Selleaastase Lennart Meri konverentsi aegu avaldas üks selle osaleja oma ettekande teesid, mis osutusid tohutult populaarseks. Üle tuhande laigi ja ja ligi tuhat jagamist. Enamik kaaskirju stiilis – „lõpuks ometi on keegi asja olemuse ära tabanud!“
Asja olemus taandus väitele: "Mingit "peale sõda" ei tule, sest Venemaa on ennast lülitanud permanentse sõja režiimile. Vene ühiskond on selle seisundi rõõmuga vastu võtnud ning täidab oma funktsiooni".
Postituse autori nimi pole oluline, sest viia arutelu isikute tasandile oleks rumalus. Oluline on vaid tõdeda, et tegu on haritud ja adekvaatse inimesega, kes mis iganes põhjusel on võtnud levitada sama mõttekäiku, mida Kreml vajalikuks peab. Tõsi küll, see analüütik teeb seda süngevõitu pessimismiga, kuid mõte sellest ei muutu. Selle mõtte kohaselt on Venemaal soov, võimalus ja tahe sõdida Lääne vastu kuitahes kaua ning on selle kaudu juba muutnud maailmakorda.
Taustsüsteem on muutunud
Näen selles mõttekäigus kahte viga ja kahte soovmõtlemist ning proovin neid nüüd avada. Ennem seda aga kordan – ma ei ründa autorit, vaid vaidlustan mõttekäiku. Seda sünget ja fatalistlikku mõttekäiku, mille alusel on Venemaa paratamatul võidukursil ja Läänel pole isegi mõtet vastu sudida.
Jah, tõepoolest, Venemaal võimu enda kätte saanud seltskond on kasutusele võtnud permanentse sõja retoorika. Selle kohaselt on Venemaa olnud läbi aegade sõjas Läänega, on siiani võitnud ning küllap ta võidab ka edaspidi.
Ning tõsi ta on, et vene ühiskonnas on laias laastus see tees ka alla neelatud, sest see vastab enesemüüdile. Ohates tõdetakse, et „ei midagi uut siin päikese all“, et vaenlane on väravas ning vene rahvas peab taaskord asuma patriootilise kahuriliha rollis ning Suure Juhi käe all tegutsema.
Demograafia ja tehnoloogia
Kõik oleks selles mõttekäigus nagu korras, aga ei võeta arvesse muutunud tausta. Lineaarse mudeli kohaselt peaks uus sõda minema nii nagu eelmisedki, sest noh nii on ju kogu aeg olnud. Võrdlused varasemate sõdadega on paratamatud, sest no ei oska me ju millegi muuga opereerida kui juba tuntud, varem juhtunud protsessidega.
Aga see mõttekäik on siiski ekslik, sest esiteks on toimunud suur ja keeruline muutus, mis on taandatav ühele lihtsale sõnale: „demograafia“. Kui varasemate sõdade ajal – nii palga- kui rahvaarmee tingimustes – oli sõdurite värbamisbaas sisuliselt piiramatu, siis nüüd see enam pole nii. Venemaa on samamoodi hääbuva ja vananeva rahvastikuga nagu Lääs. Seda noorte meeste massi, kelle hulgast saata uusi ja uusi laineid hakklihamasinasse, lihtsalt pole enam samas mahus. Teoreetiliselt on muidugi see asendatav võõrvägede ja –sõduritega, kuid nende efektiivsus on alati kaheldav.
Teiseks tuleb mängu tehnoloogiline ressurss. Nii nagu kõiges muus, on sõjapidamises ärakuluva inimeste massi võimalik asendada tehnikaga, mis sõdade käigus on alati teinud ka arenguhüppe. Aga mitte kõike pole võimalik 3D-printeri ja salakaubanduse abil vajalikus mahus toota. Raske sõjaraua tootmiseks on vaja rasketööstust, piltlikult öeldes masinaid, mille abil toota masinaid. Venemaa sõjatehnikast on siiani absoluutne enamik toodetud nõukogude pärand-tehnikaga, mille ressurss on ammendunud. Kui eelmise suure sõja ajal toodi Venemaale Läänest sisse massiivselt sisse kõike seda, mille abil toota tanke ja muud vajaminevat, siis praegu pole midagi ligilähedastki kuskilt võtta.
Soovmõtlemine, aga kelle soov?
Nüüd siis see soovmõtlemise viga. Kremlipoolse soovi alusel mõtlemise viga. Selle alusel peaks igas objektiivses mõttes suurem ja rikkam ning võimekam Lääs alluma väiksema ning vaesema Venemaa soovidele, sest et ta on ... laisk ja arg? Jah, täpselt nii laisk ja arg, kui me ise ennast olla laseme.
Ning lõpetuseks see müüt maailmakorra muutumise teemal. Et Kreml olla juba saavutanud senise korra muutumise. Tõsiselt? Kui see oleks nii, siis miks toimuks praegu Istanbulis läbirääkimiste imiteerimise tsirkus, mille ainuke mõte on hoida Lääne võimsaim jõud ehk USA leplikul kursil.
Ja muidugi on arusaadav selle loo algpunktiks oleva sünge teesi – Venemaa on asunud sõjateele ja seetõttu võidab – populaarsus. Meie aju on niimoodi üles ehitatud, et võimendada kõike, mis tundub ohtlik. See on taganud meie kui liigi ellujäämise. Kuid arukate olenditena on võimalik oma hirm ümber lülitada tegutsemistahteks.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment