Wednesday, June 12, 2019

ÜRO JN: vaikselt nurgas istuda ei õnnestu

"Ah me oleme ju nii väikesed ja meist ei sõltu ju midagi. Kes see meiega ikka arvestama hakkab, küllap me lihtsalt istume seal vaikselt ja teeme nii nagu kästakse - aga mille jaoks siis nii palju raha magama pannakse"

Umbes sellise jorinaga ümbritsetakse skeptikute poolt Eesti saamist ÜRO Julgeolekunõukogu mitte-alaliseks liikmeks.

Tegelikkus on aga selline, et lihtsalt nurgas istuda ja vaikselt toimuvat jälgida ei õnnestu. Eestil saab olema samasugune hääleõigus nagu igal teisel selles 15-liikmelises elitaarses klubis ning hääletada tuleb. See aga tähendab lõputuid konsultatsioone, kus Eesti kui JN liikme juurde tullakse, kuulamaks ära MEIE arvamust antud küsimust.

Teiseks ei õnnestu vaikselt nurgas istuda ka selle pärast, et Eesti nagu iga teine JN liige peab u kuu aega olema nõukogu eesistuja rollis. Sel perioodil saab ja peab Eesti esindus formuleerima päevakava ning võib arutlusele panna ka selliseid küsimusi, mida mõned teised võibolla üldse ei sooviks puudutada.

Kõigest sellest ja muustki veel sai räägitud ETV+ jaoks antud intervjuus, mida saab järelvaadata siit.

Omamoodi üliõpetliku lisamaterjalina komistasin aga eetriks valmistudes ühe lühikese käitumisõpetuse otsa, milles kunagine Belgia esindaja ÜRO JN laua taga jagab nõuandeid, mida ja kuidas teha - soovitan see mõneleheküljeline õpetlik tekst läbi lugeda ka neil, kes ise ei pea tolle elitaarse laua taha istuma minema.

2 comments:

Amaalie said...

Kui tutvuda seniste JN ajutiste liikmete nimekirjaga (https://www.un.org/securitycouncil/content/countries-elected-members), siis tundub, et ülimalt oluline staatuse tõus Eestile osaks ei saanud. Aga midagi halvemaks ka sellest ei muutu, üldjoontes. Pikk jutt lühidalt - Eestil tundub olevat mingi snobismi needus, mis väljendub nii poliitikute isikutes, kui ka miraažides, strateegias/eesmärkides ehk väidetavais prioriteetides. See pole ka õigupoolest halb või hea. Kujundlikult väljendudes oleme moodsad a la kõige moodsamad ensv-lased aastal ca 1978.

KT said...

halb on see, et meil kipub olema liiga palju prioriteete.

kui prioriteete on rohkem kui üks, siis pole ükski neist prioriteetne