Sõjategevuse kandmine vaenlase territooriumile

Ukrainal on õigus kanda sõjategevus teda rünnanud Venemaa territooriumile. Aga Euroopal?

Võrdlus on üks hea tööriist, alati veidi ekslik, alati kergelt kunstlik, aga siiski valgustav. Kasvõi selles mõttes, kui võrdlus näitab erinevust, mitte sarnasust. Ka see on tulemus.

Ukraina on Venemaa rünnaku all. Kineetilise, informatsioonilise, psühholoogilise, majandusliku, diplomaatilise ja misiganes veel rünnete all. Nendes rünnakutes varisevad majad, hukkuvad inimesed, purunevad elutähtsa infra elemendid alates elektrijaamadest kuni sildade, tammide ja kõige muu ettekujutatavani.

Peame ise-enesest mõistetavaks, et Ukrainal on õigus vastata. Tungida Venemaale, purustada vene infrat, korraldada sabotaaže ja diversioone vene tagalas. Otse enda või toetajate kätega, rakettide või droonidega. Vastata nö hammas hamba vastu formaadis. Sest et sõda. Sest et Venemaa alustas. Arusaadav.

Ka Euroopa on sõjas

Aga ka Euroopa on rünnaku all. Meid rünnatakse põgenikega, droonidega, sabotaaži ja diversiooni-aktidega, psühhloogilisest, informatsioonilisest jms ründest rääkimata.

Venemaa kallab meile tööstuslikus koguses kraesse mõtteid, mida me oleme valmis vastu võtma ja naabritele-sugulastele edasi jagama. Hirmu, segadust ja ebakindlust. Usaldamatust üksteise, oma riigi ja iseenda tuleviku suhtes. Jaburaid vandenõuteooriaid võiks ka siia punti liita, aga neid mõtlevad kohalikud entusiastid välja vast mõnikord ka iseseisvalt, ilma vene importkaupa kasutamata.

Me oleme väljakuulutamata sõja tingimustes, nii nagu muuseas ka Ukraina. See, et meie vastu peetakse sõda teiste vahenditega, ei muuda eriti asja olemust.

Nüüd on küsimus – kui me Ukraina puhul peame vastamist loomuõiguslikuks tegevuseks, siis mis meie puhul on erinev? Kui ühel juhul räägime, et Ukraina käsi ei tohi siduda vastutegevuse korraldamisel, siis kas me samal ajal mitte ei seo iseenda käsi? Juttudega „eskaleerimise vältimise vajalikkusest“?

Vene lennukid Eesti õhuruumis, droonid Saksamaal, õhupallid Leedus, diversiooni(katse)d Poolas, Türgi laeva ründamine moel, mis paned Rumeenia oma elanikke evakueerima. Ei ole rünnakud? Ankrulohistamistest jms kraamist rääkimata.

Pöörata teine põsk?

Jah mõistagi me ei saa vastata kõigele samamoodi. Noh näiteks me ei saa korraldada põgenikevoogu Venemaa ja Valgevene territooriumile. No lihtsalt pole kuskilt võtta sihukeseid inimmasse, kes ihaleks sinna minna. Ma ei tea küll miks, aga ei ole.

Samamoodi olek keeruline korraldada Eesti sõjalennukite tungimist vene õhuruumi. Õhuruum on olemas, aga tungimisvahenditega on kitsas käes. Ajutiselt, eks ole.

Aga jättes naljad kõrvale – mis on see sõltumatu muutuja, mille tõttu meie vastus vene agressioonile peaks olema teistsugune? Kui me piltlikult öeldes õpetame Ukrainat – vastast tuleb lüüa tema pesas, siis kas me õpime omaenda sõnadest?

Ja palun, ärge hakake rääkima midagi vajadusest „mitte eskaleerida olukorda“. Sest vastasel juhul on kogu jutt heidutamisest hall häma ja õhuvõngutamine. Me kas lööme vastu või laseme ennast peksta. Tunnistada, et me oleme juba sõjas, on väga vastik, sest see sunnib tegutsema. Aga ei tahaks ju, kas pole nii?

---

lugu ilmus siin

Ukraina korruptsiooniskandaali kasutegur

Igas halvas asjas on ka midagi head. Ukrainas lahvatanud kõrgetasemeline korruptsiooniskandaal pole selles mõttes erand. See näitab meile – ja eelkõige ukrainlastele endile – et nende riik pole isegi vaatamata sõjale libisemas diktatuuri poole. Ja kui oluline on seda suundumust vältida.

