Ühest küljest on selge, et igasugune hääletus (mõistagi juhul kui ta on olemuselt vaba ja protseduuriliselt korrektselt teostatud) on kõigest eelmiste valimiste järg ja järgmiste sisend. Ehk siis vaid üks sündmus pikas ahelas, mis määravad asjade kulgu
Teisest küljest – Armeenia seekordsed valimised on tõepoolest üsna pretsenenditu surve all Moskva poolt, jättes mulje et toimuv on viimase jaoks olulisemgi.
Mis on siis toimumas ja mis on kaalul nii Armeenia kui Venemaa jaoks?
Formaalselt korraline
Formaalselt võttes on tegu Armeenia parlamendivalimistega, milles näiliselt pole midagi erakorralist. Eelmistest on möödas viis aastat ning lihtsalt saabus aeg korraldada järgmised. Selles mõttes on see juba tugev samm normaalsuse suunas, kui võrrelda kahtede varasematega (2018 ja 2021.a), mil tuli võimule ja kinnistas ennast praegune peaminister Nikol Pašinjan.
Pašinjan on oma pildile ilmumisest saadik olnud Kremlile sügavalt ebasobiv isik, seda kasvõi meetodi tõttu, kuidas ta rahumeelse võimupöörde käigus pildile ilmus. Stsenaarium, et lihtsalt rahva toel ja muutuste soovil saab keegi võimuväline tegelane ennast viia poliitilise hierarhia tippu, on Moskva jaoks täiesti vastuvõetamatu.
Asjaolu, et Pašinjan suutis võimule jääda vaatamata kaotusele Aserbaidžani eest Karabahhia sõjas, lisab vaid ärritust – see kaotus oli suuresti ka Venemaa kaotus proxysõjas Türgiga. Noh ja mõistagi kõige teravam ärritaja on Pašinjani ilmselge soovimatus alluda Moskvale, personaalsed ninanipsud Putinile ning liitlas-suhete otsimine väljaspool Venemaa lämmatavat karukaisutust.
Sisult Moskva „reetmine“
Moskva jaoks oleks Nikol Pašinjani kolmas järjekordne valimisvõit mitte lihtsalt punane rätik, vaid kui „nuga selga“. Panin selle väljendi jutumärkidesse, et rõhutada Venemaa tajuhäiret, moskoviitide nägemust toimuvast kui „reetmisest“.
Moskva impeeriumi, laiemalt „Russkii Mir“ nägemuse kohaselt pole tema osakestel ega äärealadel iseotsustamise õigust. Kõik need on Moskva omand, mille lahkumine maffialikust ühiskassast on kas sisemise reetmise või välise röövimise tulemus. Suhtumine on umbes sama kui mõisnikul pärisorja – viimane on asi, objekt, omand, mitte täisväärtuslik inimene.
Pašinjani personaalküsimusele liitub seega Armeenia kui territooriumi küsimus (justnimelt territoorium, mitte kui täisväärtuslik riik Moskva objektiivi kaudu vaadates). Tegemist peaks olema täieliselt Moskvale alluva üksusega, kus Moskva on oma kohalolekut üles ehitanud ja kinnistanud, alates sõjaveäbaasidest kuni sisuliselt kõigi võtmetähtsusega majandussektoriteni.
Ning kõige üldisemalt on tegu geopoliitilise maailmanägemusega, milles Kaukaasia on tervikuna pidev kemplus-piirkond Venemaa ja Türgi ning teiste suurte vahel. Selles nägemuses pole kohalike elanike soovidel rohkem kaalu kui lammaste häälel mägikarjamaade kohal – kõlab jõhkralt, aga nii see on. Venekeelseid kommentaare lugedes kordub selles tihti motiiv: „mis kas Armeenia on mingi riik või – ärge ajage naerma!“
Moskval on valus
Armeenia nüüdsed kokkulepped nii Euroopaga kui USA’ga mõjuvad Moskvale selles kontekstis kui sügav ja isiklik solvang. Kaitsealased koostööprojektid India ja Prantsusmaaga kui vandenõu senise peremehe vastu. Väidetavad Armeenia esimesed relvamüügid kui absoluutselt arusaamatu ülbus – kuidas seda saab teha ilma Moskva loata?
Pisikese ja personaalse super-ärritajana mõjus ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi visiit Armeeniasse, sisuliselt karistamatu sisse- ja väljajalutamine Moskva sõjaväebaaside vahetust mõjualast. Mõjualast, mis enam ei avalda mõju.
Nii et siit ka minu üldine rõhuasetus – Moskval on Armeenia valimistes rohkem kaalul kui Jerevanil, viimane ajab lihtsalt järjekindlalt oma asja, lõigates järjekindlalt läbi alandavaid vasallsidemeid niit niidi järel. Ainult et iga see niit on ühtlasi ka Moskva närvilõpe, mille peale lõigatav reageerib valulisemalt kui lõikaja.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment