Venemaa kriminaliseerumise uus laine

Vene ühiskond on kriminaalsest mõttemudelist nii sügavalt läbi imbunud, et nad enamasti ei pane tähelegi, kui kasutavad vanglažargoost pärit sõnumeid ja signaale. Mida maksab ainuüksi sõjakas loosung, et „võime korrata“, mille juurde kuulub vanglakultuuriga kaasnev homoseksuaalset allutamis-akti imiteeriv žest ja kehakeel.

Sealse ühiskonna uurijad on tõdenud, et asi muutus epideemiliseks nn Suure Isamaasõja aegu. Tegelikult algas isegi veel varasemast, tsaaririigi kukutamise järgsest ajast, kui koonduslaagrite praktika võeti laialdaselt kasutusele ning nendest läbikäinud inimesed hakkasid tagasi tulema ja oma kombeid, mõisteid ja sõnavara ühiskonnas laiali laotama.

Ellujääjad kujundavad meelsust

Stalini-aegsete massiliste repressioonide ja tema osalusel käivitunud sõja tulemusena roteerus märkimisväärne osa meestest läbi nii vanglast kui kaevikust. Ilmselgelt jäi neist ellu julmem ja kohanemisvõimelise osa ning needsamad tüübid võtsid hiljem üle ka juhtivad kohad ühiskonnas.

Ülimalt suure tõenäosusega kogu see seltskond, kes hiljem veteranidena austamist ja edutamist leidsid, ei olnud mitte tavalised vangid ja rindemehed, vaid pigem vangivalurid ja kuklalaskude spetsialistid, kriminaalid ja kagebiidid.

Kogu see, mitmeid inimpõlve kestnud ja sotsialistlikuks nimetatud vangilaagri eksperiment – koos igasuguse kodu- ja välismaise vabamõtlemise ellimineerimisega – päädis NSVL lagunemise järgse massikultuuriga, kus kriminaalide heroiseerimine vallutas praktiliselt kogu venekeelse meelelahutus-maailma. Selle kõige perversem ilming on nn „vene šansoon“ ehk glamuurses estraadisoustis esitatud vangla-laulukeste võidukäik.

Vana näidendi uus vaatus

Kõik see võiks ju näida kauge minevikuna, kui see ei saaks praegu uut vinti peale. Otse vanglatest kriminaalide viimine rindele oli selle uue laine algus. Avameelne jutt sellest, et rindelt läbikäinud tegelased peavad saama riigi uueks eliidiks, on selle teine etapp. Alles hoogu koguv nähtus, mille käigus värsked rindemehed hakkavad oma kodukülades ja -linnades uusi kombeid kehtestama, saab olema kolmas vaatus selles verises-rõvedas etenduses.

Ei pea olema olema just eriti innukas Z-maailmas kaevaja, et näha ebainimliku, nimme ja teadlikult inimlikkust hävitava käitumise tunnuseid. Hakkliharünnakud, kus värskelt rindele saabunud eilseid tsiviliste teadlikult orjadena surma aetakse, on alles õiekesed. Näha on olnud ka elajalikke stseene, kus sõdimisest keeldujaid pannakse üksteist tapma, pääsemaks julma piinamise käest. Saamaks sel moel võimalust oma „süüd“ lunastada, minnes peale kaasvangi tapmist rindele.

Hiljuti ilmunud ülevaates kirjeldati muuhulgas stseeni, kus pettusega rindele saadetud noorem-ohvitser kirjeldab, kuidas pidi kokku puutuma olukorraga, kus üks tema „alluv“ – vanglast toodud kriminaal – ajas kirvega taga tsiviilist värvatud palgasõdurit. Võib vaid oletada, kes sellistes „relvavendadest“ suurema tõenäosusega koju naaseb ning endale ühiskondlikku austust ja materiaalseid hüvesid nõudma hakkka. Ja mida ta teeb, kui ta oodatud respekti ja erikohtlemist ei tunneta.

Mis siis on selle kõige järeldus meie jaoks, kes seda kõike kõrvalt jälgida saame? Aga see, et riigi poolt ja sõja kaudu kinnitust saanud kriminaalseid väärtuseid ja jõupõhist kõikelubatavust hindav seltskond saab olema enesekindlam kui varem. Kahjuks ka siin, meie endi hulgas elavad Z-inimesed.

---

lugu ilmus siin