Sõda on äärmuslikeim olukordadest, mis mõjutab nii riiki kui ühiskonda. Mõlemat koos ja eraldi.

Riigi kui võimuaparaadi seisukohalt on loomulik, et selles olukorras soovitakse võimu konsolideerida. Koondada ühtse käsuliini alla, selleks et toimida efektiivselt ja koordineeritult, käsutada ressursse nii efektiivselt kui saab, jäämaks püsima.

Loomupärane soov koondada võimu

Kui sellele loomulikule soovile ei leidu vastukaalu, võib ükskõik millisest riigist väga kiirelt saada autokraatia või isegi diktatuur. Riik, milles kogu otsusejõud on koondunud ühe mehe kätte, kes ei allu ühelegi poliitilise tagasiside ja/või tasakaalu mehhanismile.

Ühiskonna poolt vaadatuna võib selline võimu koondumine tunduda samuti loomulik, sest noh et keegi peab ju korra majja lööma. Sõda kui korralagedus on vaja ju ometigi lõpetada, soovitavalt võiduga, aga eelkõige lõpetada.

See soov on näib seda loomulikum, et nö kõva käega valitsemismudeli ihalejaid on alati ja kõikjal, ka kõige vabamates ühiskondades. Sõja ajal on neil vaid lihtsam oma soovi välja öelda. Vastuvaidlejaid on vähem, sest et hirm halvab.

Hädavajadus sellele vastu seista

Aga see on meeletult ohtlikult libe teekond, sest sellele kõvakäelisele soovile alludes lastakse ketist vabaks monstrum, mida hiljem koopasse tagasi suruda on kohutavalt keeruline.

Õnneks on riike ja rahvaid, kus ka kõige koledamal ajal hakkab tööle tagasiside mehhanism.

Parimal juhul on selleks institutsionaalsed mehhanismid, nt päriselt poliitilise esindatuse pinnal tegutsevad parlamendid. Nendes parlamentides on esindatud päriselt erimeelsed jõud, kellel on õigus ja võimalus, antud juhul ka kohustus hakata vastu.

Halvemal juhul on parlamendid vaid kummitemplid, milles osalevad statistidena inimesed, kelle sõnadel pole mingit mõju võimu otsustele. Sel juhul on ventiiliks ja võimaluseks tänav, millele kogunenud inimesed saavad esitada oma nõudmised (olgu nad nii erimeelsed või manipuleeritud kui tahes, see pole hetkel oluline).

Ukraina kui olemuslikult vaba riik

Ukrainas on õnneks mõlemad olemas ja aktiivselt toimimas. Parlament, kus käib päriselt poliitiline debatt ja kus on võimalus esitada nõudmisi kasvõi valitsuse ja riigipea tagasiastumiseks. Ning on tänav, millel oma võimu tajuv rahvas saab oma sõna kaasa öelda.

Ja Ukrainas peab võim ka reageerima. Ukraina on pool-presidentaalne riik ning antud hetkel ongi kõige olulisem riigipea reaktsioon. Kuna korruptsioon on puudutanud tema otsest lähikonda, siis on ta väga vastikute, kuid vajalike valikute ees. Kas vahetada välja suur osa oma meeskonnast ja/või valitsusest, viia nad vähemalt uurimise ajaks kõrvale (mis on halb variant, kuna halvab tükiks ajaks toimimise, sest uued inimesed peavad hakkama asju üle võtma). Või astuma ise tagasi, loovutades põhiseaduse järgi koha – kuniks valimised võimalikuks muutuvad – parlamendi esimehele (see on veel halvem variant, kuna presidendi roll on olla praegu rahvusvahelise toetuse koguja).

Ukraina riigi ja ühiskonna ees ei ole häid valikuid. Kuid on väga kindel lootus säilitada olukord, kus keegi ei saa kehtestada autokraatiat või – veelgi hullem – diktatuuri.

---  

PS – ma ei nimetanud siin loos teadlikult mitte ühte nime, sest need pole olulised. Olulised on poliitilised protsessid ja nende toimemehhanismid.

---

lugu ilmus siin

Putini ultimaatum, mitte Trumpi rahuplaan

Ehkki Kanal2 pealkirjastas selle Trumpi rahuplaanina, on sisuliselt tegu Putini ultimaatumite ümbersõnastatud esitamisega. Sisuliselt sama nõudis Kreml enne sõja algust, nõuab ka nüüd - de-Ukrainiseerumist. De-suveräniseerumist, sisuliselt otsustusõigusest loobumist.

Ehkki selles uues, läbi Valge Maja kanalite filtreeritud versioonis ei kõla sõnad "denatsifitseerimine", "demilitariseerimine" jne, on paljud jutupunktid sisuliselt samad.

Sai sellest mõni sõna öeldud Reporterile, saatelõik järelvaadatav siit

Разбор полётов: Ukraina, USA, Saksamaa, Prantsusmaa

- Ukraina korruptsiooniskandaal ei jäta riigi juhtkonnale palju valikuid, kuid võimaldab näidata, et probleemiga tegeletakse ning et võitlus jätkub

- USA ja VF jätkavad vastastikku üksteise kompamist, lootes saavutada oma eesmärke, ainult et need on vastasmärgilised, üks soovib sõja lõppu, tein jätkamist

- Saksamaa kaitseministri tõdemus, et sõda Venemaaga on üha lähemal, on ainult osaliselt tõene. See sõda juba käib, ainult et seni veel teistes domeenides, alates infosõjast kuni diversioonideni, põgenikest kuni droonideni

- Prantsusmaa jätkab ühest küljest amoraalset ja radioaktiivset äri Venemaaga, teisalt aga toetab Ukrainat

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Süüria, Belgia, Ungari, kliima

- Süüria nimel käib praegu hirmus kangutamine, eesmärgiks oma huvide kehtestamine ja konkurentide tõrjumine. Kehtestajateks-konkurentidekson nii USA kui Venemaa, Iisrael kui Türgi, muudest rääkimata. Selle nimel ollakse valmis eilset terroristi tunnistama läbirääkimispartneriks, või siis rääkima eile avasüli vastuvõetud põgenike deporteerimisest

- Belgia soovib riskide hajutamist ja ühisvastutust, võtmaks kasutusele Ukrainale reparatsioonide maksmiseks Venemaa külmutatud varasid. Muuhulgas näitab Belgia näpuga ka teistele riikidele, kus on samamoodi hoiul vene varasid

- Ungarile antud erandid vene energiakandjate kasutamise osas tekitavad küsimusi, samal ajal kui Orban kasutab neid avalikult mõnuledes ära

- kliimamuutuste teemaline konverents räägib ebamõistlikult valjult vajadusest kontrollida kliimat ja poole häälega mõistlikust eesmärgist - kohaneda muudatuste tagajärgedega

Saatejuht Andrei Titov, saatekülalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

Armeenia unistus

Juhul kui Armeenia praegusel peaminsitril Nikol Pašinjanil õnnestub ületada vastasseis Türgiga, on ta ilmselt avastanud poliitilise surematuse saladuse. Kuulikindluse. Uppumatuse. Kõigesuutlikkuse. Misiganes on selle oskuse nimi, igatahes on see hämmastav.

Tunnistan, et loo pealkiri on täielik väljamõeldis ja hoopiski Gruusiast tõukuv. Aga loo sisu on vägagi päriseluline ja vastandmärgiline Gruusias toimuvale.

„Gruusia Unistuse“ nimeline ja päriselt eksisteeriv poliitiline jõud on suutnud senise uhke vabadusehõngulise riigi suunata Moskva-Pekingi kiiluvette. Armeenias ei eksisteeri „Armeenia Unistuse“ nimelist jõudu, kuid see tuleks välja mõelda.

Pašinjani kübaratrikk

Õigemini see tuleks lihtsalt ära vormistada, sest selle taga on üks säravalt eriline mees, riigi praegune peaminister Nikol Pašinjan. Juba tema võimuletulek oli ilmvõimatuse piiril balansseeriv poliitiline trikk.

Pašinjani poliitiline karjäär on olnud kõike muud kui lihtne, oma vaadete ja tegevuste eest on ta ka vanglas istunud. Küsimus pole lihtsalt isikutevahelistes konfliktides – kuuma mägirahva hulgas on see pigem reegel kui erand.

Pašinjan on algusest peale olnud Venemaaga tihedate sidemete suhtes kriitiline ja rääkinud vajadusest leida mõistlik ühistee riiki/rahvast ümbritseva türgi/turgi maailmaga. Nüüd on ta sellele eesmärgile lähemal kui iial varem.

Vene-sõltuvusest vabanemine

Kui seni näis, et Armeenia on nagu üks väike kahuritornike, mis on lootusetult kinnitatud Russkii Mir nimelise tanki külge, siis nüüd on riik omandamas omariikluse taastumise tunnuseid. Tõsi küll, ränkade kaotuste hinnaga, aga see ongi antud loo kontekstis see kõige hämmastavam.

Armeenia hiljutist enesenägemust näis raudpolt-kindlalt defineerivat peatelg – vastuseis Türgiga. Noh teate küll, genotsiid ja puha. Selle laienduseks ja loomulikuks jätkuks oli konflikt Türgi liitlase Aserbaidžaaniga ning sellest punguv sõda Mägi-Karabahhia/Artsahhi ümber.

Oleks olnud enam kui loomulik eeldada, et peale selle sõja kaotamist oleks pidanud Pašinjan kaotama võimu, kui mitte enamat. Tema populaarsus langeski 11% peale, kuid siiski suudab ta seni oma ametis jätkata. Ning seletada, et Armeenia ei vaja Venemaa „kaitset“ vaenuliku türgi naabruse eest.

KGB-vandenõu

Nüüd on aga levimas Pašinjani sõnum sellest, et kogu Armeenia-Türgi/Aseri vastasseis on KGB agentide poolt juurutatud mõttemudel, järgides vana „jaga-ja-valitse“ põhimõtet. See on raevu ajanud mh ka Venemaa välisministeeriumi kõneisiku Maria Zaharova, kes teatas, et KGB asutati väga kaua peale armeenlaste genotsiidi Türgis (mis on tehniliselt võttes tõsi, ainult et NSVL jätkas selles mõttes impeeriumi kooshoidmise tööd). Ja teisi mõjuisikuid, kes on hakanud taas rääkima et Pašinjan on tegelikult Türgi agent (mis on kaheldav).

Igatahes on lugu kahest universaalsest elemendist – Suurest Tragöödiast ja Kuldsest Ajast – Armeenia eneseteadvuses ülimalt juurdunud. Kohalikus versioonis siis Türgi riigi poolt korraldatud genotsiid armeenia rahva vastu ja teisalt meenutus Suur-Armeeniast, kui armeenia hõimud valitsesid suurt osa tänasest Türgist.

Kui Pašinjan suudab need kaks – kordan et vägagi universaalset – elementi riiklusest, riigi omamüüdist, maha manitseda, siis on see imetegu. Rääkida peale pikka, põlvkondade ülest vaenu vajadusest leppida on ülim julgustükk. Haakida ennast lahti lootusetuna näivast kuuluvusest vene mõjusfääri ning asendada see vajadusega kuuluda Euroopasse, see on julge unistus. Armeenia unistus.

---

lugu ilmus siin

Gruusia libiseb itta

Gruusia on hea näide halvas mõttes sellest, kuidas ühel mehel võib olla liiga suur mõju ajaloole.

See on üks lõputu filosoofiline vaidlus, et kas ja kui suur roll on isikul ajaloo kujundamisel. Et kas inimene suunab ajaloo käiku või kannab ajaloo hoovus mingitel hetkedel nähtavale inimese, kellel veel eile poleks olnud mingit lootust asju muuta.

Gruusias on selleks meheks üks oligarh (Bidzina Ivanishvili, kuigi nimi pole fenomeni kui sellise kirjeldamisel oluline), kellel on suhteliselt vaese ühiskonna tingimustes kasutada sisuliselt lõppematu ressurss. Selle ressursi abil on ta pikalt ja süsteemselt suutnud osta endale toetust ja lõpuks ka murdnud üle põlve põhiseaduse.

Põhiseaduse murdmisi on olnud suisa mitu. Üks on viimatiste valimiste järel parlamendi kaaperdamine, selle läbi eba-legitiimse protseduuriga presidendi määramine. Teine on paragrahv 78, mis määrab poliitiliseks riigi eesmärgiks eurointegratsiooni. See protsess on nüüd pehmelt öeldes pausi peale, et mitte öelda vastassuunas liikuma pandud.

Euroopa reaktsioon

Euroopa liit on antud hetkel huvitavas olukorras, et kuidas ja missuguste meetmetega reageerida. Ühest küljest poleks see ju väliste jõudude asi, missuguse kursi valib mingi riik, kui see oleks ühemõtteline ja laia toetuspinnaga otsus riigi sees.

Teisest küljest pole aga mingist ühemõttelisusest juttugi, võimukaaperdamise vastu protesteerib Gruusia rahvas, meeleavaldused jätkuvad vaatamata riigi jõuaparaadi vägivallale.

Nii tegigi Euroopa Liit mitmes mõttes vastuolulise sammu, omistades 2023.a Euroopast eemalduvale Gruusiale kandidaat-riigi staatuse. Sellega sooviti toetada mitte võimukaaperdajaid, vaid protesteeriva rahva pürgimusi ja valmisolekut võidelda lääne-orientatsiooni eest ja ittalibisemise vastu.

Nüüd on aga kaalumisel ja osaliselt ka teostamisel järgmine meede – viisavabaduse kärpimine või suisa keelamine. Soovides näidata võimuväänajatele, et nende teod ja vägivald oma rahva kallal pole vastuvõetav, piiratakse viisavaba juurdepääsu otsusetegijatele. Kuid nt diplomaatilise passi omanikele Euroopasse tõkestamine jätab nendelesamadele inimestele võimaluse siseneda oma isiklike dokumentide alusel. Kõigile Gruusia kodanikele viisavabaduse tühistamine karistaks aga ju ka neidsamu läänemeelseid ja EL sümblitega ehitud protestijaid, kes mõnikord peavad riigist pagema politseivägivalla eest.

Võrdlus Venemaaga

Siinkohal ujub pinnale kentsakas paralleel Venemaaga. Kui nii Gruusia kui Venemaal käituvad võimud taunimisväärselt, siis miks mitte rakendada ühtemoodi meetmeid? Aga erinevus ongi selles, et gruusia rahvas jätkab avalikku võitlust, protesteerib ja nõuab oma õigusi, samas kui vene rahvas seda ei tee.

Kui juba Venemaa jutuks tuli ja lugu algas ka Ivanishvili mainimisest – kes teadupärast oma algse varanduse klopsis kokku justnimelt Venemaal – siis tasub ka sellega jätkata.

Miks sai loo pealkirjaks „Gruusia libiseb itta“, kui Venemaa paikneb Gruusiast vaadatuna ju selgelt ja ühemõtteliselt põhjakaares? See sai tehtud mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et uue kahepooluselisuse mõttes on pooluseks Hiina ning Venemaa vaid osa sellest süsteemist.

Hiina alternatiiv

Hiina mittevabaduse kombitsad pole mitte ainult mõtteline kujund, vaid väga paljuski ka täiesti materiaalne, väljendudes rahas ja rajatistes. Just neil päevil, kui seda lugu kirjutan, toimub Tbilisis Uue Siiditee Foorum. See Hiina-keskne ämblikuvõrk laieneb riikidesse, kus ollaks valmis kohanema mittevabadusega.

Paraku leidub selle mõttemalli pooldajaid igas ühiskonnas. Kui mitte just otseseid eestvedajaid, siis vähemalt vaikimisi leppijaid. Paraku pole ka siinsete ridade autor sellest patust vaba – elasin ma ju oma elu esimesed paarkümmend aastat vagura leppijana NSVL mürgistes oludes ning pidasin seda normaalsuseks.

Hiina mittevabaduse poolus oskab oma võrgustikku punuda aeglaselt, kasutades pigem raha kui relvade jõudu ning muutuda ligitõmbavaks paljudele. Mitte ainult Kaukaasias, vaid ka Lõuna-Euroopa riikide hulgas on piisavalt neid, kes on valmis pöörama selja varasematele, väärtuspõhistele valikutele ja libisema mugavalt nende ette laotatud siiditee nimelisele mittevabaduse võrgule.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-Venetsueela, -Nigeeria, NY, Hiina

- USA surve Venetsueelale on kaheldava sisuga, kuid selge eesmärgiga sundida võimust loobuma senist, küsitava legitiimsusega presidenti Maduro

- Nigeeria kui kahe teraga ususõjaline mõõk - USA's kodus peaks see suurendama Trumpi toetust, mujal maailmas paneb aga rohkem omavahel liituma erinevaid vastaseid

- USA kohalikel valimistel võidavad Trumpi vastased tegelased, enim on jutuks New Yorki linnapea. Politoloogiliselt on asi ilus (vaba rahvas valis seda keda tahtis), sisuliselt aga veider või lausa kole

- USA ja Hiina liidrite kohtumine pani pausile kah riigi vahelise majandussõja

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit