FSB näärid

On aasta kokkuvõtete tegemise aeg. Kuskil Moskvas, imperiaalset hiilgust kehastavas majesteetlikus, graniithallis kõrgete lagedega hoones, pikkade kordioride lõpus, kõrgete uste taga istub määratusuures kabinetis laua ümber rühm seltsimehi. Erisööklast toodud kaaviari-kausid ja härmas viinapudelid loovad hallidest ülikondadest ja seinalt põrnitsevast Portreest hoolimata piduliku õhkkonna.

Pika laua otsast kostab köhatus. Aeg on alustada. Poolhääli peetud omavahelised vestlused lakkavad. Kõik teavad, et aasta kokkuvõtte-kõnest sõltub väga palju. Boss ei salli pikki lauseid ja keerulisi kujundeid. Edukas esinemine tagab aastapreemia ja jätkamise. Ebaedukas ... noh kõik teavad, et igaühe kohta on olemas toimik, mis vastavalt vajadusele seifist välja võetakse. Siin majas luuratakse üksteise ja teineteise järele. Ei midagi isiklikku. Töö on selline.

Üldiselt on aasta olnud pigem hea kui halb. Välis-, vastu- ja sõjaväeluure saavad kõik raporteerida töövõitudest. Erioperatsioonide ja mõjutustegevuse eest vastutavad seltsimehed võivad oodata kopsakaid palgalisasid, uusi medaleid ja paguneid.

Suurim vaenlane on sisevaenlane
Venemaa suurimaks probleemiks on mõistagi Venemaa ise. Vaikne Põhja-Koreastumine pole suutnud veel täita kõigi riigialamate südameid vajaliku vaimustusega. Mis kõige hullem - mõnikümmend protsenti elanikest ei vaata üldse telekat!

Mitte kõik pole aru saanud, milleks on riburada pidi vaja taastada parimaid nõukogude praktikaid, olgu näiteks kasvõi Valmis Tööks ja Kaitseks normatiivide täitmise kohustust. Jah, sõjalis-patriootilises kasvatuses on veel puudujääke, tunnistab sise-julgeoleku eest vastutav pintsak.

Kuid pole hullu, töö käib ja ümberpiiratud kindluse meeleolu on siiski jagatud väärtus, vaenulikest läänelikest vabaduste eeskõnelejatest või muudest looduskaitsjatest on enamasti õnnestunud vabaneda või vähemalt nad märgistada ühiskondlikus teadvuses kui „valgelindilised liberastid“

Väärikat vastast tuleb hoida
Töö ainuma tõsise välisvaenlasega ehk USA’ga on olnud edukas. Koosviibimise puhuks mundri halli ülikonna vastu vahetanud vana kindral pudistab lauale kõrbetolmu ja räägib vaikselt.

Olgu nende uus president kui tahes ennustamatu, on laias laastus kõik hästi. Väga kallis ja keeruline kahekäiguline operatsioon – sõttasekkumine Süürias – on andnud oodatud tulemuse: Moskva ja Washington otsustavad maailmas sõja ja rahu küsimusi.

Tõsi küll, muret teeb, et mingi veidra traditsiooni tõttu ei ole ameerika parlament presidendi kontrolli all. Sanktsioonid teevad küll muret, kuid pole hullu, neid saab ära kasutada venemaalaste konsolideerimiseks Juhi ümber. Tolmune kindral vaatab Portreed ja põgus omamehelik muie jookseb riivamisi üle huulte.

Kontrollitav kaos
Euroopa suunal tehtav töö on ilmselt keeruliseim. Neid põrgulisi on ju nii palju erinevaid, räägib närvilise olekuga hall pintsak, mille kandja on ülejäänud koosviibijate hulgas kohatult noor, alles 50’ndates tegelane.

Mis kõige ebameeldivam: kui igaüks omaette on veel täiesti normaalselt mõjutatav, siis asi väljub kontrolli alt, kui nood eurooplased kokku kogunevad – siis hakkavad nad ajama jura mingitest väärtustest ja võtavad vastu täiesti jaburaid reegleid, mis piiravad Venemaa huve, alates energeetikast kuni panganduseni välja.

Närviline pintsak mudib näppude vahel e-vidinat ja teatab lõpetuseks, et kõik pole üldsegi lootusestu: üle-euroopastumine tõmbab ise käima vastased, kes on enamasti üsna lühikese süütenööriga. Kui me isegi ei saavuta võitu, siis segaduse külvamise võtteid ja vahendeid valdame me ju vabalt, vaatab noorelt hallinenud pintsak ühekorraga nii laua otsa kui Portree poole.

Oli hea aasta
Üksteise järel peetud lühikeste kõnede vahele tühjaksrüübatud raskepärased pudelid ja lagedakshaugatud vaagnad on muutnud pintsakud veidi elurõõmsamaks. Hõlma alt näidatakse üksteisele vargsi uusi ordeneid ja arutatakse vaevu huuli liigutades, kellel on pikem värvatute nimekiri.

Laua otsast kostab taas köhatus. Oli hea aasta. Kuid ei saa end lõdvaks lasta. Eelseisev aasta on otsustav. Nagu alati. Või veelgi enam, sest ees on valimised. Sõrm näitab Portree peale. Alluvad vahetavad pilke – kas tõesti oli Bossi hääles kuulda irooniat?

Pintsakud tõusevad ja valguvad ühte graniithallide seintega. Vaja ju kirjutada lauanaabri kohta uus lehekülg toimikusse, sest tema kirjutab ka. Ilma hirmkõrgete uste avanemiseta on ruum tühjaks jäänud. Portree silmaaukudes läigatab põgusalt taanduv valgus. Töö jätkub, seltsimehed!

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Putini paremad sõbrad

Üldlevinud teadmise kohaselt on Venemaa toetamas kõikvõimalikke parempoolseid liikumisi, mis moel või teisel aitavad kaasa Euroopa ühtsuse lammutamisele. Selles väites on nii tõtt kui ka valet.

Jah tõsi on see, et Venemaa toetab meelsasti kõiki neid jõude, kes aitavad kõigutada tema konkurente või vastaseid. Selles pole ju midagi ebaloomulikku, või mis? Küsitava väärtusega on aga väide, et kas kõik need tegelased, kellele langeb Kremli soosing, on ilmtingimata parempoolsed.

Austria näide
Võtame näiteks Austria parlamendivalimised, kus märkimisväärse soorituse tegi Vabaduspartei. Paremuselt kolmanda häälesaagiga erakond sobis valimised võitnud Rahvaerakonnale koalitsioonipartneriks paremini kui teisele kohale jäänud Sotsiaaldemokraadid.

Vabaduspartei saab endale nüüd praktiliselt kõik jõuministrite kohad: kaitse-, sise ja välisministri portfellid, lisaks asekantsleri ametiposti. Tõepoolest, Vabadusparteil on vene sidemeid nagu karul kirpe. Aastapäevad tagasi sõlmis Vabaduspartei koostööleppe Ühtse Venemaaga. Parteis vastutab Venemaa suuna eest Johann Gudenus, kes on õppinud Moskvas ja viibis ka nö vaatlejana Krimmis.

Kuid teisalt – kui nüüd vaadata, kelle seesama Vabaduspartei tõstis välisministriks – parteitut Karin Kneissl on nüüd küll keeruline süüdistada Putini-lembuses. Hiilgava tasemega Lähis-Ida ekspert, kes on õppinud nii Iisraelis kui Jordaanias, Prantsusmaal kui USA’s, õpetanud nii kodu- kui välismaal. Tema nimetamine parempoolseks (veel vähem paremäärmuslaseks) oleks pehmelt öeldes küsitav.

Eksitavad üldistused

Mitte igaüks, kes on nt migratsioonivastane, pole veel parempoolne. Umbusk võõraste vastu on meil geenides koopainimesest saadik. Tõenäoliselt jäi ellu pigem see, kes koopasse sisenevat võõrast igaks juhuks oda käes vastu võttis, kui see kes avasüli kõiki sisse laskis.

Rahvuslane on rahvuslane, mitte ebamääraselt üldistatud „parempoolne“. Majandus- ja sotsiaalpoliitilistelt vaadetelt võib ta olla sekkuva/võrdsustava riigi pooldaja ehk siis sotsialistlike vaadate pooldaja. Lisaks sellele võib ta olla ka poliitiliste võtete poolest populist. Ja roheline võib ta kah veel olla.

Mitte iga piiride suletuse jutlustaja pole veel äärmuslane. Äärmuslane, saati veel radikaal on see kes pooldab äärmuslike meetmete ja/või koguni vägivalla kasutamist. Pikemas ajaloolises perspektiivis võib hoopis piiride kaotamist äärmuslikuks ideeks nimetada, kas ei?

Meelepärane kaos

Venemaa – nagu iga teine autoritaarne süsteem – ei ole kuigi innovatiivne. Ta kipub kasutama neid käitumismustrerid, mis on varem edu toonud. Kuna kontrollitud kaose külvamine on aidanud Moskval edendada oma huve, siis tehakse seda nüüd ja edaspidigi.

Ühtse Euroopa vastu olijate toetamine ei tulene mingist erilisest kurjusest Moskva südames. Ta lihtsalt näeb, et segaduse, vastasseisu ja vastumeelsuse külvamine nõrgestab tema „geopoliitilist rivaali“. Sellest udusest rivaliteedist enam aga häirib Kremlit üle-euroopaliste kokkulepete võimalikkus (alates energeetika-alastest kuni majandus-sanktsioonideni välja), mis vähendab senise jaga-ja-valitse põhimõtte kasutatavust.

Sestap toetab Vladimir Putini meeskond meelsasti igaühte, kes Euroopa ühtsust lammutab. Aga oleks sügavalt ekslik tõmmata iga „parempoolse“ (mis eri kontekstides tähendab äärmiselt erinevaid asju) ja Putini-sõbralikkuse vahele automaatset võrdusmärki.

---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saakašvili isepäine juubel

Kui teil on õnn tunda mõnda grusiini, siis küsige temalt hinnangut Mihheil Saakašvili kohta. Kui tunnete kolme, küsige kolme käest korraga. Aga olge ettevaatlik – selles kultuuris pole hallil viitekümmet varjundit. Ragisevad seinast seina hinnangud ja omavahelised vaielused on garanteeritud. Nõjatu vaid tooli seljatoele ja tee mõttes märkmeid. Arutelu suubumine pikkadesse toostidesse ja kurnavasse külalislahkusesse on garanteeritud.

Kohe-kohe 50-aastaseks saav Saakašvili on raiunud enda nime Gruusia lähilukku suurte ja vastuoluliste tähtedega. Kui aga erinevaid arvamusi summeerida, siis sõelale jääb hinnang: enne Mišat oli riik sügaval tagumikus, tema esimesele valitsemis-ajal algas hämmastav muutumine, kuid teises tsüklis hakkas see edulugu kuhtuma ning nüüd on kõik tagasi libisemas vanasse roopasse.

Võit punase ja musta „bezpredel“ üle
Ausõna ma ei tea, kas ja kuidas saaks eestipäraselt väljendada seda sõnakest „bezpredel“ ... kas „kõiki piire ületav ohjeldamatu karistamatus?“ Igatahes igaühele Gruusias enne Saakšvili võimuletulekut elanule on need terminid arusaadavad. Ehk siis politseiline ja kriminaalne karistamatu vägivald.

Punase (pagunite värvist tuleneva) ehk politseilise korruptsiooni murdmine on asi, millest räägivad kõik kui tõelisest ime- ja eduloost. Kui varem ostsid liiklusmiilitsad endale teejupi ja tegelesid sellel sisuliselt röövelliku teemaksu sissenõudmisega, siis see kadus koos kõigi seniste mundris kurjategijate vallandamisega. Kuu aega hiljem olid teedel uued mehed, uutes autodes, uutes mundrites ja täiesti teise töökultuuriga.

Must ehk kriminaalne bezpredel väljendus vangla-kultuuri domineerimises ühiskonnas. Obšaki ehk kriminaalse ühiskassa sissemaksete kogumine kõikjalt ja kõigilt, tsooni-eetika üldkehtivus, kriminaalsed vägivalgsed razborkad isegi koolides. Panete tähele, et selles lõigus domineerivad venekeelsed vangla-žargoo sõnakesed ... kõnekas, kas pole?

RobinHood’lik tee- ja veinitegu
Teine asi, mille üle iga sealne elanik kõige ehedamat ja siiramat tunnustust on valmis avaldama, on teede ehitus. Aastakümneid lagunenud ja sõidukõlbmatuks muutunud asfaldijäänukite riba maantee asemel sundis inimesi tihti rajama alternatiivseid radasid põldudele ... mis seisid suuresti tühjalt.

Saakašvili riiklikud toetusprogrammid põllumajandusele ja mühisev teede-ehitus pööras selle pildi pea peale – kasutuseta seisvat põllumaad kohtas harva ja autod sõitsid maanteel nagu kord ja kohus.

Gruusia peamine au ja uhkus – viinamarjakasvatus ja veinitegu – sai endale uue hingamise. Vanade veiniväljade sertifitseerimine ja uute rajamine ning veinitegemise viimine range kontrolli alla kaotas rasvase häbipleki grusiinide kuuereväärilt – veinivõltsimise. Kui veinimeistril polnud ette näidata pabereid, et kuskohast ta sai piisavas koguses viinamarju, tootmaks näiteks tonni veini, siis läks kõik see tonn (tõenäoliselt suhkru ja toiduvärvi abil valminud) kraami mahakallamisele.

Tõsi küll, paljudel ajas harja punaseks see, kuskohast kõigiks nendeks programmideks raha võeti – see oli suuresti populistlik ja RobinHoodlik meetod riigikassa täitmiseks. Aga tulemus, et seni kriminaalses raharingluses altkäemaksudena jne liikunud raha suudeti riigikassasse suunata, oli kõike seda väärt.

Kõikjaleulatuvad reformid
Lootustandvate, inglise keelt oskavate noorte õpetajate toomine isegi ääremaistesse koolidesse. Läbipaistva tollisüsteemine loomine. Bürokraatia kahandamine absoluutse miinimumini. Vee, elektri ja gaasivasrustuse tagamine 24/7. Vene gaasisõltuvusest lahtiraiumine ning selle asendamine Iraani ja Azeri alternatiivse varustusega. Masendavalt lokkava narkomaania allasurumine. Oi neid asju on palju, mida veel üles lugeda.

Peamine muudatus, mida Šaakašvilil õnnestus saavutada, oli grusiinidele Oma Riigi tunnetuse tagasi-andmine. Noored mehed tahtsid taas teenida oma riigi sõjaväes ja politseis. Inimesi hakkas riiki tagasi pöörduma, nt seni Kreekas redutanud kaasmaalasi ja seda suisa külade kaupa.

Loomulikult mõista külvas selline raginal ja hoolimatu kõige ja korraga muutmine massiliselt rahulolematust. Vanade toiduahelate läbiraiumine ja seni end elu peremeestena tundnud inimeste kõrvale tõrjumine või suisa türmi panek kasvatab verivaenlaste hulka nagu pärmi peal. Teise ametiaja jooksul raugenud innukus ja päevavalgele ujunud tipptaseme korruptsiooni juhtumid viisid olukorrani, kus Gruusia valijad olid valmis hääletama kelle iganes poolt, saamaks vaid lahti seni imesid korda saatnud Saakašvilist.

Läbikukkumine Ukrainas
Peale valimiskaotust Ukrainasse lahkunud Mihheil Saakašvili pöördus oma ammuse sõbra, nüüd Ukraina presidendi ametis oleva Petro Porošenko juurde. Mõte panna nö varjaag Odessa oblastisse ametisse tundus olevat briljantne – kui keegi üleüldse suudab seda korruptsioonipesa tühjaks rookida, siis ainult väljastpoolt tulija.

Paraku oli olukord aga siin sootuks teistsugune. Kui suhteliselt kompaktses Gruusias suutis kogu võimutäiust jõhkra hoolimatusega kasutav Saakašvili suunata korruptiiv-kriminaalsed ressursid riigikassasse, kasvatades kordades Gruusia eelarvet, siis Odessas sattus mees otsekui unenäolisse kummituppa, kus kiirelt joosta ja tugevalt lüüa ei õnnestu ... kõik liigutused sumbusid venivasse korruptiivsesse ämblikuvõrku.

Peatselt jõudis Saakašvilile kohale, et katla ühes servas ei õnnestu keeta selgemat suppi kui mujal. Miša robustselt raksuv, läbikukkumisest toituv raev pöördus keskvõimu, oma senise kamraadi ja tööandja vastu. Petro Porošenkost ja Mihheil Saakašvilist said vaenlased, üksteise peale siiralt solvunud vastased. Porošenko poolt vaadatuna hammustas Miša teda seni toitnud kätt, Saakašvili omakorda nägi Porošenkos senise oligarhilise mudeli alahoidjat ehk reeturit.

Kaheldav perspektiiv
Edasist te kõik juba teate. Saakašvililt võeti mitte-veenvatel asjaoludel ära Ukraina kodakondsus, mille saamiseks ta pidi omal ajal loobuma Gruusia omast. Riigituks meheks muutunud endine kõikvõimas ja lääne liitlaste poolt toetatud mees otsustas teha comeback’i Ukraina poliitikasse, eeldades et ukraina ühiskonnas kääriv rahulolematus võimaldab tal korrata kunagise Rooside revolutsiooni efekti.

Ukrainasse sissemurdmine rahvamassi abil andis selleks ju isegi lootust – umbes samamoodi õnnestus Saakašvilil omal ajal Tbilisis tõrjuda võimult senine president Eduard Ševardnadze. Kui jällegi – olukord toona Gruusias ja praegu Ukrainas on äärmiselt erinev. Jah, mõlemal pool on piisavalt rahulolematust, kuid Porošenko võimu legitiimsust vaidlustavad siiski vähesed.

Saakašvilil pole mandaati – erinevalt toonasest Gruusiast – olla seaduslik võimu ülevõtja. Teda ei saa nimetada „opositsiooniliidriks“ selle sõna üldistavas mõttes – neid liidreid on palju ja teiste toetus Saakašvilile on pigem situatiivne ning oportunistlik. Kuid Mišal on vähe kaotada ja palju võita. Ehkki selle võidu tõenäosus on ülimalt väike ning taolise võimaluse vastu töötatakse raskekahuritega.

Alternatiiv? Jah Saakašvilil on alternatiive ja isegi mitu. Üks neist on pöörduda tagasi Gruusiasse, taastada oma kodakondsus ning toetudes seni allesjäänud poolehoidjatele alustada kõike otsast peale. Teine on maabuda mõne mõttekoja juures ja asuda raamatuid kirjutama. Kuid ma oletan, et selleks on Mišal veel liiga palju püssirohtu salves. Mees saab 21.detsembril alles 50-aastaseks.

---

lugu sai kirjutatud KesKus jaoks 2017.a detsembri alguses

---

pilt võetud siit

Vene-vastane Javelin

"Donald Trump otsustas anda Ukrainale tankitõrje-rakette Javelin, et tõestada oma vene-vastasust. Kuid Ukrainat see ei aita, sest Javelin ei suuda hävitada vene tanke."

Ummm ... mis on selles mõttekäigus valesti? Noh, ainult üks pisike detail. Neid tanke, mis väidetavalt suudavad Javelinile vastu seista, ei saa Ukrainas olla.

Vene tanki T-90CM raketitõrjesüsteemiga Айнет on nimelt välja töötatud Venemaal ning teda on keelatud eksportida.

Kui sellise vea oleks endale lubanud algaja ajakirjanik või muidu asjaarmastaja, võiks ju õlgu kehitada. Aga loo autor (Georgi Bovt) on mitukümmend aastat olnud ajakirjanduses nähtavatel ja juhtivatel kohtadel.

Nii et jääb küsimus - keda ikkagi peaks ründama need russofoobsed Javelinid, kui vaeste võimalike ohvrite kohta ütles juba Tema Ise et "их там нет"?

53.veerandtund väliskommentaatoriga. Kristi Raik: Soome välispoliitika 2017/2018

Veerandtund väliskommentaatoriga. Kristi Raik: Soome välispoliitika 2017/2018. Saatejuht Karmo Tüür

—

Kristi Raik on Soome Välispoliitika Instituudi ekspert

—

– kuidas Soome välispoliitika aasta 2017 möödus, mis on see mis jääb pikas perpektiivis sõelale?

– kuidas sündis otsus liituda PESCO’ga, kas siin võib olla argumendiks et see on peaaegu-nagu-NATO-aseaine?

– kas ja kuivõrd peegelduvad Soomes Euroopa eri nurkades vastu kaikuv soov loobuda EL ühisest migratsioonipoliitikast?

– mis saab olema Soome peamine välispoliitiline ülesanne nii 2018.a kui nt viie aasta perspektiivis?

—

Saade järelkuulatav siit

---

pilt võetud siit

Putini pressikonverentsist Uudis+ ja AK jaoks

Vladimir Putini iga-aastane pressikonverents vajas ka seekord korduvat kommenteerimist. EPL jaoks tehtud kiirkommentaari näeb siit.

Vikerraadio Uudis+ saates sai räägitud poole ürituse pealt, saatelõik on kuulatav siit.

Aktuaalse Kaamera jaoks õhtul kõneldut saab järelvaadata siit (alates 4:00), lisan ka stenogrammilise tekstiversiooni:
---

1 - Oma vastuses Ksenja Sobtšakile teatas Putin suhteliselt otse, et tänased opositsiooni-kandidaadid ei peagi presidendi-valimistel võrdse kohtlemise osaliseks saama, kuna neil pole positiivset ja selget programmi. Kas ma sain õigesti aru, et Putin ütles otse, mitte rahvas ei pea otsustama, mis või kes talle hea on, vaid tänased võimud.

Vladimir Putin ja tema taga olev seltskond on ka pikalt ja põhjalikult töötanud selle nimel, et keegi tõsiseltvõetava alternatiivse positiivse programmiga – eelkõige majanduslike reformide osas – ei saaks olla nähtava opositsiooni hulgas. Seetõttu peavad opositsionäärid kasutama seda nišši, mis neile on jäetud – rohkem või vähem kärarikkad protestid millegi vastu. Noh näiteks nii nagu Aleksei Naval’nõi on valinud selleks korruptsiooni vastu võitlemise. Sel moel käratsejaid on aga võimudel lihtne marginaliseerida, näidates neid kui sisutühje tegelasi.

2. Oma vastuses Ukraina ajakirjanikule väitis Putin, et venelased ja ukrainlased on tegelikult üks rahvas. Miks ta seda ikka veel rõhutab?

See pressikonverents oli tõepooles tavapärasest aktiivsem ja isegi agressiivsem. Ukraina küsimuse puhul oli näha, et see tõepoolest puudutas Vladimir Putinit sügavalt ning ta laskus pikka ja põhjalikku seletusse selle kohta, kuidas tegelikul vene ja ukraina rahvas on üks ja seesama ning vaid kunstlikult lõhestatud kaheks riigiks. Selles nö kunstlikus Ukrainas on aga kõike tehtud valesti, alates nn ebaseaduslikust riigipöördest kuni praeguse presidendi Poprošenko ja teda vastustava Saakašvilini välja. Tegemist on selge sõnumiga nö Russkii Mir idee järgijatele: kui te olete Venemaaga, on kõik hästi, kui aga mitte, siis läheb kõik halvasti.

3. Vastuses USA ajakirjanikele rõhutas Putin, et Donald Trump tahaks tegelikult palju rohkem Venemaaga suhelda, kui tal lastakse. Oli see nüüd pigem heatahtlik sõnum või puude alla panek Trumpile?

See polnud Putini poolt mitte niivõrd oma kolleegi – president Trumpi – toetamise sõnum, kuivõrd Trumpi opositsiooni mahategemise sõnum: et näete, ka Ameerikas on opostitsiooni tegevus suunatud oma riigi nõrgestamisele.

Putin Babai

Vladimir Putini selleaastase suure pressikonverentsi pärl sündis üsna esimestel minutitel. Putinile esitati küsimus stiilis: „miks te kandideerite, kas teil endal igav pole?“ President otsustas, et võtab järgmisest reast veel ühe, veelgi teravama küsimuse, nähes et ajakirjaniku käes on silt „Putin baibai“.

Selgus aga et küsija oli Tatarstanist ning sildil olla kirjas hoopis „Putin babai“, mis tatari keeles tähendab „vanaisa Putin“ – nii kutsuvat Venemaa presidenti tatari lapsed. Sel pehmel, et mitte hullemini öelda, moel üritas sealne ajakirjanik sisse juhatada mureküsimust tatari keele staatuse kohta. See, et vaatlejate peades tekib seos „vanaisa Staliniga“ on juba kõrvalnähtus.

„Vanaisa Putinil“ ei tulnud aga seekord vastata ainult pehmetele küsimustele. Ehkki tema enda sõnul kõik õitseb ja areneb, kippusid küsijad korduvalt kinnitama vastupidist. Üsna otsesõnu öeldi, et presidenti informeeritakse ilmselt halvasti, et hiiglasliku viljasaagi kõrval on põllupidajatel kanda ka hiigelkahjumid. Et regioonid on end lõhki laenanud. Jne, jne.

Loomulikult puudutasid enamik küsimusi sisepoliitikat, sotsiaalmajanduslikku olukorda, pensioni-ea tõstmise kavasid jne. Kuid mõne servaga puudutati ka välisteemasid, suhteid USA’ga, Põhja-Korea küsimust, Venemaa dopinguskandaali jms. Kõik need said vastuseks Putinile omase vastuse stiilis: „aga vaadake mida teised teevad“

Kõige teravam oli aga küsimus Ukraina teemal. Näha oli, et see puudutas Vladimir Putinit väga tõsiselt, pannes pikalt ja laialt seletama, kuidas kõiges mis Ukrainas toimub, on süüdi teised, mitte Venemaa. Kuidas kõige taga olla ebaseaduslik riigipööre, kuidas Porošenko teeb kõike valesti, kuidas Saakašvili sülitab kõigile näkku. Järgnesid mõistagi kinnitused et vene vägesid Ukrainas pole ja et üleüldse Moskva on nõus kõigi rahuettepanekutega, aga näed teised teevad kõike valesti.

Tavatult käratsev pressikonverents kestab neid ridu kirjutades veel, kuid üks on selge – vanaisa Putini käest küsitakse aina ebamugavamaid küsimusi. Ning see on alles algus.

---

Lugu ilmus siin

---

kuvatõmmis tehtud siit