Hetkel on aga Armeenia ja Gruusia tegemas sellist rollivahetus-mängu, et vaata ja imesta. Ühtemoodi NSVL’ist lahku löönuna on nad mõlemad üritanud erineval moel ja edukusega käsitleda endisest impeeriumisüdamest – Venemaalt – lähtunud survet, kes mõistagi tahaks kontrollida kogu Kaukaasiat. Lõppeks on ju Kaukaasia sõjad üks Vene impeeriumi laienemise ja enesekindluse tõusu lugusid alates XVIII sajandist.
Kuid jätame selle kauge ajaloo kõrvale, sest hetkel annavad Armeenias toimunud protsessid justkui pikalt väljakujunenud tasakaalule sootuks uue dünaamika.
Näiliselt sarnased arengud
Gruusia ja Armeenia on mõlemad läbi teinud poliitikamuudatuse, mis on algselt sügavalt ärritanud Moskvat nii persoonide kui veelgi enam poliitiliste protsesside tasandil.
Mihheil Saakašvili ja Nikol Pašinjani lood on mitmeti sarnased, ehkki väikese ajalise nihkega. Mõlemad tulid võimule Moskvale hirmutavas „värviliste revolutsioonide“ võtmes, rahva poolt tagan-tõugatuna. Mõlemad liidrid elasid üle kaotuse sõjas – üks Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, teine Artsahhis ehk Mägi-Karabahhias.
Kuid midagi läks selles protsessis ikkagi märkimisväärselt teisiti, kuna Gruusia alguses küll eemaldus järsult Venemaast, aga seejärel libises tagasi, Armeenia aga jätkab aeglaselt alanud, kuid nüüd üha kiirenevat eemaldumist Moskvast.
Persoonide kaudu asjade seletamine on minu meelest alati eksitav, kuna jätab liiga suure võimaluse vaadata mööda poliitilistest mudelitest, mis on mulle kui politoloogile palju kõnekamad. Mõistagi on iga võimutipule sattunud inimene ka oma personaalsete omadustega kindlasti ka pisikese templi jätnud, kuid subjektiivse ja objektiivse skaala puhul eelistan mina alati vaadelda viimast.
Gruusia 2003.a Rooside revolutsiooni järel alustati Gruusias järsku intitutsionaalset reformi, mis lõi võimaluse kiireteks muutusteks. Mida järsemad on muudatused, seda suuremad on aga ka valuhood ühiskondlikes liigestes ja loomulik soov naaseda eelnevasse, nüüd juba „normaalsemana“ tunduvasse olukorda – vaatamata sellele, et veel hetk tagasi sooviti sellest eelnevast vabaneda. Saakašvili seadis sisse jäigalt hierarhilise, tsentraliseeritud valitsusmudeli, mille kasutas ära Venemaa poole vaatav osa Gruusia eliidist, murdes üle põlve nii omaenda riigi põhiseaduse kui näiliselt tekkinud Venemaa-suunalise tõrkerefleksi.
Sisuliselt erinev võimuarhitektuur
Armeenias juhtus oma revolutsioon 15 aastat hiljem, 2018.a, mil Velvetrevolutsiooni käigus sai riigi sisuliseks liidriks Nikol Pašinjan. Erinevalt naaberriigist on Armeenia vältinud järske institustionaalseid raputusi ning Pašinjan pole kunagi ilmutanud autoritaarse isevalitseja tunnuseid. Ta säilitab populismi piiri peal balansseerivat suhtumist oma elanikkonda, kasutades mh ülimalt oskuslikult ära sotsiaalmeediat, näidates ennast mitte võimuri, vaid lihtsa mehena.
Täiesti hämmastav on see, kuidas ta suutis oma rahvale maha müüa Karabahhia kaotuse ning isegi lähenemise kahe näiliselt lootusetu vaenlasega – Aserbaidžan ja Türgi. Veelgi enam, esitleda ennast „vähemana kahest halvast“, mille vahel valida – kas konflikt oma vahetute naabritega või lootus eluolu normaliseerumisele. Aga peamine, et vastupidiselt Gruusiale on ta kõike seda teinud mitte raksuvalt tsentraliseerivas, vaid vastupidi, väga pehmes ja delikaatses võtmes (mis mõistagi ärritab paljusid, kuid pole nii valus).
Muidugi ei saa välistada, et Armeenia ja Gruusia erinevad kursid – esimese kaugenemine Venemaast ja teise lähenemine Moskvale on kõigest episood. Lõppeks algas Gruusia eksperiment kõvasti varem nii selle kogemuse kandmine Armeeniale on veidi ennatlik. Aga mis on selle loo politoloogiline moraal – kõvakäelise ja jäiga juhtimismudeli juurutamine on üks ohtlik tegevus, kuna selle poolt sissetallatud rajale võib astuda hõlpsalt mõni ebameeldiv jõud.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment