülesehituslikult, siis tuleb öelda: „hästi tehtud!“ Esines nii kriitika teiste suhtes („Kas te ise saate aru, mis te olete korda saatnud“) kui ka ettepanek olukorrast väljatulemiseks (laialdase terrori-vastase koalitsiooni moodustamine). Kui aga vaadata sisu, siis teistsugune pilt. Nn uue „hitlerivastase“ koalitsiooni moodustamine on moodustamine, kui USA näeb „hitlerina“ Assadi, Moskva peab Assadi aga päästjaks ja seega koalitsiooni osaks või vähemalt liitlaseks.
* Venemaa viimaste kuude välispoliitika: jõulisem tegutsemine Süürias, Assadi režiimi toetamine; vaiksem, tagasihoidlikum tegutsemine Ida-Ukrainas. Mida näitab?
Eks see on üks levinumaid läbirääkimis-taktikaid, et mitte öelda väljapressimis-taktikaid, nimelt hea ja halva võmmi mängimine. Kord näidatakse hambaid, siis naeratatakse. Kogu arvestus läheb sellele et teine osapool on valmis naeratava (endale kasulikuma) näo nimel unustama kõike halba. Ehk siis antud hetkel ISIS’e vastase võitlemise nimel leppima Ukrainas toimuvaga kui nö paratamatu kaasneva halvaga.
Teine võimalik seletus – Moskval ei jätku ressursse kahel rindel sõdimiseks. Paisates vägesid ja ressursse Süüriasse peab ta järsult kahaneva eelarve tingimustes kokku hoidma Ukrainas toimetamise arvelt.
-------------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment